3 kuud

Homme täitub mul kolm kuud siin oldud, uskumatu aga nii on. Tunne on ikka sama, olen rahul nagu ikka. Selle aja jooksul olen saanud rohkelt uusi kogemusi, tutvunud uute toredate inimestega, tohutult tööd teinud iseendaga nii füüsilises mõttes kui ka vaimse poole pealt, olen muutunud kõvasti. Olen teinud enda jaoks palju tähtsaid otsuseid ja otse loomulikult ka mõnes asjas pettuma. Kui hetkel peaksin võrdlema, Eestit ja USAt omavahel, siis pole küsimustki, kumma poolt kahe käega oleksin. Aga loomulikult ei unusta ma ära, et olen eestlane ja minu kodumaa on Eesti. Tegelikult on päris eriline olla eestlane, kuna Eesti on siinsete jaoks midagi natuke eksootilist, selles mõttes, et siin on igasuguseid teisi rahvuseid nii palju aga mitte eestlasi. Üks asi, mis mulle tohutult meeldib on see, et eestlased on nii targad ja meie igasugused asjaajamise süsteemid on nii arenenud, IT asju võrreldes on siin selline tunne, nagu inimesed elaksid kiviajas. Eestis saad sa enamus asju veebis ära aetud, siin võtab kõik nii kaua aega ja on nii vaevaline. But still mulle tohutult meeldib siin olla ja saan aru, et siin ei saagi kõik täiuslik olla aga seda ta peaaegu on. See on tohutu, mis elujõud mul see on, ma ei tea, kust see tuleb. Aga olen väga rahul, et see nii on.

Igaljuhul meil siis kurikuulus halloween või õigemini õige halloweeni päev alles tuleb aga meie käisime juba ühel halloweeni peol. Plaanis oli minna õigel päeval ka uudistama aga ei mina ei lähe enam kuhugi. Minu laupäevane halloweeni pidu oli liiga hull ja crazy. Ma ei hakka sellest siia kirjutamagi. Neljapäeval käisime kinos Bad grandpad vaatamas, ütleme nii et väga ulmeline film, mõni koht on isegi natuke rõve, aga vaatama soovitan kindlasti minna, kohe kindlasti teistsugune film kui teised filmid :D. Laupäevane päev möödus töötades, tegime poistega nii palju nalja ja käisime palju ringi, mulle nii meeldis see päev, nii palju palju.

See blogi postitus on kuidagi imelik, ma nagu ei oska midagi kirjutada või tegelikult kui nüüd hästi mõtlen saan aru, miks mu mõtted nii hajevil on aga see selleks. Arvan, et see on kõige igavam blogis postitus, mille teinud olen aga lisan siia palju pilte, et seda korvata :) ole tublid ja jääge ellu selle tormi käes seal :) tsau

:)

Pärast rasket päeva San Fransiscos :)

Bad Grandpa

Küpsetamine poistega

Lõuna Korea, Soome, Eesti, Soome

väga õudne :)

Pärast halloweeni pidu :)

Raamat, millega alustan 

10 000

Vau, nüüd on siis minu blogi lugenud üle 10 000 inimese, aitäh! Juu siis ikka pakub huvi minu elu siin. Loodan väga, et mõni tüdruk, kes kahtleb kas siia kaugele maale tulla või jääb julgusest puudu, leiab siit blogist inspiratsiooni ja julgust, et see tohutult suur ja elu muutev otsus vastu võtta. Ja ka võibolla annab minu blogi lugemine killuke päikest ka kellegi teise ellu. Igal juhul suured tänud teile mulle kaasa elamast.

Kolmapäevane päev möödus kenast, hommikul töötasin tunnikese, siis loomulikult trenni, kus sai palju nalja, pärast trenni läksime Sunnyga lõunat sööma. Sanomo Chicken Coop, see on üks minu lemmik kohti, seal on nii head toidud, veetsime mõnusalt aega nii kaua, kui Sunny pidi tööle minema. Kuna minul oli tööni veel natuke aega, siis läksin koju ja tegelesin oma asjadega, mis vajasid tegemist. Kuulasin muusikat, ohh kui hea, ma ei kujuta ette elu ilma muusikata, ei tahagi kujutada, ei suudaks nii elada. Mina olen selline inimene, kes alati kuulab laulu sõnu, ma ei saa lihtsalt teisiti ja kui seal on ikka mingid ajuvabad sõnad, siis mulle laul ka ei meeldi. Vahepeal aga tunnen mõne lauluga, et see laul on täpselt mulle kirjutatud. Kell kolm oli aeg tööle asuda ja sõitsin Palo Altosse, et poisid koolist peale võtta. Pärast kooli läksime kõrvitsaid ostma. Poisid valisid kõrvitsaid väga hoolega ja kui neile mõni kõrvits ei meeldinud, mida mina pakkusin, siis nad põhjendasid selle ka ilusasti ära, miks see kõrvits ei sobi ja ega mul ei olnudki selle peale midagi öelda, kuna neil on õigus. Koju tulles sõime õhtust, siis vann ja oligi tuduaeg. 

