Cälifornia: December 2015

Tervitused Sydneyst,

Olles siin maailma nurgas on mul tunne, et elan hoopis teises dimensioonis. Aeg on omastanud täitsa teise tähenduse,kõik möödub tohutu kiirusega. Ma ei tea võibolla on asi selles, et nii ongi, mida vanemaks saad seda kiiremini aeg läheb aga tunnen, et hetkel võiks natuke pidurit küll vajutada. Nädalad, päevad, tunnid mööduvad ülihelikiirusega ja kui aus olla siis on see natuke hirmutav.

Elu on mõnus, kui sa ise oled avatud ja valmis kõigeks uueks. Nüüd peaaegu neli kuud siin Sydneys olnud tunnen, mida täpsemalt mulle Californias elatud aeg õpetas ja kuidas ma neid teadmisi kasutada, et enda elukvaliteeti paremaks muuta. Olen targem, kui kunagi varem ja alati ärevuses, mis elu mu teele toob.

Sydney! See Austraalia suurim linn on täis võimalusi ja valikuid, mis on paraku natuke piiratud võrreldes Californiaga aga esialgne šokk ja pettumus on möödunud ja arvan, et olen juba harjunud. Linn, kus poed on suletud kella 6st õhtul, kus tööpäevad lõppevad kella 4 ja 5 ajal, ja kus meelelahutus vallas on nii palju imelikke reegleid, et eimest korda ma vaatasin baarmenile otsa ja naersin tükk aega, kuna mõtlesin, et ta teeb nalja aga siis kui ta mulle tõsise näoga otsa vaatas sain aru, et ta ei tee nalja. Olen kuulnud palju jutte, kuidas ja miks see kõik alguse sai, see reeglite toppimine igale poole, ajuvaba! Aga mida ei taha ma ära unustada ja kirjutan siia enne, kui seda teen, üks asi, mis on minu jaoks uskumatu, Sydney on lühikeste inimeste linn. Kui mina panen kontsad jalga ja lähen klubisse siis olen ma arvatavasti kõige pikem inimene terves klubis. Linnas kõndides on enamus inimesi minust lühemad, mis on nii imelik ja harjumatu, ma pole kunagi ennast pikana tundnud ja kui aus olla siis mulle meeldis olla see keskmise pikkusega inimene Euroopas või USAs. Kindlasti on see osaliselt, kuna siin on palju inimesi Aasiast aga isegi mujalt rahvusest inimesed on nii lühikesed, jääb selline mulje nagu nad oleks kõik siia kokku tulnud tervest maailmast. Novembris käisin edmi festivalil, mille nimeks oli Stereosonic, kus esinesid Armin Van Buuren ja paljud paljud teised tegijad ja üritus oli super vinge. Aga esimest korda elus festvalil olles ei olnud mul probleeme nii öelda nägemisega, absoluutselt igas ilmakaares oli vaateväli super, kuna kõik on nii lühikesed hahaaa :D mis oli muidugi super!

Ma ei hakkagi kõgest väga üksikasjalikult kirjutama, ülevaatlikult kõigest ja palju pilte peaks pildi looma silme ette, milline see elu siin on eksju :).

Oktoober oli minu joaks imelik kuu, palju emotsioone, mõtteid ja lõpuks olin päris pikalt haige. Kuna interneti maailm annab meile alati pildi ideaalsest maailmast, ideaalsest elust ja et kõik on täiuslik, siis kirjutan ausalt, et oktoober oli minu jaoks väga raske kuu. Mu pea oli üks suur sasipundar ja emotsioonid möllasid täisvõimsusel. Igatsus Clifornia järgi võttis võimust ja protest Sydney vastu järjest süübis. Raske oli ja tean, et iga algus on raske aga minu peas võrdlesin kõike Californiaga ja see mu järjest kurvemaks tegi. Inimesed siin Sydneys on väga kinnised või tähendab inimesed on grupistunud. Väga raske on kohata uusi inimesi, kuna kõikidel on väga kinnised tutvumisringkonnad ja sinna sisse saad on väga raske. Ärge saage valesti aru, mul on sõpru ja olen ise väga hakkaja inimene, ma ei oota, et inimesed ise mu uksest sisse jookseksid ja tahavas sõbraks saada aga palju raskem on leida mõnusaid inimesi kui California, kus kõik olid nii avatud ja sõbralikud ja mis mulle alguses seal tundus võõras, et kõik rääkisid kõigiga ja millega ma pärast nii ära harjusin, siis siin seda nii suurem määral ei ole. Mul on sõpru ja usun, et olen leidnud ja kohanud väga palju toredaid inimesi ja mul on äärmiselt hea meel, et nad mu elus on, kuid tunnen puudust rohkematest inimestest enda ümber. Aga tean ka seda, et pean aega andma, täitub ju alles neljas kuu siin olla :). Elu Sydneys on väga kallis ja vanast shopahoolikust Mariist on saanud Marii, kellele enam nii väga ei meeldigi enam poodide vahet ringi tormata. Kõik on kallis ja hinna, valiku ja kvaliteedi suhe ei ole paigas üldse kohe mitte. Hetkel olen puhuksel ja on olnud aega natuke rohkem ringi vaadata aga muidu õnneks töö ajal ma poodi ei jõuagi kuna kõik pannakse juba kella 6 ajal õhtul kinni. Imelikud riided on siin poodides, olen ostnud paar asja aga need kõik kokku selle nelja kuu jooksul, sest siin lihtsalt ei ole midagi osta ja kui lõpuks miskit leiad on odavam lennupilet Californiasse osta ja seal shoping teha. Muidugi on ka mõned üksikud normaalse hinnaga kohad, mille olen leinud nüüd lõpuks. Aga shoppamine pole kõige tähtsam, vähemalt mitte enam! Igaljuhul lõpp kokkuvõttes ütlen, et ärge saage valesti aru, mulle meeldib Sydneys, kuid siin on ikka veel palju millega harjud ja kõik võtab natuke aega ja pean selle aja endale andma. Kindlasti üks ilusamaid linnu, mida ma oma silmaga näinud olen ja mulle meeldib, kui kompaktne see linn on, kõik on lähestikku. Elu on lill ja nüüdseks võin öelda, et eluolu ja olemine siin muutub päev päevalt paremaks!

