Jou jounks :)
Tere kõik see pere, nagu oma eelmises postituses mainisin, et eluteed on lahtised ja mingil hetkel tuleb teha teatud otsused, lähtuvalt mida ma tegelikult tahan ja teatud tervisemured aitasid mul otsust teha. Tervitused Tallinnast :) ehk siis nüüdseks olen Eestis olnud kuu aega ja üllatunud isegi, et sellise otsuse vastu võtsin aga sellest kõigest kirjutan all pool. Nagu eelmses postituses mainisin, siis oli tervisega väikest viisi mure ja arstide vahet käies tekitas see suurt lootusetuse tunnet, kuna sain USA stiilis 4-5 erinevat rohtu peale, üks kangem kui teine aga abi sellest polnud üldse vaid mu olukord läks jätkuvalt hullemaks ja mainimata, et see pole just kõige odavam lõbu seal ookeani taga. Mõned nädalad pärast Yosemite trippi, tekkisid mulle jala peale väiksed villid/punnid põlve juurde ja ei pööranud sellele tähelepanu, kuna arvasin, et need kaovad ära. Mõne aja pärast sain aru, et need ei kao ära vaid massiliselt ülihelikiirusega levivad üle mu terve keha ja kui ma peaksin hindama nende piinavat sügelustunnet, mis need tekitasid 1-10 astmel, siis ütleksin selleks 20. Järgnesid unetud ööd lootuses, et see kõik läheb üle ja paraneb ise ära, millest ma järgnevate päevade jooksul sain aru, et seda ei juhtu ja mul on vaja arstide poole pöörduda. Selleks hetkeks, olin apteegist kõikvõimalikku nõu saanud ja kasutanud paljusid kreeme, mis pidavat aitama aga vot mitte ükski ei aidanud ja üks neist tegi asja veel hullemaks. Iseseisvuspäeval sõitsin LAsse ja see peaaegu 6 tundi sõitu oli piin nahkistmel istuda ja nähes, et villid hakkasid levima mu näo peale, siis päev pärast LAsse jõudmist otsustasin, et olen nii kurnatud magamata öödest ja sellest sügeluses ja mu keha peal olid punased suured laigud, mis sügelesid ja järjest levisid, et ma enam ei jõua. Eks mind hoidis nii öelda keep going, lootus, et see kõik möödub ja läheb ise ära aga sain aru, et seda siiski ei juhtu. Läksin arsti juurde ja sain palju erinevaid väga kangeid rohte ja arst mulle koguaeg korrutas, et ära muretse I got you!, et paari päevaga on kõik parem ja läheb paremaks. Arsti juurest koju sõites oli süda täis rahulolu ja positiivsust, et lõpuks saab see mitu nädalat kestnud õudud läbi, mainin siinkohal, et arsti juures käisin reedel. Selle kõige juures oli piin sügelus ja kõige tipuks pidin kandma teksasid +30 kraadiga, kuna mu jalad olid nii jubedad ja punaseid suuri laike täis. Olin tubli tüdruk ja võtsin kõik rohud õigeaegselt süda täis lootust see kõik selja taha jätta nii kiiresti, kui võimalik. Kuna tegemist oli väga kangete rohtudega ja nende toime peaks hakkama koheselt, siis laupäeva õhtuks hakkas mu lootus kustuma, sest mu lööbega ei toimunud muid muutusi, kui see läks järk järgult ikka hullemaks. Üks nendest rohtudest oli kange unerohi, et saaksin magada, kuna polnud maganud juba pikemat aega sügeluse tõttu. Unerohi vähemalt andis mulle võimaluse ennast välja lülitada ja korralikult puhkust saada. Pühapäeval teadsin, et pean arsti juurde tagasi minema esmaspäeval, kuna mu lööve jätkuvalt levis ja levis. Õnneks kahe nädala jooksul pärast arstil käiku oli uus ülevaatus tasuta. Olles kolm päeva unerohtu võtnud, mida tuli rangelt võtta pool tundi või tunnike enne voodisse minekut, kuna tegemist oli kange kraamiga. Arvatavasti oli tegu nii kange kraamiga, et oli päeval ka nagu zombie, mul oli raske keskenduda ükskõik millele, ma olin nii unine olenevalt kellaajast ja kus ma parajasti olin. Järgneval nädalal unustasin rohu võtta kahel järjestikusel õhtul ja tundsin, kuidas ma uuesti normaalseks tagasi sain ja mu aju töötas ja sain aru, et mul oli kaks valikut, kas võtta unerohtu, mis teeb mind tundetuks zombieks ja ma ei suuda midagi teha ega reageerida kellegile/millegile või siis kannatada magamata öid aga vähemalt olla teadvusel ja mu aju töötab ja valisin teise variandi. Kuigi hiljem, kui LAst tagasi sõitsin Bay Areasse, siis oli nõrkushetk ja võtsin uneroht, et lõpuks magada normaalselt ja järgmisel päeval läksime Krissuga niisama ringi toimetama ja ainuke asi, mida mäletan, et ma olin nii väsinud ja ei suutnud silmi lahti hoida ja mu keha ei suutnud normaalselt toimida. Niisiis Krissuga ringi sõites, mäletamata, kas ta rääkis miskit või, kus me olime andsin võitluses unerohuga alla ja unenägudemaale viis tee mind kiiresti, Krissu isegi tegi minust pilti.