Neljapäeval oli plaanis San Fransisco Exploratoriumi külastus. Hommikul pool kümme läks rong, millest jäime maha. Ühesõnaga siin on kaks jaama, üks on põhijaam ja teine natuke väiksem, kust igal ajal rongid ei lähegi. Läksime sinna väiksemasse, kuna teadsin, et sellel kellaajal peaks rong sealt minema, mida aga ei tulnud oli rong. Otsustasin, et lähme teise jaama, kuna varsti läheb uus rong, jäime ka järgmisest maha, nagu ütlus on, siis kolm on kohtu seadus, kolmanda peale jõudsime. Kui kohale jõudsime ootas pereema meid juba jaamas ja sammusime sihtkoha poole. Oiii, kui külm seal oli. Exploratorium ise oli super, mulle väga meeldis, kui võrrelda siin meil kohaliku laste avastusmuusemugia, siis see siin on pigem väiksemaltele lastele aga San Fransiscos on kõigile midagi, mulle väga meeldis. Veetsime terve päeva seal ja tagasi tulles läksime kohe rongile ja kojusõit. Koju jõudsime kuskil kella poole seitsme ajal, siis õhtusöök ja minu tööpäev oli läbi. Siia kirja panin kõik väga lühidalt aga minu emotsioonid, kui rongist maha jäime ja tundmatu koht, kus mida tegema pean, kahjuks neid siia kirja ei saa panna. Pärast tööpäeva sain Sunnyga kokku, läksime frozen jogurtit sööma ja niisama lobisema. Koju jõudsin alles poole kaheteistkümne ajal, meil sai nii palju nalja ja väga tore oli lihtsalt väljas istuda ja lobised, eriti veel siis, kui on millest rääkida. Tänane päev algas tööga. Hetkel istun arvuti taga ja kirjutan seda blogi, meil on kell hommikul üheksa läbi neli minutit, kohe kohe pärast enda hommikusööki lähen trenni. Tänane päev tõotab tulla väga tegus, seepärast hetkel naudingi lihtsalt siin istumist. Täna on reede, seega pärast trenni lähen kohe poodidesse, vaja paari asja ja taaskord toiduvarusid täiendama, pärast seda kohe poistele järgi ja siis tänane tööpäev lõppeb. Üks asi veel, mida olen tähele pannud, et siin inimesed, kui nad midagi teevad on nad nii pühendunud sellele asjale, et seda on tore vaadata. Näiteks hetkel pean ma silmas kõiki ymca personali liikmeid, nad on nii toredad ja armastavad, mida teevad. Nädala alguses oli surma saanud üks pikaajaline trennis käija, nad panid pika jutu ja pildi sellest mehest, kui tore ta oli, see oli nagu mäletuskoht, väga armas neist. 

Lähiaja tulevikuplaanideks on minna paitballi mängima, nädala alguses ostsin juba paketi ära, peab aega leidma nüüd selle jaoks. Mis veel, aa tattoo on ka peaaegu kenasti ära paranenud, kohe kui on täielikult paranenud, siis lähen üle tegema ja teist tegema.

Meile ka juba sügis saabunud, lehed on värvilised ja õhk palju jahedam. Ja mis veel, tahtsin siia kirjutada, et olge õnnelikud, ärge virisega selle üle, mida teil ei ole, vaid tundke rõõmu selle üle, mis teil on. Eile õhtul Sunnyga väljas olles juhtus igasuguseid asju ja teate, sain aru, kui väga ma olen muutunud, see vagur Mariikene, kes ei tahtnud kedagi solvata ning sellepärast ei öelnud asju välja, mis tõsi on, hmm selline ma ei ole kohe üldse enam. Eestlastel on miskipärast, räägin kõikidest nendest, keda ise kohanud olen ja kindlasti mitte kõik nad ei ole sellised aga nad tahavad, et sa oleksid aus ja otsekohene AGA kui sa oled siis nad solvuvad selle peale, kui sa midagi välja ütled, nii on. Sellepärast hoiabki tüüpiline eestlane oma suu kinni ja pigem ei ütle midagi. Kahjuks või õnneks mina enam selline ei ole. Selle avastuseni jõudsin eile, polnud seda enne niii väga tähele pannud. Julgusest puudu ei jää, absoluutselt mitte. Julgus on pool võitu! :) Ja palun nautige nelja aastaaega, see on super ja lumi, olge õnnelikud eestlased, et teil seal lund sajab. Kell juba päris palju, peaksin juba praegu Ys olema, niiet nüüd nädalavahetus tulemas, arvatavasti järgmine postitus uue nädala alguses tulemas, tahate teada, kes ma halloweenil olen ja palju muud põnevad, siis on mida oodata eksjuu? :) Varsti räägime!