Kuude ja nädalate möödudes saan kinnitust, et Eestis oma juurte alla ajamine ja elamin pole kindlasti minu joaks, kindlasti mitte. Jah ma südamest igatsen KÕIKI oma lähedasi ja olen nüüd veel kaugemal, kui enne aga samas päeva lõppedes olen mina see, kellega pean rahul olema ja õnnelik olema. Muidugi tunnen, et jään paljust ilma ja mitte ma ainult ei tunne seda vaid tean, et see nii ongi aga samas eemalolek on pannud mind asju palju suurema väärtusega hindama. Tean, mis iganes minu elus ei juhtuks ja kus iganes ma ei ole, minu lähedased kodust on alati mulle toeks. I'm the lucky one you know!

Lõpetasin oma oktoobri kuu sellega, et võtsin ennast tõsiselt käsile, mõtlesin läbi taaskord, mis on mu eesmärgid ja kuhu tahan jõuda ja see, kus praegu olen, on ainult vahepeatus kuhu tahan jõuda. Kui tulevad negatiivsed mõtted, siis alati proovin kõike positiivselt võtta. Lõpp kokkuvõttes saavutasin taaskord enesega rahu ja pärast sellist niiöelda eneseanalüüsi perioodi läks elu paremaks ja olen jälle õnnelik. Tunnen, et aeg ajalt on mul selliseid perioode vaja, et olemist värskendada. November oli täis palju erinevaid üritusi, palju ringi käimist ja pikki tööpäevi, detsember saabus märkamatult ja koos detsembriga saabus meile siia ametlikult ka suvi. Sündides ja üles kasvades Põhjamaal,hajrunud külmade jõuludega ei saa me siin mingit jõulutundest rääkidagi. Jah California ma ikagi mingil määral sain selle tunde kätte, kuna majad olid kõik kaunistatud täpselt nagu Hollywodi filmis ja ikkagi oli jahedam ja vihma periood, siis siin on täielik suvi ja 42 kraadi sooja. Ma ei mäleta kuhu ma üks päev kõndisin aga pere pani majale jõulukaunistusi ja ma jäin täitsa seisma ja hakkasin naerma, nii imelik oli vaadata. Mõned üksikud inimesed ikkagi kaunistavad aknaid või maju, mis on ikkagi armas neist. Aga ega inimesed, kes on elu aeg troopilises kuumuses oma jõulud veetnud ei oskagi ette kujutada, kuidas see see võiks teisiti olla. Ja mina siin juures arvan, et kui inimene pole oma elus kogenud ilusaid lumised valgeid jõule on ta tõsiselt millegist ilma jäänud aga see on ainult minu arvamus. Mul on nii hea meel, et kasvasin üles 4 aastaajaga kohas ja et mind ei kasvatatud üles vati sees!

