Tänupühad ja Black Friday

Hei hei hei, seda postitust kirjutan väga ülevas meeleolus. Selline tunne on, et tahaks lihtsalt hüpata karata ja karjuda, kui õnnelik ma olen. Olen absoluutselt õnnelik kõige selle üle, mis mul on. Ja kuna homme on tänupühad, siis täna kui veetsin oma aega arsti kabineti ukse taga tunde oodates, siis oli mul aega, et mõelda, kui kuradima lucky ma ikka olen. Mul on olemas absoluutselt kõik, mida üks hing võib ihaldada. Mul on kaks super perekonda, üks Eesti ja teine USA. Olen mõlemale perele nii tänulik, Eesti perele, et olite mulle alati toeks kõiges ja muidugi olete siiani, aitäh teile. Ja minu USA pere, iga päev olen ma nii tänulik, et nad on nii super pere ja alati abistavad ja toetavad mind kõiges. Mul on parimad sõbrad nii Eestis kui USAs, uskumatu kui lahedaid inimesi on maailmas olemas, super inimesed olete! Aitäh nendele Eesti sõpradele, kes on võtnud vaevaks minuga ikka ühendust hoida, kuna ma olen siiski väga kaugel. Aitäh veel paljudele inimestele, et olete olemas minu elus, kes te alati mulle pöialt hoiate ja mulle armsaid kirju ja kommentaare postitate ja head soovite. Pööraselt tänulik kõigile, aitäh! Ma ei mäleta, mis päev see oli, rääkisin Ketuga ja no meil sai nii palju nalja, et mõtlesin sellele, kui veel Tartus elasin ja alati, kui kokku saime oli suu kõrvuni, tunnistan enda nõrkus hetke, silmad läksid märjaks aga see näitab, et olen inimene ja peale kauba veel südamega :D hahh.

Nagu näha, siis muutsin oma blogi välimust, lihtsalt oli hetk aega ja tunne oli, et peaks miskit muutma, seda ma ka tegin. Oh jummel ma trükin praegu nii kiiresti, et ise ka ei usu, ei tea, mis eriline power mul hetkel sees on. Kell on peaaegu südaöö peal aga tulin just kohvimiitingult teiste au pairidega ja võibolla ongi see põhjus, miks nii energiat täis. See on ikka nii, et kui oled koos heade ja toredate inimestega, siis on endal ka tunne ja olemine super, täpselt nii see oligi. Muide avastasin üks päev, et mul on nii palju muusikat arvutis, ma ei mäletanud seda ja nüüd kuulan iga päev, seal ka palju Eesti muusikat. Hetkel kuulan Jääboiler - Kõik on Võimalik, mõnuš! Teate olen vahepeal mõelnud, loodan, et minu blogi muudab mõnikord kellegi päeva paremaks. Mõtlen seda, et üritan alati positiivselt kirjutada, kuigi ega ma teisiti ei saaksgi, kuna kõik on positiivne. Eks vahepeal ole igasuguseid hetk, kui väsimus lööb jalad alt ja lihtsalt tunnen, et silmad vajuvad kinni, but whatever olen väga rahul, vahepeal peabki nii olema, üks kord korralikult puhkamist ja jälle täis uut energiat, et edasi minna. Korraliku puhkuse all pean silmas 5-6 tundi und, see on minu korralik puhkus :).

Eile vaatasin siis Pilvede all, pole enam kaua aega jälginud, päris mõnus oli, ohh seda Marikest küll, nii isepäine aga samas tunnen natuke sarnasust temaga, hehh :). Üldiselt pole mul enam ammu aega olnud, midagi Eestiga seonduvat jälgida, kuna kui üritad oma aega jagada kahe erineva, üksteisest väga kaugel asuvate riikide vahel, siis paratamatult läheb enamus aeg selle riigi peale, kus elad. Aga ühest asjast tunnen ma väga puudust, pole ammu kellegiga Skypes vestelnud, kellel vähegi aega ja tahtmist on, siis teate, et olen olemas, lihtsalt andke enne märku, mis ajal. Üldiselt sobib mulle paremini teie jaoks hommikune aeg aga samas, kui see ei sobi, siis võin ka rääkida teie jaoks õhtul, mulle hommikul, siis lihtsalt pean tööga arvestama pärast seda saan tulla.