Halloweeni lainel

Tere tere, seis on väga kriitiline, eelmine postitus oli nädal aega tagasi. Muidugi need, kes mul ka facebooki on, teie olete asjadega vähe rohkem kursis. Igaljuhul on mul viimane nädal väga kiirelt läinud, taaskord palju palju tegemisi, lihtsalt ei tea enam, kuhu see aeg lendab. Tavaliselt on nädala alguses paar päeva sellised venivad ja siis järsku juba reede ning muidugi märkamatult juba pühapäev. Loodan südamest, et minu elu nii kiiresti mööda ei jookse, kuigi kui tagantjärgi mõelda ja vaadata praegu, siis alles see oli, kui sain 18 ja hakkasin välja peole minema, ikkagi esimene pidu ja emme küsis, mis kella ma kodus tagasi olen. Mäletan seda hetke väga hästi, lõin nina püsti ja ütlesin, et olen nüüd 18 ja et ma ei pea enam kella pealt kodus olema, et tulen kunagi. Ja nüüd vanust juba kaheksa aastat rohkem aga samas olen ma nii pööraselt õnnelik, et eluke on mind alati hoidnud ja kõik, mida ma olen tahtnud saavutada, seda ma olen ka teinud. See on ikka nii õige, et igal asjal on oma kindel aeg ja koht su elus ja kui seda pole veel juhtunud, siis lihtsalt pole veel õige aeg. Vahepeal raske mõista ja leppida aga lõpuks tagantjärgi mõeldes paned pusle kokku ja saad aru, miks kõik nii toimus. 

Igast päevast ma üksikasjalikult kirjutama ei hakka, ma vist isegi ei mäleta enam nii. Aga mul on paar asja, mis ma olen koguaeg ära unustanud, kui olen siia kirjutanud. Esiteks, ameeriklased siin San Jose, kui nad lukustavad auto uksi, alati vajutavad nii kaua nuppu, kui auto annab signaaliga märku, et lõpeta, ma olen juba lukus, ei tea, see asi lihtsalt jääb mulle silma ja kõrva. Teiseks on signaalitamine, millest ma tegelikult juba kirjutasin, kunagi väga alguses, neile kohe meeldib signaalitada, mõnikord tundub, et nad teevad seda igavuse peletamiseks. Kuigi eelmine nädal tegin ka seda kaks korda, mille peale omaette naersin, et ma ei taha selline hull signaalitaja olla, aga mina tegin seda asja eest, tõsiselt. Miskit oli veel aga enam ei mäleta, aga seegi asi, et neid kahte mäletasin.

Igaljuhul eelmine nädal oli kiire ühtemoodi nagu seegi nädal tulemas. Nagu postituse pealkiri ütleb, siis käes on halloweeni aeg, minu esimene päris halloween. Usukmatu paljud on ikka nii sees sellest halloweenist. Võibolla, kui see oleks minu kodu olnud algusest peale, siis oleksin samuti. Aga majad on kaunistatud ja elaksin nagu kuskil kummituslinnas. Käisin Sunnyga kostüüme otsima, oi meil sai nalja, palju palju nalja. Proovisime igasuguseid naljakad kostüüme ja naersime ennast ribadeks. Nende kõige naljakamate kostüümidegi ma ei jõudnudki, näiteks peekon või hernes või hamburger, ma lihtsalt ei oleks suutnud enam püsti seista selle naeru käes. Mina proovisin seksikas meremees või siis pigem merenaine või ah ma ei mäleta, kuidas see eesti keeles on, võibolla saate aru. Tundin ennast paljalt väga paljalt. Teiseks proovisin punamütsikese kleiti, siis võluri kleiti ja teenija kleiti. Mina enda kleiti veel ära ei ostnud aga Sunny ostis enda kleidi. Jätan teile üllatuseks, millise kleidi lõpuks valisin, saate näha pilti varsti, niikauaks võite pakkuda :). Aga jep, enamus neid kostüüme või noh kleite siis, on nii lühikesed, et üks kleit, mis Sunny proovis ei katnud isegi tema tagumikku ära niiet väga hull värk. 