Detsember on minu joaks puhkuse kuu, nimelt olen terve detsembri ametlikult puhkusel ja ütleme nii, et kui aastale tagasi vaadata, siis olen selle rohkemgi kui veel täielikult ära teeninud! Esimesd kaks nädalat on ilusad ilmad olnud, kuid nagu kuulsin, et siin alati jõulude ajal sajab, siis järgmine nädal lubab meil praktiliselt ainult vihma. Sellel nädalal oli imelik olukord, kus kõik pävad olid ilusad päikesepaistelised aga ühel päeval pööras ilm täitsa ära ja meil oli siin suur torm ja tornaado, tuule kiirus üle 200m/s, rahe terad suured nagu golfi pallid ja vihma kallas päris korralikult. Kaubanduskeskused evakueeriti, kuna katus kukkus sisse, plajud inimesed jäid kodudest ilma ja purustused olid suured, olin sel hetkel just autga linnas, kui rahet hakkas tulema ja mõtlesin, et auto aknad lähevad katki, alguses ei saanud arugi, mis mütakad need käivad vastu autot aga siis vaatasin maapinnale ja ohh millised suured pallid. Õnneks auto terve ja läksin koju ja oli tubane, õhtul kell 7 ajal tuli päike välja ja mõnus tuulevaikne nagu polekski miskit olnud, sama kiirelt kui see torm tuli ta ka läks. See, et kõik mulle on koguaeg korrutanud, et Austraalias võid sa kõiki nelja aastaaega ühel päeval kogeda, seda usun ma täiesti nii palju kui näinud olen.

Käes on aasta 2015 viimased nädalad ja ongi aeg viis kuue vastu välja vahetada. Mul on selle üle väga hea meel. 2015 on olnud ametlikult minu elu kõige hullem aasta ja mul on suurim hea meel alustada uut aastat tühjalt lehelt. Mööduv aasta on elatud kolmel kontinendil, kogetuid nii valusaid tundeid, mida ei uskunud eksisteerivat, rohkelt emotsioone, reetmist, kiireid otsuseid, mis samal aja muutsid mu elu totaalselt, valusaid õppetunde ja palju palju muud. Kuid alati on negatiivsed asjad, mis esimesena meelde tulevad ja kui aus olla, siis isegi sellest siin kirjutades ja tagasi mõeldes, tekitab see minus ikka veel tohutu emotsioonide tuhina. Nagu ikka igas negatiivses olukorras, kogemuses on alati palju positiivset ja seda ka sel korral. Kõik see sõna otsases mõttes jubedus, mida ma sellel aastal kogesin õpetas mulle nii palju, oi kui palju! Mul on nii hea meel olla täna see inimene, kes ma hetkel olen, võin isegi öelda, et olen uhke selle üle, kes olen. Tõestasin endale, et kui elu sõna otseses mõttes lööb jalad alt ja ühel päeval oli sul kõik ja järgmisel päeval ei ole sul mitte midagi, siis ma olen ikka suuteline sellest välja tulema ja töötama nii nagu ma varem pole seda teinud, sellistel hetkedel saadki aru, kui tugev sa oled, kui su ainus mõte on, et ma enam ei taha enam ei jõua ja ikka keep going! Jah mul oli palju hetki, kui õhtul nutsin patja ja mõtlesin, et ma ei taha enam, olin lihtsalt emotsionaalne vrakk. Enamus inimesi isegi ei teadnud, et minu elus miskit toimus, kuna alati proovisin olla positiive ja naeratus oli alati suul. Ma ei pea vajalikuks kõike oma elus kõigiga jagada, usun, et see on enamusel inimestel nii. Igaljuhul valmistasin endalegi palju üllatusi, milleks ma suuteline olen, täna võin öelda, et olen uhke selle üle, kes ma olen. Elu on mind lihvinud ja olen muutustega äärmiselt rahul, positiivsem ,kui kunagi varem. Imelik, kuidas üks aasta võib tuua nii palju halbu üllatusi aga ikkagi kaaluvad kõik need väiksed positiivsed hetked selle üles! 2015 lõppeb minu jaoks suure positiivse üllatusega, mida poleks ma osanud oodata mitte ühestki ilmakaarest aga sellest juba uuel aastal! Ma ei ole suur šampuse sõber, võib vist öelda, et kohe üldse ei ole aga 2015 aasta viimastel minutitel täidan oma pokaali ja karjun õnnest nägemist sellele aastale, et kõik, mis elu mu teele saatis, suutsin sellest välja tulla ja nii kilšee kui see ka ei ole olen tugevam, kui varem, et 2016 aasta esimesel minutil karjuda õnnest tere tulemast uus põnev aasta ja mu südames on rohkem ärevust, kui kunagi varem, kuna ees on ootamas uus aasta, uued võimalused ja taaskord palju muutusi ja seiklusi ja mina olen selleks kõigeks valmis rohkem, kui kunagi varem!

Palun ärge unustage tänada inimesi, kes on teie lähedal ja kõrval, kes alati toetavad teid ja kes tingimusteta armastavad just selist sind nagu sa oled! Elu on selleks liiga lühike, et oodata ja loota, et miskit juhtuks, make it happen! Kui sa miskit tahad siis tee selle nimel tööd ja pinguta ja ära kuula neid, kelle arvates on sinu plaan või mõtted naeruväärsed või liiga hulljulged, tuleb päev, kui sa tõestad neile, et see kõik on võimalik. Saadan suured kallistused siit kuumast Sydneyst kõigile ja olge postiivsed!

Marii