Igaljuhul tagasi esmaspäeva LAs, läksin tagasi arsti juurde ja rääkisin talle oma muret, et asi läheb jätkuvalt hullemaks ja rohud ei mõju. Arsti positiivne I got you! kadus kiirelt ja ta kahtlustas, et ma pole rohte õigesti võtnud ja kinnitasin talle, et olen kõik rohud nii võtnud nagu ta käskis. Arst võttis istet ja raputas peab ja tunnistas ausalt, et ta ei tea, mis see olla võib ja ei tea, mida teha. Lõpuks pakkusin erinevaid variante välja, mis ma googeldades olin leidnud, mis see olla võiks, kuid arst välistas antud variandid, mille üle oli mul hea meel, sest teate ise, kui googeldad meditsiinilist infot siis arvatavasti loed sealt välja, et oled suremas jne jne. Sel hetkel, kui arst istet võttis ja mulle ütles, et ta ei tea, mis see olla võiks, kadus ka minu viimane lootus ja silmad läksid märjaks. Tegemist ei olnud mingisuguse väikse lööbega, mis tuleb ja läheb vaid üle keha villidega mis paljunesid iga sekundiga, sügelesid nii kõvasti, et kui ma olen kratsimis kiusatusele järgi andnud, siis oleksin arvatavasti augu luuni välja kratsinud, see lööve segas mu elu seda 100%. Tahtsin arstile lihtsalt karjuda, et palun aita mind!!! Mingil hetkel arst lahkus ruumist ja ütles, et tuleb kohe tagasi, ootasin ja lootsin, et ta leiab võimaluse mind kuidagi aidata. Kui arst tagasi tuli siis ütles ta mulle, et võin ühed rohud ära jätta ja, et ta paneb ja tal on üks tuttav, kes on spetsialiseerunud sellistele asjadele ja et ta aitab mulle aega saada. Edasi rääkides mainis arst mulle, et tegemist on Hollywoodi kuulsa nahaspetsialistiga ja väga hea arstiga, arst mainis, et seal käivad ka Hollywoodi staarid, et äkki kohtan mõnda ooteruumis, arsti arust tundus see väga põnev. Kui aus olla siis mul oli põnevuse asemel kümme teistsugust tunnet sees, milleks olid hirm, teadmatus ja kurbus, sest ühestküljest yes lõpuks oma ala super spetsialist ja kindlasti tema suudab mind aidata ja teisalt aimus, kui palju see kõik mulle maksma läheb ja see hirm ületas kõvasti teisi tundeid mu sees. Kokkulepe oli, et mu praegune arst helistab talle ja annab minu andmed ja siis teine arst võtab minuga ühendust, et aeg kokku leppida. Mõne tunni pärast sõitsin Calabasase käänulistel teedel, kui sain kõne ja leppisime kokku aja kahe päeva pärast. Minu käest küsiti mu kindlustuse andmeid, et ad teaksid juba ette, mis kindlustus mul on ja kui vastasin, et mul pole kindlustust siis vastati mulle kahtleval häälel, et kas ma olen teadlik, et pean kulud koheselt pärast viiti maksma, kinnitasin, et jah saan sellest aru. Antud telefonikõne süvendas minus hirmu ja mingil hetkel helistasin tagasi, et aimu saada palju see kõik maksma läheb ja mulle öeldi vahemik, mis ikkagi ei vastanud minu küsimustele.