Muidugi on mul suur uudis, olen nüüd amtlikult California juhilubade omanik, see oli see tähtis kokkusaamine, millest eelmine postitus kirjutasin. Ütleme nii, et närv oli sees küll aga no kuulge, kui hakata võrdlema sõidutesti siin ja Eesti oma, siis Eestis pead sa ikka sõita oskama, kui load saad. Sõidutest ise kestis kokku kuskil seitse minutit. See naine lihtsalt ütles mulle, et great job ja et olen hea autojuht ja welcome to california and thats it! :) Nüüd olen ametlikult kõikide asjaajamistega ühel pool, kõik on tehtud. 

Minu reegel endale on, et siia blogisse ma väga isiklikke asju ei kirjuta, lihtsalt seda loevad väga paljud erinevad inimesed, tuttavad ja mitte tuttavad, niiet ei pea vajalikuks väga isiklikke asju jagada. Üleüldse, ei taha ma siia blogisse kirjutada enda muredest või asjadest, mis mul hinge peal. Jep, lugesite õigesti, mul on ka omad mured siin, need pole kaugeltki sellised nagu Eestis olles olid aga nad siiski eksisteerivad ja kui nii mõnigi teaks, milles nende sisu on siis arvatavasti te lihtsalt hakkatikse naerma selle peale. Ärge saage valesti aru, olen jätkuvalt hüper super õnnelik, lihtsalt alati peab midagi olema, mis sulle meenutab, kui lucky person sa oled, et sul teatud asjad olemas on. Igasuguseid muudatusi on minu elu vahepeal teinud, väikseid, kuid siiski muudatusi. Olen õppinud inimesi tundma ja ka pidanud pettuma ja siis jälle aru saanud kui awesome keegi saab olla. 

Nädalavahetus möödus taaskord linnas ringi käies, ohh kuidas mulle meeldib tantsida, nii väga, tunnen, et tantsimine on minu viis ennast korralikult kõigest lahti raputada. Taaskord palju uusi tutvusi ja toredaid inimesi ja head muusikat. Laupäeval pärast lõunal töötasin ja õhtul olime Sunnyga linnas. Pühapäeval koju jõudes panin ennast valmis ja veetsin aega Cheesecake Factorys väga toredas seltskonnas. Pärast läksin kinno niinimetatud õudukat Carrie vaatama, mis oli esimene film siin, mis mulle ei meeldinud, kuna see reklaamiti välja õudkana, seda see kohe kindlasti ei olnud. Aga nädala keskel käisime vaatas veel Runner runner, peaosas Justin Timberlake, mis oli päris ok film. Ei jõua ära oodata hullu vanaise filmi, see peaks välja tulema, kas sellel nädalal või järgmise nädala alguses, ei mäleta enam.

Teate, sellist muret mulle enne olnud pole aga see on saamas väga tõsiseks mureks ja sama aegselt on see ka väga hea mure. Nimelt on asi sellest, et mulle on kõik riided suured, algusest saadik kui siia tulin siis olen ostnud päris palju riideid ja võin öelda, et kõik on nii suured mulle. Teksad võtan pesust, panen jalga ja hetke pärast, kui olen istunud või kõndinud natuke, vajuvad nad lihtsalt maha, pluusid on nii suured, isegi see, et pesus riie nats kokku tõmbab ei aita enam. Samas on see ju tore mure aga tegelikult reaalselt, mida ma kõikide nende riietega teen, mis suured on, ja ometi on need kõik riided need, mis mulle väga meeldivad, ei teagi. Nagu ma enne kirjutasin, igal inimesel oma mured ja mõne tiesed mured on teistele naeruväärsed, nagu kindlasti ka see minu mure, mida just eelpool kirjeldasin. Mulle anti nõu, et võiksin oma blogis kirjutada oma kaalulangetamisest, et kindlasti oleks huvilisi, kes teada tahaks. Püüan seda teha varsti.

Sellel nädalal on plaanis palju tööd teha, neljapäeval veedan poistega aega San Fransiscos ja teistel päevadel palju tegemisi nagu ikka. Nädalavahetusel lähme halloweeni peole San Fransiscosse, näen ka ära selle halloweeni peo, millest kõik siin räägivad, et San Fransiscos on crazy halloween. Jep igaljuhul asjalood on nii, et nüüd kirjutan teile nats varem, kui nädala aja pärast, vähemalt üritan. Ja siit tulevad pildid :) Thänks lugemast!

