Pole ammu kirjutanud, sest nii kiire on olnud. Alles mõtlesin, et millal see jõuluaeg kätte jõuab aga vot nagu vupsti ongi juba jõululaupäev ukse ees. Aga mida ma ikka siin aja kiirest möödumisest heietan, kõik teavad niigi, et see kõik käib jube kiirelt. Jõulutunne puudub täielikult, kindlasti on selles suurelt süüdi lumi, mida ei paista kuskilt tulevat, aga mida aastad edasi, seda vähemaks jääb jõulutunnet. Tegelikult on nii kõikide tähtpäevadega, nooremana oli eriline tunne, kui olid jõulud või sünnipäev aga nüüd pole mitte mingit tunnet enam.
Igaljuhul taaskord ja ikka veel ootan ma lund, ma loodan tõesti väga, et jõululapäeval ei ole maa must. Hommikul ärgates võiks olla lumi maas, vot see oleks eriline jõulukingitus ja kindlasti tooks tagasi jõulutunde.
Kuna ees on väga kiired ajad, siis ma loodan, et vahepeal ikka trehvan siia.
Ilusat jõuluaega kõigile!

Pole tükk aega midagi kirjutanud, pole tuju ja tahtmist olnud. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Olin haige - angiin, täna tuli esimene pisikene lumi maha :), mille üle on mul väga hea meel, võiks kümme korda rohkem lund sadada. Mulle meeldib lumi. Leian, et igas aastaajas on midagi head ja ilusat. Või kui see niisama loomulikult ei tule, siis vähemalt võiks midagi leida, mis sind igal aastaajal heas tujus hoiab. Mulle ei meeldi üldse virisejad, kes koguaeg vinguvad, et suvel on nii palav ja talvel nii külm, sügisel porine ja vihmane ja kevadel sulab kõik - kõikjal on vesi. No mida iganes, ainult virisetakse, selleasemel, et tunneks rõõmu, säilitaks värvirakke ja oleks niisama rõõmus. Mul on tunne, et see on rohkem eestlastele iseloomulik virisemine. See kellel on see ei taha ja see kellel ei ole see tahab!

Palju lihtsam on elada, kui koguaeg ei virise, tunne elust mõnu, leia igas asjas midagi head ja kui tõesti mõnes asjas ei ole midagi head, siis katsu leida see kõige parem osa sellest. Kuigi arusaadav, koguaeg ei saagi olla selline rõõmupall, vahepeal tuleb auru välja ka lasta. Lihtsalt iga inimene peab leidma selle kõige parema viisi, kuidas ta seda teha saab

Ega mul ei ole mingit eesmärki selle postitusega mingit sõnumit edastada, lihtsalt tundsin, et pean kirjutama ja see on see, mis minust hetkel välja tuli. Aga usun, et päris võssa ma selle jutukesega ei pannud, nii on ju...

Niih aga jõulud tulekul :) ma pole vist mitte kunagi aastavahetust nii nii väga ootanud kui hetkel. Märksõnad, miks seda nii väga ootan on järgmised: jõulud, Kotu, pidu, Saksamaa. Üle väga väga pika aja saan olla ainult enda peremees, ei pea oma plaane kellegagi arutama ei ühitama. Saan teha nii nagu ise tahan ja mulle meeldib see väga! Ise oma aja peremees ( või siis perenaine).

Tegelen ka hoogsalt jõulukingitustega, sellel aastal otsutasin, et võtan selle asja varem ette, kuna detsember on väga kiire. Niisiiis alustasingi kingituste meisterdamisega, soetamisega juba novembri alguses. Ja tuleb tunnistada, et hetkel on küll olukord rahulik, tavaliselt sellel ajal olen ma juba paaniliselt (koos oma kaasmaalastega, kes ei oska aega planeerida) mööda poode kolanud ja kingitusi otsinud. Aga jep, nagu ütlesin, siis hetkel on olukord rahulik, sain juba varakult kõik läbi mõelda, mida ja kellele kinkida/meisterdada. Sellel aastal olengi läinud rohkem isetegemise suunas. Mõtlesin, et midagi teistsugust ja erilist, tegelikult panen ju ikkagi iga asja sisse killukese endast. Nii armas on nii mõelda :).