Kolmapäeval arsti juurde minnes valdas mind hirm ja ka lootus, et äkki nüüd saan abi, kuna mu lööve oli taaskord hullemaks läinud. Täitsin kõik paberid ja kõige lõpuks pidin panema kaks allkirja paberile, mis kinnitas, et pean tasuma koheselt kõikide tekkinud kulude eest ja annan selleks nõusoleku. Lõpuks kohtumine arstiga, rääkisin talle lühidalt, et käisin mägedes jne ja siis paar nädalat hiljem selline asi. Arst kuulas mu lõpuni ja ütles mulle ilma ühegi kahtluseta, et tegemist on lööbega, mis tekib poison oak-ga kokkupuutel, kui antud taimemürgne õli satub nahale ja mainis mulle, et on ka palju hullemaid lööbeid näinud. Miski minu sees eilubanud uskuda teda, kuna olin ju eelnevalt ka arsti juures käinud ja mulle pandi diagnoos ja kinnitati, et ravimid aitavad aga seda ei juhtunud, sellest ka ettevaatlikkus. Mida rohkem arst mulle rääkis, seda rohkem sain aru, et ta teab millest räägib ja on endas väga kindel. Ta ütles mulle, et siin ei aita mitte ükski neist rohtudest, mis mulle oli eelnevalt välja kirjutatud ja mu süda lootis, et ravi on kiire ja tõhus, kuid arst kirjutas mulle välja kreemi, mis on spetsiaalselt mõeldud sellisteks juhtudeks aga ütles, et see võtab mõned nädalad aega, mida ma ei tahtnud akepteerida, kuna minu joaks oli olnud kannatuste tee antud lööbega väga pikk. Tänasin arsti südamest ja registratuuri poole kõndides oli mul silmade eest ainult dollari märgid, kuna valmistasin ennast ette pirakaks arveks, mis mulle kohe väljastatakse ja kuidas mu ilus kõrge limiiidiga lilleline krediitkaart mu naha päästab vähemalt ajutiselt. Olin jahmunud, kui mulle summa öeldi, mis oli reaalselt 200 korda väiksem, kui olin oodanud ja küsisin registratuuri tädilt üle, et kas see on lihtsalt teenustasu ja mis täielik summa on, selle peale ta naeratas ja ütles, et see ongi lõppsumma, mille peale mu näole ilmus suur Grinchi naeratus ja ta ütles mulle, et arst tegi mulle väga hea hinna, kuna tal polnud vaja väga süübida vaid diagnoos oli kiire ja kindel. Vestlesime tädikesega viis kümme minutit Euroopast, kuna ta küsis, kust ma pärit olen ja ütles, et on alati unistanud Euroopasse minekust ja et mul on vedanud, et olen Euroopast, et kõik teed avatud. Tädike kinnitas apteegi aadressi, kust tahtsin kreemi välja osta mis arst mulle kirjutas ja soovisime üksteisele ilusat päeva. Sõitsin kiiresti, mainin ekstra, et väga kiiiiresti hahaha Beverly Hillsi kodu lähedale apteeki ja ootan ärevusega järjekorras ja lõpuks saabub minu kord, andsin enda andmed ja tädike läks minu päästeinglit kreemikest otsima. Tagasi tulles vaatab tädi mulle tõsiselt otsa ja võtab prillid peast, küsides, et kas olen kindel, et see on õige kreem/ravim ja sain aru, et siin on mingi konks ja vastasin kahtleva häälega, et loodetavasti on ja küsisin, et miks ta nii küsib. Tädike pani prillid pähe ja vastas, et küsib seda kuna see on väga kallis ja sel hetkel sain aru, et ohh tuleb enda ilusat lillelist plastikust sõpra kasutada ja kuna selleks hetkeks olin ma piinelnud nii kaua ja oleksin arvatavasti nõus olnud isegi suuremat summat maksma, minu ainuke soov oli, et saaksin elada tavaliselt elu, et saaksin magada, et saaksin kanda ilmale vastavaid riideid, et saaksin lõpuks rahu siis julguse kokku võttes küsisin kui palju kreem maksab, tädike keeras paki minu poole ja ütles 