Sunny sünnipäev ja San Fransisco

Tere tere kõigile, lõpuks jõudsin ka blogisse. Oli väga tegus ja kiire nädalalõpp. Eelmine postitus oli kaheksandal oktoobril, üritan siis siia kõik ära kirjutada, mis ma vahepeal teinud olen. Alates esmaspäevast viibisin siis näoraamatu võõrutusravil aga sellest vist natuke juba kirjutasin ka eelmises postituses. Igaljuhul nüüdseks on see läbi. Algus oli raske ja lõpu poole juba natuke lihtsam aga ikkagi nii raske, sest kõik on facebookis, ma ei mõtle ainult inimesi, mõtlen ka minu piirkonna au pairide list ja meie üritused ja kõik asjad on seal üleval. Nüüdseks on see üle elatud ja olen enda üle väga uhke. Neljapäeva hilja õhtu installisin endale facebooki uuesti telefoni, et saaksin reede hommikul kohe üle tsekata, mis seal toimub, kuigi reede hommikul mul selleks aega õieti ei olnudki. Kui olen oma eelmisi postitusi lugenud, siis vabandan juba ette ära kirjavigade pärast, neid on iga kord päris palju ja loodan, et lausetest saate ikka aru, sõnade järjestus on väga segane vahepeal ja väga raske on korrektseid eesti keelseid lauseid moodustada.