Nii lume igatsus on peal...LUMI LUMI LUMI, kus sa oled?

Sometime it´s the smallest decisions that can change your life forever.

Vahepeal ei saagi aru mida ma tahan. Üks hetk tean täpselt mida tahan ja mis selleks vaja on. Teine hetk on jälle selline segadus, et ei saa mitte millestki aru. Ei tea küll millest see oleneb või mis paneb inimese sellist segadust tundma. Miks on inimesed nii keerulised. Nii lihtne oleks kui kõigele oleks vastus ja selle asemel, et me vigu teeme, teaks me hoopis täpselt, kuidas kõike õigesti teha. Nii mõnelgi veal, valel otsusel võib olla täiesti katastroofiline tagajärg.

Öeldakse küll, et inimene õpib oma vigadest aga minu arvates, see kahjuks nii ei ole. Vahepeal teed sa ühte ja sama viga kümneid kordi uuesti ning ikkagi järgneb sellele üheteistkümnes kord. Kahju, et elu ei ole paber, millele hariliku pliiatsiga kirjutades saaks lihtsalt vead ära kustutada. Kuid tegelikult on ka erandeid, mõned vead päästavad lahti olukordade ja kokkusattumuste jada, mis omakorda viib meid millegi hea juurde. Ja siinkohal läheb täppi ütlus - kõik halb on milleksgi hea!!?? Miks peab elus alati midagi halba juhtuma, et saaksime aru, mis on tegelikult hea, mis on siin elus väärtuslik ja mida peaksime väärtustama? Alati kui on midagi head, siis tuleb seda hetke täiel rinnal nautida, sest kui on hea, siis sellele järgneb halb või lihtsalt öeldes mõõn, sellega tuletabki elu meelde, kuidas peaksid hindama neid ilusaid hetki enne taaskordset karastamist elu poolt ehk siis enne "mõõna".

Kahetsemine - teadlik valik? Kui teades ette, et see on viga ja ikka sellega kaasa minnes tunneme kahetsust, siis see on teadlik valik ja miks seda kahetseda, sest see on enese valitud tee. Kas tõesti ise teadlikult valime selle tee ja tahamegi kahetseda?

Iga valik, otsus, mis langetad, tuleb läbi kaaluda või vähemalt mõelda kõikidele võimalikele variantidele, mis siis kui see ei olegi õige valik...Aga samas iga valik annab meile kogemusi ja teadmisi, aga kas see garanteerib, et peale selle arusaamist oleme targemad?

Elu on kingitus ja see, kuidas igaüks meist seda elab on meie endi otsustada!

Like a paper

Inimene on nagu paber, kui rebid midagi tema sees katki, siis mitte kunagi ei ole ta enam selline nagu enne, sest kokku saab paberi tükid liimida aga need tükid ei sobi täiuslikult enam mitte kunagi.

Elus on olnud hetk, kui tunned et oled täiesti põhjas ja kõik on kadunud, et mitte miski ei saa enam selliseks nagu varem, kuid tihtipeale me eksime. See on hetk, kus tuleb otsustada, mida sa ise hetkel soovid. Kui sa suudad sel hetkel midagigi positiivset oma elust leida, siis on see just see, mis sind sellest kõigest välja tirib. See on hea tunne, kui oled uuesti positiivsust ja elurõõmu täis ja seda kõik on rohkem, kui kunagi varem. See üks asi on nagu köis, mis aitab sind sügavast kaevust välja. Alguses me kanname endaga seda väga valusat mäletust kaasas, hiljem mõtleme, et vot see oli kogemus ja õppetund, kunagi kui aeg on edasi läinud mõtleme selle hetke positiivsete külgede peale.

The happiest people don´t have the best of everything, they just make the best of everything!

If you love life, life will love you back.