184 dollarit (167eur) ja kui aus olla siis võttis mul hetkeks sõnatuks, ainuke mis vastasin oli WOW aga sama kiirelt tuli minult ka vastus, et jah võtan selle, et mul ei jää muud üle, tädike ütles ok, maksin ja kõndisin kiirelt auto juurde. Auto juurde jõudes avasin koheselt karbi, vaatasin hetkeks kreemi tuubi, mis on minu elu kõige kallim kreemi, mille olen ostnud ja taaskord ütlesin wow ja asusin kiirelt seda keha peale määrima. Järgneva nädala jooksul määrisin kreemi täpselt nii nagu ette nähtud ja tegelikult rohkemgi veel. Mõne päeva möödudes ei saanud ma päris täpselt aru, kas asi on paremaks läinud või mitte ja määrisin vee rohkem ja mingil hetkel sain aru, et suured punased laigud mu kehal lähevad heledamaks ja mu silmad läksid märjaks. Kuigi lööve järkuvalt levis, siis tänu kreemile ei läinud uute villidega asi nii hulluks ja enamasti suutsin tagasi hoida ennast kratsimast aga mul olid oma nõrkushetked, kui andsin alla ja lõpuks seda tegin ja pean ütlema, et see oli kõige rahuldustpakkuv tunne, mida olen oma elu jooksul tundsin, kui ma seda crazy sügelevat löövet kratsisin, see tunne viis mind kuskile mujale dimensiooni, kuid kokkuvõttes sain aru, et see lööve levib ka kratsides ja suutsin lõpuks ahvatlusele vastu panna. Kreem aitas ja lööve taandus jõudsalt, kuigi iga nädal olid uued villid ja lõpuks sain aru, et mu kohvris on paar asja, mida ma ei pesnud pärast mägedes käiku ja arvatavsti on need selle taime mürgise õliga koos, mille avastamisel pesin oma arust kõik riided, mis mul kaasas olid ära. Lõpuks sain kanda lühikesi pükse, kleite ja tundsin, et olen vaba sellest õudusest. Nüüdseks on möödas peaegu kolm kuud ja olen Eestis ja kaks nädalat tagasi pärast kohvris riideid otsides ilmusid mulle sõrmede peale minu vanad tuttavad ehk siis villid ja saan aru et midagi seal kohvris on ikkagi veel selle taime õliga koos, kuigi olen kõik ära pesnud. Niiet võin öelda, et mu võitlus on veel käimas ja varsti peaks mul olema ka kodumaa nahaarsti külastus, et abi saada, kuna mu crazy expensive kreem on ammu otsas. Minu järgmine käik on kohver ära pesta seest kui väljast, kuna mu kallis seltsiline on minuga maailma avastasinud viimased 6 aastat ja omab minu jaoks sentimentaalset väärtust ja kohe üldse ei taha teda kohvritaevasse saata aga eks tulevik näitab ja loodetavasti leiame lahenduse.
Selline oli minu mitte nii meeldiv kohtumine poison oakiga ehk siis taimega, mis pole kõige parem inimese sõber. Aga nagu ma olen läbivalt oma postitstes kirjutanud usun ma väga, et asjad meie elus juhtuvad kindlal põhjusel ja varem või hiljem jõuab see arusaam, miks asjad nii läksid ka sinuni. Kohtumine poison oakiga tegi mu elu nii ebameeldivaks kui võimalik ja pani mu sügavalt mõtlema selle peale, kui paljut me elus võtame iseenesest mõistetavalt ja saame selle tähendusest aru alles hiljem. Mul pole kunagi olnud nahaga suuremaid probleeme, isegi teismeeas polnud mul erilisi probleeme ja nahk on alat olnud puhas ja terve ja selline kogemus õpetas, kui lucky ma olen, et mul on hea nahk, sest osa inimesi, kellel on nahaga probleeme, nende jaoks on see võitlus igapäevane, mida mina olen pidanud ajutiselt viimastel kuudel üle elama. Igaljuhul nagu mainisin siis aitas see kogemus mul nii mõningadki asjad selgeks mõelda ja selle üle on mul väga hea meel.