Kolmapäev möödus aeglaselt, väga hästi ei mäletagi enam, mis tegime. Sellel nädalal oli liiklus palju palju parem. Neljapäev möödus natuke kiiremini, esimest korda kooli ei jõudnud, kuna enesetunne ei olnud hea, selle asemel läksin hoopis järgmiseks nädalaks toiduvarusid täiendama, mida ma muidu teen reedeti. Reede oli väga kiire päev, hommikul töötasin nagu ikka, poistega läksime koolist kohe koju. Miskipärast oli mul reedel jube peavalu. Minu kord oli kokkata ja seekord tegin kukeseene kana pastat, mulle väga maitses, kuigi nüüd hakkan juba eristama tavalist pastat gluteenivaba pastast. Pärast tööd läksin dušši alla, panin asjad kokku ning Sunny juurde, kaasas sünnipäeva tordi asemel mõeldud kana. Niikaua kui Sunny köögis oli, sättisin asjad valmis ja kui ta tagasi enda tuppa tuli, siis laulsin talle sünnipäeva laulu ja soovisin õnne. Nalja sai kõvasti ja Sunny ütles, et see on parim sünnipäeva tort, mis ta kunagi saanud on. Sättisime valmis ja läksime linna peale. Tantsida saime palju, muusika oli väga hea. Me polnud väljas saanud käia kaks nädalat ehk siis tegelikult juba kolm nädalat ja see tunne oli nii hea, kui lõpuks seda teha saime. Ma lihtsalt tunnen, et töisest keskkonnast välja saamiseks pean reaalselt keskkonda vahetama, täielikult ning linna minek ja tantsimine on minu jaoks parim viis seda teha. Tore on ka see, et iga kord tutvun toredate uute inimestega ja meil saab nii palju nalja. Reedel me veel ei teadnud, mis on täpsed plaanid laupäevaks aga Sunny tahtis kindlasti välja minna ja mina olin sellega muidugi nõus. Laupäeval, kui ärkasime, läksime minu juurde, käisin dušši all, panin asjad valmis ja tegin skype kõne Klaara, Kaja ja Androga, niiiiii tore oli teiega rääkida, ma tõesti loodan, et saame tihedamalt nii rääkida, igatsen teid ja neid hulle istumisi Kaja juures. Korraga märkasin, et kell on väga palju ja mul on tohutult kiire, panin asjad kokku ja minek. Koha nimeks oli Lucky Stars Tattoo, minu esimene siis. Kaua plaanitud kaunike, mul on plaanis teha neli tattood selle aasta jooksul, kui siin olen, ärge muretsege mul pole plaanis teha selliseid tatokaid, mis on suured ja luukere nägudega. Kõik on väga väga pisikesed ja neil on minu joaks oma tähendus ning kõik on varjatud kohtades, ainult see esimene on natuke nähtaval kohal. Kutt, kes mulle tatoka tegi oli väga lahe, ta juured on Saksamaal. Rääkis meile loo, kuidas üks päev käis üks tüdruk, kes tahtis rinna peale musta südant ja kui Damon oli juba poole peal, siis tüdruk vaatas tatokat ja hakkas karjuma, et ta ei tahtnud musta vaid punast, terve salong oli vait ja suud lahti. Kõik olid tunnistajateks, et ta tahab must südant, päris hea ega siis midagi enam ei olnudki, kui tuli mustaga leppida :). Pärast tatokat läksime poodi süüa ostma ja vaataisme niisama ringi, mina muidugi oma maasikatega, ei saa ilma nendeta. Kui Sunny poole tagasi läksime, pikutasime niisama voodi peal ja olime netis ja siis oligi aeg valmis panna, kuna auto oli kohe kohe ukse ees. Plaanid olid suured, ees oli ootamas San Fransisco, ütleme nii, et pettuma ei pidanud, väga lahe klubi oli ja väga suur. Läksime ka ühe mäekese otsa, kust näeb tervet San Fransiscot, vaade oli super, külmavärinad tulid peale. Seal hetkel, kui seal olin mõtlesin, et aastate eest lihtsalt unistasin sellest kõigest ja nüüd olen ma siin. See on tõestus, et kui sa midagi väga tahad ja töötad selle nimel, siis saavad sinu kõik unistused teoks, lihtsalt tuleb ettevaatlik olla, millest unistad. Pühapäevane päev oli laiskuse päev, magasime kaua, kella 1ni ja siis läksime sööma ning iga roju oma koju :) kuna Sunny pidi töötama ja mina läksin koju puhkama. Olin üksinda kodus, vaatasin filmi sõin kõhu täis, alustasin seda postitust aga lõpetada ei jõudnud, kuna silmakesed vajusid kinni ja mõtlesin, et ei hakka pingutama vaid lihtsalt lasen kehal puhata ja poen põhku, mis sest et kell oli alles kaheksa läbi mõned minutid. Kokku tuli unetunde 13 tundi, päris mõnus puhkus, täna oli tunne super, nagu uus inimene. Tänane tööpäev hakkas mul alles kell 12, ärkasin varem ja alustasin kokkamist varem ja lõpetasin ka varem, seega jäi aega, et Sunnyga kokku saada, auto pesulasse viia, Starbucksist läbi hüpata ja lõunat süüa. Siis poistele järgi, täna tulime otse koju ja liikus oli jälle super. Täna oli meil käsitöö õhtu, valmistasime binokleid. Pärast aitas üks poistest mul pesu sorteerida ja raamaturiiulit korrastada, oligi käes õhtusöögi aeg. Pärast tööd läksin Ysse trenni, koju tulles lubasin endale, et lõpetan selle postituse. Viimasel ajal ei ole enam väga tihti Skypesse sattunud või pole lihtsalt aega olnud kellegiga seal suhelda, kellel vaba aega ja midagi muud teha ei ole, andke märku. Sellel nädal on minu viimane koolipäev ja samas on mul homme üks väga tähtis kokkusaamine, niiet hoidke pöialt ja varbaid kah. Kirjutan varsti jälle ja nagu aru saate pole ma vahepeal jõudnud blogi tausta parandada, lihtsalt pole aega olnud, loodan, et kunagi jõuan selleni. Olge tublid ja tervitused Ämeerikast!

Siis kui trennis igav on :)

Ilma facebookita :)

Sunny ütles, et ta ei jõudnud enam naeratada :D

Pärast pikka ööd ja 4 tundi magamist, tunne ikka super hea, vaja oli natuke süüa hankida kuskilt, kuna püksid ei püsi enam üleval :)

Maailma kõige armsamad cupcakeid :)

San Fransisco

Y-s on üleval selline tahvel, kus on ka minu kirjutatud lause peal ja samas paljud neist, mis teised on kirjutanud käivad ka minu kohta aga mõned põhjused on lihtsalt nii naljakad :D

Suuny kingitus :)