Nii mõnus on elust mõnu tunda ja tegelikult ongi nii, et elu on täpselt selline nagu sa ise elu võtad. Kui koguaeg mossitada ja virised, et kõik on nii halvasti, siis nii ongi. Ja sellise mõtlemisega hakkadki endale ligi tõmbama negatiivsust ja muresid. Viimasel ajal olen mõelnud ainult positiivselt ja kõik ongi hästi, isegi kui tekib mõni probleem või mure, siis tundub see nii tühine ja kergesti lahendatav. Ei ole mõtet enda närve raisata ülemõtlemisele, kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab.
Viimase nädalaga on nii mõni super asi teoks saanud. Esiteks olen ma nüüd kolmekordne tädi, pisike silmarõõm on nii armas.
Teiseks on sõidan aastavahetuseks Saksamaale, nii lahe, ei jõua ära oodata. Olen ammusest ajast tahtnud aastavahetuseks kuskile kaugele sõita ja nüüd see soov lõpuks täitubki. Piletid said ka ostetud ja Liis juba ootab meid Kotuga. Kui olen õigesti aru saanud, siis veedame Liisi perega ja Kotuga aastavahetuse sõbruitega :), ühesõnaga päris palju mehi on seal. Eestist ära lendame 29.detsember ja tagasi 3.jaanuar ehk siis tagasi jõuame aastal 2012.
Kolmandaks tuli mulle uks ahvatlev pakkumine, mis on seotud tööga, aga sellel ma pikemalt ei peatu, sest selle üle alles mõtlen ja sellega kiiret ei ole.
Järjest lähemale hakkab jõudma üks aasta lemmikumaid aegu - jõulud. Olen viimasel ajal liikunud palju erinevates seltskondades ja mul on nii kahju kuulda, et nii paljudele ei meeldi jõulud. Minu arvamus on see, et kõik algab lapsepõlvest, kuidas vanemad on jõuludesse suhtunud ja neid väärtustanud. Minu pere ja vanemad on alati pidanud jõule eriliseks, sellel on ka oma kindel põhjus.

Belive in yourself !

Öeldakse, et kõik halb jääb paremini meelde kui hea. Nii see kipub ka olema, see on vähemalt minu arvamus, me ju mäletame kasvõi palju paremini halba öeldut kui head. Kuid nagu enamus muinasjuttegi lõpp hea, kõik hea. Olen viimasel ajal kogenud selliseid hetki, kui juba on lootusetuse tunne peal, lahendust ei paista mitte kuskilt. Ja järsku ei tea kust, lahendus olemas ja kõik korras. Kui tunnen, et mitte keegi ei panegi mind tähele, lihtsalt eksisteerin, kuid siis võib juhtuda midagi täiesti ootamatut.

Oii see on hea tunne, kui saad kellegi käest kiita ja antakse mõista, et oled oma tööd hästi teinud. Kuid hommikul tööle minnes oli väike pabin sees, ees ootas tähtis jutuajamine ülemustega. Oled oma tööd teinud teadmata, et keegi sind jälgib, ilma sinu enda teadmata, sest tegelikult, kui oleksin teadnud oleksin veel enam pingutanud. Kuidas küll paar ilusat lauset võivad teha päeva nii ilusaks, tuju jube heaks, olemise vabaks ja avatuks. Ja need paar lauset panevad tundma mind kellegina, kelleta süsteem ei toimiks.

Kõik see positiivne energialaks võimendub veel enam sest täna on kolmapäev ja varsti varsti on nädalavahetus :), mille üle on mul väga hea meel.

Let it go

Ühiskond muutub, maailm muutub, inimesed muutuvad - kõik muutub. kaasaarvatud mina. Mitte kunagi tea, kas muutused osututavd lõpuks headeks või halbadeks. Kes seda üldse otsustab, mis on hea ja mis halb? Mul ei ole muutuste vastu midagi, inimene kohaneb kõigega ja lõpuks muutub kõik uus igapäevaseks ja rutiinseks. Püsin muutuste lainel. Endalegi arusaamatu, kust tuleb minu julgus, positiivsus, kiiresti kohanemine uute olukordadega, mis enne oli minu jaoks võõras.