See aeg aitas mulle kokku panna nii palju pusletükke, et otsustasin tagasi Euroopasse oma suuna seada. Olen aastaid mõelnud teha midagi enda oma ja kõige suuremad ideed tulid kui Uus Meremaal olin aga siis jäi see kõik tagaplaanile, sest mu elus toimusid teised muudatused ja nüüd pärast teatud kogemusi, käis mul klõps ja usun, et see kõik, mis on minu elu viimase aasta ja kahe jooksul läbinud tõigi mind lõpuks siiani, et tunnen, et olen valmis ja see klõps sidus omavahel pusle tükid, mida ma aastaid ei suutnud kokku panna. Kummaline eks, kuidas teatud arusaam ja teatud asjad elus saavad selgeks pärast mingeid kogemusi, mis viivad meid nii ebamugavasse olukorda, et meie aju hakkab lõpuks tööle ja on valmis tegutsema ja sina ise oled järsku valmis järgmiseks sammuks. Kogesin palju ja õppisin palju ja tänaseks päevaks tean täpselt, millist elu ei taha elada ja mul on parem teadmine, millise elu poole tahan põõelda ja mida tahan oma eluga teha. Võin öelda, et olen endaga in peace hetkel ja tean, et alati saab midagi paremini aga kõige tähtsam on endaga hästi läbi saada ja olenevalt ühiskonna poolt peale surutud normidest enda põhimõtetele kindlaks jääda ja liikuda suunas, mis sind õnnelikuks teeb. Minu tagasitulek oli üks kõige õigemaid otsuseid, mida olen oma elus vastu võtnud, kuna minu kallis vanaema otsustas, et ta on väsinud ja tahab igaveseks puhkama minna. Olin oma vanaemaga väga lähedane ja ma poleks endale kunagi andestanud, kui poleks olnud siin tema kõrval tema viimastel päevadel. Ehk siis minu tagasitulek on olnud emotsiooniderohke ja kindlasti mitte selline nagu oleks võinud aga täpselt selline nagu pidi olema. Vanaemast jäävad mind terveks eluks saatma imelised mäletused, kui kõige hoolivamast ja armsamast vanaemast, kes armastas nalja teha, erinevaid krutskeid korraldada, imelised maitseelamused, kuna ta oli andekas masterchief ja kellelt pärisin oma seiklushimu reisimise vastu, mille poolest ta mind alati imetles, et ma oma tee leidsin reisides. Aeg aitab leppida ja kohaneda antud olukorraga.
Enne Eestisse tagasitulekut shoppasin nagu crazy, kuna USA on ostuparadiis ja mul olid pikad nimekirjad perelt, mida nad soovisid ja ka enda soovid, siis julged kolm nädalat iga päev käisin poes hommikust õhtuni ja shoppasin nii, nagu pole seda enne oma elus teinud, mis puhtalt mõeldes tekitab minus väsimust ja tahet ohata, sest ma olin lõpuks omadega väga väga läbi ja väinud. Mõletan ühte järjekordset päeva poes, õhtu oli käes ja terve pikk päev poodide vahet käimist oli juba selja taga ja otsisin kellegile jakki ja mingil hetkel pärast vähemalt 1000 riidepuu liigutamist selle 30 minuti jooksul, tundsin, et enam ei jõua ja istusin seina äärde maha ja puhkasin nii kaua kui suutsin jätkata. Sain sõpradega kokku, tegime erinevaid lahedaid värke ja tähistasime mu sünnipäeva. Väga pikalt ei öelnud ma kellegile, et lähen tagasi Euroopasse ja esimene, kes sellesta ru sai oli Krissuke, kui ta nägi mu kohvreid ja mu shoppingu kotte. Teistele ütlesin natuke hiljem, enamasti olid sõbrad shokis aga kui selgitasin oma põhjuseid siis said nad minust hästi aru ja kinnitasid, et ükskõik, mida otsustan aga peaasi, et see oleks see, mida oma südames tahan ja tetasid mind täielikult. Pärast vestlust sõpradega ja kogedes nende erinevaid emotsioone mõtlesin enda ette, et kui imelik. Minu unistus sellest päevast, kui Californiast ära kolisin 2015, on olnud sinna tagasi kolimine ja ma tegin kõik endast sõltuva, et