Oktoobri algus ja nädalavahetuse kokkuvõte

Soojad tervitused San Josest, meil jälle kuumad ilmad, nii mõnus, nüüd mulle juba väga meeldib see kuumus siin. Igaljuhul alustan kohe sellest, et sain siin natuke kriitikat enda blogi tasuta ja kirja värvuse kohta, mis on hea aga tean seda juba ammu, et peaksin seda muutma, kuna mul endal on ka read silme ees kui lugemise lõpetan. Siiani ei ole jõudnud seda teha, see idee, mis mul on selle teostus võtab aega aga samas ei taha ma panna blogile heledat tausta, loodan, mingi hetk aja maha võtta ja selle idee teostada. Nagu näha siis videoblogi pakub kõigile huvi ja varsti ületabki minu blogi lugejaskond kümne tuhande piiri, ju siis on ikka mida lugeda :). Nädalalõppudega on paraku nii, et arvatavasti jäävad kokkuvõtted alati kuskile järgmise nädala algusesse. Oktoober on käes ja nagu kirjutasin, siis tunne on, et olen siin olnud mitu aastat, üks päev mõtlesin, et kui imelik see oleks, kui peaksin Eestisse tagasi minema, kuna seal on kõik nii võõras ja teistsugune, hmm hetkel ei taha sellele mõeldagi, loodan, et seda ei juhtu. Eelmise nädala keskel võtsin vastu otsuse, et elan neli päeva ilma facebookita, no ei või lihtsalt enam, totaalne sõltuvus, jube! Esimene asi hommikul ja viimane asi õhtul, nüüd siis esimene päev läbi ja päeva algus oli natuke raske, kuna harjumus oli sees, võtsin telefoni ja tahtsin fb-sse minna ja siis vaatasin, et kustavaliselt fb märk on, seal oli tühjus ja siis tuli meelde. Kustutasin fb ja fb messengeri telefonist ära, kuna tean, et kui need seal oleks siis võibolla tekiks kiusatus, mitte võibolla vaid kindlasti. Kolm päeva veel minna, reede hommikust olen tagasi fb maailmas. Lülitasin isegi igaks juhuks oma Eesti numbri sisse, kui juhul midagi väga tähtsat peaks kellegil olema, kuna kodustega suhtlen ju ka peamiselt fb või skype kaudu. 

Niisiis, reedene päev möödus kiiresti nagu ikka, hommikul töötasin tunnikese, siis trenni, nüüd mu uus lemmik jooksulint, millel tavaliselt olen kuskil 45 minutit ja pärast seda lihasharjutused. Pärast seda läksin toiduainete shopingule, kus tõsiselt lihtsalt nautisin asjade vaatamist ja ostmist, kuna näen ka rohkem, millist kaupa siin müüakse ja leian ka enda lemmikud. Pärast seda viisin asjad koju ja kohe poistele järgi. Hommikul andsin oma kingituse pereemale üle ja soovisime poistega koos õnne. Pärast kooli tulime kohe koju, kuna plaanis oli minna välja õhtustama. Seekord läksime spageti restorani, mulle väga meeldib see koht. Seal restorani keskel on rong ja seekord istusime seal rongis sees, poistele väga põnev. Reede oli väga kuum ilm. Koju jõudes vahetasin riided ja sättisin ennast valmis ja läksin Sunnyga kokku saama, kuidagi on välja kujunenud, et reede õhtud on kinoõhtud, kuna tavaliselt peame me mõlemad laupäeviti töötama niiet siis reedel väga välja ei taha minna. Ja see nädalavahetus ei olnud meil selleks aegagi. Film on siis Baggage Claim aga mina lootsin, et see on komöödia, või noh oligi aga romantiline komöödia. Uuesti vaatama ei läheks. Pärast kino kohe koju, kuna kell oli juba üks öösel, voodisse jõudsin kell kaks öösel. Laupäeval töötasin hommikust lõunani ehk kella üheni. Läksime poistega laste muuseumisse, mis natuke sarnaneb meie ahhaaga. Palju väga lahedaid asju ja lastele väga meeldis, sõime lõunat pargis, läksime koju ja oligi minu tööpäev läbi. Pärast tööd sain Sunnyga kokku, läksime kleite otsime nädalavahetuseks, kuna ikkagi pidulik üritusi, Sunny sünnipäev, lõpuks pärast pikka otsimist leidsin ka kleidi. Päris raske on kleiti otsida kingade järgi, kuna kingad olid mul juba enne olemas ja tahtsin, et need sobiksid kleidiga. Koju jõudes vahetasin reeded ja sättisin ennast valmis ning järgmisele kohtumisele. Sain kokku eestlasega, kes siin juba tükk aega elanud ja abieluski ameeriklasega, kes räägib eesti keelt. Läksime komöödia etendust vaatama, väga lahe oli. Ma pole seda käiku ise kunagi ette võtnud, kuna ei teadnud täpselt mida oodata aga väga tore oli ja naerda sai kõvasti, niiet kindlasti ei jäänud see mulle viimaseks korraks. Pärast, kui õhtul hilja koju sõitsin mõtlesin tee peal, et miks absoluutselt kõik eestlased, kes siin on, ei soovi väga palju teiste eestlastega suhelda, seda on öelnud kõik eestlased, keda kohanud olen. Aga samas sellel õhtul jõudsin järeldusele, et ega mul endal on sama, et no muidugi ei ole mul midagi selle vastu, et eestlastega suhelda ja kuskile välja minna aga samas ei taha ma seda teha koguaeg teha. Kuigi mul on paar eestlast, kellega kindlasti tahan siin suhelda, kuna nad on väga toredad inimesed ja teisi lihtsalt ei ole kohanud. Pühapäeval oli au pairide kokkutulek, mis toimus kõrvitsa farmis ja mis oli väga lahe. Mulle väga meeldis seal, tekkis kohe selline Halloweeni tunne, et reaalselt sellel aastal saangi osa võtta päris Halloweenist, mitte Eestis toimuvast Atlantise Halloweeni peost. Kostüümiga olen nii kaugel, et nüüd on mul juba kaks välja valitud ja tuleb otsus vastu võtta lähipäevadel, kuna normaalsed kostüümid lähevad, kui soe sai. Iga tüdruk pidi midagi enda kodumaa toiduvalikust tooma. Vahepeal pean mainima, et väga raske on mul lauseid kokku panna, just sõnade õige järjestus hakkab juba lonkama vaikselt. Mina viisin kartulisalati, seal oli palju head sööki ja ka palju, mida ma ei maitsenud. Kuid võtsin õnneküpsise ja see, mis seal sees oli, panen teile pildi, saate lugeda. Pärast kokkutulekut läksime meie perega randa, ilm on super kuum ja mõnus oli rannas terve päev veeta. Koju jõudsime hilja õhtul ja siis kohe tuttu, mul oli üle pika aja nii hea uni, et kustusin kohe ära, kuigi enne magaminekut nautisin natuke ka näoraamatut, kuna esmaspäevast oli see off minu jaoks. Tänane päev möödus väga kiirelt, sellel esmaspäeval töötasin, tavaliselt mitte, viisin poisid kooli ja tulin tagasi koju kokkama, pärast seda läksin kohtumisele ehk siis lõunasöögile ja oligi aeg poistele järgi sõita. Pärast kooli olime natuke pargis, nalja sai kõvasti, täna oli kuidagi nii tsill päev. Ma olen jätkuvalt õnnelik ja väga tänulik, kõikidele, kes minu siia tulekule kaasa aitasid eriti oma mõlemale perele.