Tunnen tohutut heaolu, julgust nii palju energiat. Kõik negatiivne on kuhugi kadunud, mille üle mul on hea meel. Olen saanud tagasi positiivsuse, naermise, kõik on hea, mis on ainult hea või on see hoopis vaikus enne tormi? Olen tagasi, mina ise, suudan naerda ning rõõmu tunda kõige piinlikumast ja jaburamast olukorrast. Mida ootamatum, seda naljakam. Olen hakanud mõnu tundma kõndimisest - värske õhk, hea tuju. Tegelikult on see tõsi, et vahepeal lihtsalt vajame, mis tuletaks meile meelde, mis on oluline, tähtis.

Mõtlema paneb ainult üks, miks on inimestel vaja midagi halvasti minna, et saaksime teada, mis on hea? Head on nii palju aga ometi jääb meile paremini meelde halb, pettumused, kukkumised.

Miski on minult ära võetud, kuid sain tagasi midagi palju väärtuslikumat. Ootusi ja lootusi on palju, hindan, mida elul on pakkuda. Küll kord tuleb aeg, kui kõik küsimused leiavad õige vastuse, jaksan oodata, niikaua naudin elu nii nagu on.

Misiganes elu meile ette viskab, kui suured on pettumused või läbikukkumised, väljapääs on alati. Ära mõtle minevikule, mida kauem seda teed, seda kauem kaotad olevikust, mis on palju väärtuslikum. Iial ei tea, mida järgnev päev, tund, sekund tuua võib, seepärast las minevik jääda minevikku ja ela elu. Keegi ei ole öelnud, et see kerge on, kõigel minna lasta. Proovi ja kui ebaõnestub, siis proovi veel, niikaua kui õnnestub.

Inimesed ehitavad oma maailma ja unistusi aastaid, see võtab aega, et unistusi täide viia. Aga samas on see aus, maailm võib kokku variseda 5 sekundiga. Kõik see suur töö, vaev, jne, tekib küsimus mille nimel? Äkki oleksgi parem elada hetkel, mitte teha plaane ega unistada, siis ei oleks pettumus nii suur ja valus. Tahaks nii palju öelda ja samas nii palju öeldut tagasi võtta, aga ei saa. miks on see asi nii kaugele üldse läinud, miks inimesed valetavad niii palju. See on ju teada, et mingil hetkel tuleb see vale ikka välja, ohh ma ei saa ikka inimestest üldse aru, eriti endast...
Ja tegelikult kui oled teinud ühe inimese nimel KÕIK, elanud tema nimel, andnud endast kõik, mis vähegi võimalik anda on, aga valus ju kui keegi ei märka seda, keegi ei hooli sellest. See on nii õige, et armastus on pime. Armastus on ikka täiega pime! Kui kõik su kõrval räägivad üht ja sa surud selle enda sees maha, usud ja näed ikka seda, mida ise tahad näha, siis see on ju totaalne pimedus. Ja kui keegi kannatab, siis oled see sina ise..

Somewhere over the rainbow . . .

Kevad on õhus! No nii mõnus, kui jalutades mõnus soe tuuleiil vaikselt juustest läbi jookseb, kõik vastutulevad inimesed naeratavad ja päike paistab sõnaotsesesmõttes südamesse. Ja üle pika aja saab asfaldi peal kõndida :P. Tõsi ta on, et kui naerad, hakkab see inimestele huvi pakkuma, et mille üle naerdakse...Kõndisin raekoja platsi suunas ja lihtsalt naersin omaette, vastutulevate inimeste reaktsioon oli erinev - mõni vaatas kohe enda taha, et mida ma küll naeran seal, teised vaatasid kurja nöoga, kindlasti mõtlesid, et naeran neid :D seda oli päris naljakas jälgida, kolmandad vaatasid uudishimulikult, üritades mu mõtteid lugeda. Kui keegid suutiski mu mõtteid lugeda, siis said nad teada, et mõtted kipuvad juba vaikselt puhkuse peale, kuigi sinna on veel natuke palju aega, 3 kuud. Usun, et ma pole ainuke, kes juba vaikselt suveks plaane teeb. Tahan, et selle aasta suvi oleks täiuslik, nagu ikka - päike, meri, sõbrad ja loodetavasti üks korralik seiklus Euroopas :). Suvi 2011 on eriline, mitmes mõttes ;) niiöelda puhuma hakkavad uued tuuled ja need uued tuuled toovad palju uusi uudiseid....