sinna lõpuks tagasi jõuaksin ja vot suure sihikindlusega selle saavutasin. Saavutasin tegelikult selle nii hästi, et osa inimesi, kes otsib omale sponsorit, et tööviisat taotelda jäävadki otsima, sest selle leidmine pole lihtne. Ja siis olin mina, kes paar nädalat koha peal olnuna leidis endale sponsori, kes oli ja siiani on minust väga huvitatud, et nad on nõus isegi advokaadi kulud ise kinni maksma. Palju mõtlevad, et kui rumal, et ma seda võimalust ära ei kasutanud aga selleks hetkeks oli see, mida ma tahtsin muutnud ja lähtusin otsuse tegemisel enda südamehäälest. Ja pean ütlema, et kui ma peaksin oma otsust muutma siis on mul veel võimalus ja uks on avatud. Teine uks on Canada, mis minu jaoks avatud on kuna mul on ajutine elamisluba ja tööluba ja kui pekasin meelt muutma saan ka Canada kasuks otsustada. Niiet tagavara tee on ja options are open. Hetkel olen Eestis, käin koolis, et saada teadmisi ettevõtluse kohta, et mõne aja pärast enda unistus ellu viia. Ja selleks me sin olemegi ja nii me peaksimegi elama, teha seda, mis meile endale korda läheb, see mille järgi meil kirg on ja järgima oma südamehäält, kõik muu on teisejärguline. Ma poleks kunagi arvanud, et see juhtub aga hetkeseisuga olen officially ehk siis ametlikult Eestis tagasi oma unistusi ellu viimas. Ja ma pean mainima, et ma olen jätkuvalt
Loodan, et kõik läheb hästi, et things will work out but if not that's gonna be alright ja kui ei lähe päris täpselt nii nagu ma tahan siis see on ka ok aga usun, et siinkohal ükskõik, kuidas asjad välja kujunevad on minu võit igaljuhul ja tean, et tulemas on palju positiivseid elumuutvaid otsuseid.
Olge tublid ja pakkige ennast läheneva külma puhuks soojalt sisse ja loodetavasti on tulemas pehme ja valge talveperiood.
Kõike ilusat ja olge lahedad!
Mariiii
PS! Selle korra raamatusoovitused on "Rich Dad Poor Dad" - R.Kiyosaki ja "The Monk Who Sold His Ferrari" - R. Sharma.
 |
| Gdansk |
 |
| Minu elu kõige kallim kreem, mille karp on päris suur aga kreem seal sees päris pisike :D |
 |
| Ola ja Kemaliga - big love to them!!! |
 |
| See on siin üks näide minu lööbest |
 |
| Istanbuli maiustustepood |
 |
| Eelmise nädala rahe Lõuna Eestis |
 |
| Panther beach |
 |
| Ja tere tulemast Eestisse! Aga otseloomulikult vihm, mis siis veel! |
 |
| Tallinna lennujaama business sein ja seal on Sipsiku visiitkaart :) nii nunnu |
 |
| Gdansk |
 |
| Tallinn |
 |
| Gdansk - passion margarita |
 |
| Panther beach |
 |
| Maksim Square - Istanbul |
 |
| Vinge mural Oaklandis |
 |
| Mu pisikeste hullukestega Lemmes |
 |
| Ananassi siider San Diegos |
 |
| Krissuke tegi mulle sünipäeva üllatuse |
 |
| Pannkoogid lõkkel |
 |
| Istanbuli lamba turg |
 |
| Valgus Kõnnib Kadriorus 2019 |
 |
| Parimad Brussels sprouts of my life |
 |
| Üks kutsake kelle eest hoolitsesime otsustas Krissu mantlist vesti teha aga õnneks saime enne jaole :D |
 |
| Mu lemmik koht - metsas seenel |
 |
| Panther beach - Krissu kaevas endale pesa :D |
 |
| Täpselt nii kuum oli rool, et ma ei saanud kinnigi hoida roolist |
 |
| Istanbuli magusamaailm |
 |
| Mustikavastlakuklid |
 |
| Seenesaak |
 |
| Õhtusöök in making |
 |
| Vaieldamatu loojangu friik olen ma |
 |
| Tallinna lennujaama business sein |
 |
| Täpselt nii madalalt lendasid San Diegos lennukid, kuna lennujaam on linnas sees. |
 |
| Poola jäätis pakkus palju nalja |
 |
| La Jolla - San Diego |
 |
| Gdansk |
 |
| Valgus Kõnnib Kadriorus 2019 |
 |
| Valgus Kõnnib Kadriorus 2019 |