Teate, kui hea on vabalt võtta, selles mõttes, et Eestis olles töötasin mitme koha peal, et elada vähegi normaalset elu ja väga tihti mõtlesin, et ma ei jõua enam, ei taha enam. Mingil hetkel mõtlesin, et see ei pea ju nii olema ja pean seda muutma, seda ma tegingi. Mul ei ole töö tegemise vastu midagi, mulle meeldib tööd teha ja mulle meeldib nautida hüvesid, mis ma saan endale lubada pärast rasket tööd. Mida raskem töö, seda magusam on pärast nautida hüvesid. Homme on mul üks tähtis käik, kui asi kindel, siis annan teada ka. Igaljuhul blogi kirjutades on mul alati palju asju, mida tahaks kirjutada aga siis järgmisel hetkel mõtlen, et need ju pisiasjad, tavalised, et mõttetu. Siis hiljem, kui olen juba lõpetanud, hakkan mõtlema asjaolule, et minu jaoks on need tavalised aga teie jaoks ei pruugi olla. Olen mõelnud sellele, et see, kui hea pere sa leiad ja kui hea see pere reaalselt on kui kohale jõuad ja kui õnnelik sa siin oled, on lihtsalt õnnelik juhus, mõtlen pere leidmine. Õigel ajal õiges kohas, muidugi teevad paljud toredad inimesed selle nimel kõvasti tööd, et õige tüdruk kohtuks õige perega. Ühesõnaga tahan oma pika keerutamisega sinna jõuda, et kui sul on halb kogemus või isegi mitu, siis võibolla ei olnud see ette nähtud sul siin olla ja samas ei  olnud sinu profiil õigel ajal õiges kohas või midagi sellist. Aga teisest küljest, kui kõik läheb nii hästi, ilma igasuguste jamadeta, siis kas sulle on määratud olla selles hetkel, selles kohas, nende inimestega, teha seda, mida teed, see on minu küsimus? 

Olge tubli ja nautige sügist!

PS! Olen nii väsinud, et hetkel ei jõua piltide alla midagi kirjutada :), head und!