 |
| Mu kalli krissukesega mu sünnipäeva tähistamas - so much love! |
 |
| San Diego |
 |
| Küpsetamisetuurid |
 |
| Pannikad |
 |
| Nunnu söbrake, kes Krissu mantli vestiks tahtis teha |
 |
| Oakland streets |
 |
| Gdansk |
 |
| Krissu mantel aka peaaegu vest hahah |
 |
| Olaga Gdanskis |
 |
| Õhtusüük Gdanskis |
 |
| Jep! Ja ma jõudsingi koju... |
 |
| Mu kallis Kemal! |
 |
| Gdansk |
 |
| Nägime auto, kuidas üks vend autosse sisse murdis.. |
 |
| Puravikukesed... |
 |
| Ola ja Sandraga - so much love! |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Väike resto La Jollas |
 |
| Tere Tallinn! |
 |
| La Jolla |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Nunnu söbrakesega jääle :) |
 |
| Pilvikud mu sõbrad :) |
 |
| Gdansk |
 |
| Lemme |
 |
| Tere Tallinn ja vihm! |
 |
| Gdansk |
 |
| Imeline loojang! Super! Lemme |
 |
| Lemme |
 |
| Lemme |
 |
| Istanbuli tasuta hotell |
 |
| Bubble tea yummm |
 |
| Lemme vol ma ei tea mitmes... |
 |
| Gdansk |
 |
| Sellel hetkel oli unerohu mõju alla, kui Krissu minust pilti tegi |
 |
| Imelised värvid |
 |
| Tere hommikust Baltic Sea |
 |
| Tallinn Old Twon |
 |
| Gdansk |
 |
| Prantsuse kohvik Mountain Views kust sain väikse toidumürgistuse hahah |
 |
| Kallis Sannuga - so much love! |
 |
| Ola ja Sannuga - so much love! |
 |
| Lemme |
 |
| Mis baaris ikka muud teha, kui ajalehte lugeda :D |
 |
| My two loves - sooo much love for these guys! |
 |
| Tallinn Old Town |
 |
| Mu kolm hullukest randa avastamas |
 |
| Õhtune jalutuskäik, kus taevas sai ühe imelise ingli võrra rikkamaks |
 |
| Kivid siin ja kivid seal - nii palju teha |
 |
| So much love! |
 |
| Olga Uus Meremaalt Tallinnat külastamas :) |
 |
| Pisikesed hommikst vaadet nautimas |
 |
| Õhtusöök vaatega |
 |
| Võimalused on lõputud, leia enda viis need ellu viia... |
 |
| Imeline Panther beach |
 |
| Gdansk |
 |
| Olaga - so much love! |
 |
| Sünnipäeva ride! |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Bbq pidu Kemali juures |
 |
| Beach day Ola ja Julianaga |
 |
| Lemme |
 |
| Sünnipäeva õhtusöök |
 |
| Päris mustikad |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Baking mania |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Ja me kohtume taas - always and forever my favorite |
 |
| Väsinud aga õnnelik pärast pikka rannapäeva |
 |
| Lahe kohvik Gdanskis |
 |
| Tallinn |
 |
| Panther beach |
 |
| Seenemaania |
 |
| Night market |
 |
| Gdansk |
 |
| Good morning Istanbul! |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Cheers my loves! |
 |
| Päris mustikad vol2 |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Gdansk |
 |
| Hello sky |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Hahaa õhtu väljas peaks lõppema siin paaris since then its game over time hahaha :D Gdansk |
 |
| San Diego |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Baking mania |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
 |
| Night market |
 |
| Kaldale uhutud hahaha :D lained olid nii kõvad, et ei suutnud normaalselt poseerida |
 |
| Super burger San Diego |
 |
| Gdansk |
 |
| Hahaa :D vinge nimi poekesel |
 |
| Kui vihma sajab aga ma ei tahtnud et mu juuksed märjaks saavad :D |
 |
| Baking mania... |
 |
| kemaliga Lõvikuningat vaatamas aga polnudki nii kurb nagu multikas |
 |
| Väike näide mu lööbest jälle |
 |
| Õnnelik... |
 |
| Gdansk koos my loves |
 |
| Kadriorg |
 |
| La Jolla |
 |
| Esimene päev koolis |
 |
| San Diego - sõjalaeva muuseum |