Igaljuhul meil siin siis tänupühad, nagu eelmises postituses kirjutasin, siis algsed plaanid olid, et pere läheb tuttavate juurde täna ja tulevad tagasi reedel või laupäeval ja mina lähen Los Angelasse. Aga kõik plaanid muutusid, täna oli üldse väga segane päev. Ühesõnaga natuke enne nende minekut, helistasid peretuttavad ja ütlesid, et neil seal gripp, seega otsustas minu pere mitte minna. Mina otsustasin mitte minna LAsse ja veeta tänupühad ikkagi perega koos. Kuna aega oli üle, siis läksime pereemaga minu esimesele arsti, ei teagi kuidas seda eesti keeles öelda, appointmentile. Ohh ja ma ei suuda seda kõike siia üles kirjutada ja neid emotsioone ei annagi kirja panna. Teadsin, et see ei saa olema nii, et lihtsalt lähen kohale ja siis ongi kõik korras. Ma ei teagi kaua pereema telefoni otsas oli, kokku kõvasti üle tunni aja. Ütlen ühte asja, olen väga rahul, et valisin selle agentuuri aga no üks asi, mida see agentuur peaks muutma on kindlustuse teema, see on ajuvaba lihtsalt. Niiet kui seda hetkel loeb mõni tüdruk, kes on siia kohe kohe tulemas, siis käi Eestis olles kõik võimalike arstide juures enne ära. Mina tegin seda ka aga lihtsalt mul oli näo peal kolmes kohas mingisugune lööve ja seda juba kuu aega, tahtsin sellest lahti saada, kuna see läks hullemaks ja hullemaks. Igaljuhul see kindlustusfirma andis pereemale igasuguseid erinevaid numbreid, et helistage sinna ja sinna, küll oli suunas kohe kõneposti ja siis lihtsalt inimesed ei teadnud mitte midagi minu kohta, lõpuks küsiti, kas ma olen USAs üldse, no mida veel. Inimesed rääkisid üksteisele täiesti erinevaid asju ja no täielik ajuvaba. Lõpuks pärast peaaegu 4 tundi lasti mind arsti juurde ja teate, nii öelda arsti vastuvõtt kestis maksimaalselt 2 minutit. Tean, et agentuur ja kindlustusfirma loodavad, et kui ma tulen siia, et ma ei kasuta seda kindlustust aga vot paratamatult on olukordi, kus sa pead seda tegema. Niiet täna sain sellise kogemuse võrra rikkamaks, et järgmine kord pean ma olema suremas, kui otsustan arsti vastuvõtule minna. Esimene negatiivne kogemus USAs aga noh teadsin ette, et see kindlustuse firmaga ei ole kerge. Ja siin on nii palju tüdrukuid, kes on nii hädas sellega, rääkimata veel tugiisikust, kes hetkel, kui talle enda murest räägib vaatab samal ajal ringi ja ei kuulagi, mis sa talle räägid. Aga sellest vaatamata olen rahul, et valisin selle agentuuri, kuna leidsin suurepärase pere nagu juba teate ;).

Lubasin siin, et teen pilte igasugustest jõulu asjadest, mida leian, kui aus olla, siis pole aega olnud ja kui midagi näinud olen, siis tavaliselt olen roolis, niiet väga telefoni järgi käsi ei haara aga mõned pildid siiski lisan siia. Leidsin siit kodu lähedal ühe super ägeda poe, sisse astudes oli tunne nagu oleks jõuluvana kommi lattu astunud, noo nii armas pood. Lähen sinna kindlasti tagasi juba varsti varsti, tegin poest mõned pildid ka. Teate, mis on luksus, kui sa saad minna aega ja puu otsast apelsine korjata ja neid süüa nii palju kui tahad ja sinu keha saab tohutul hulgal vitamiine :D.

Aga homme hakkame siis pereemaga kokkama õhtusöögiks. Hetkel tuli plaani ka minna vaatama ühe teise au pairiga ja tema lastega Frozenit. See on siis uus multikas, olen nii kaua oodanud, et see juba välja tuleks, treiler on hiiglama vinge ja naljakas. Eks vaatab, mis saab homme. Iseenesest minu graafikut pere ei muutnud, olen ikka vaba kuni esmaspäevani. Reede päeval oli plaanis minna kuskile ringi vaatama aga eks paistab mis saab. Igaljuhul õhtul on siis kaua oodatud Black Friday wohoo :D aga üritan mõistlikuks jääda, kuigi tean, et see ülesanne on minu jaoks väga raske. Kuna juba praegu saatis Hollister ja Abercrombie mulle nii head pakkumised, kogu kaup 50%, ohh my god. Igaljuhul, kes siis ei tea, siis Black Friday on selline päev, kui USAs on poodides pöörased allahindlused ja muidugi pöörased inimesed, kes tunnevad, et peavad kõike endale saama, loodan, et jään ellu. Aga kahjuks ei jõua ma enda lemmikusse kohta vaid R tuleb just Floridast tagasi ja lähme shopingule koos Fremonti ja laupäeval oleme tagasi San Joses, et saada kokku Sunnyga, kuna selleks ajaks on möödas nii mõgi päev, kui pole jälle Sunnyt näinud. Nii palju siis minu plaanidest, loodan, et jään ellu ja saan teile pühapäeva õhtul või esmaspäeval järgmise postituse teele panna. Seniks nagu ikka iga postituse lõpuks soovin teile midagi, seekord soovin, et oleksite tänulikud kõige eest, mis teie elu on ja palun ärge võtke mitte midagi või kedagi iseenesest mõistetavalt, kuna see ei ole nii. Hoia ja anna märku kõigile, kes sulle kallid on, kuna sina võid ju arvata, et nad teavad seda aga seda arvadki ainult sina, kuna teised ei ole mõtetelugejad. Sullegi ju meeldib, kui keegi annab sulle märku, kui oluline sa tema jaoks oled :) ok, olge nunnud!

Jõulud

Jõulud

Siin lihtsalt üks näide majadest, mis on juba ammu kaunistatud :)

Ja siin teine näide. Muide neil käib siin võistlus, igas piirkonnas valitakse kõige ilusamini kaunistatud maja.

Väga äge, seal erinevad nätsud :)

See on siis see jõuluvana ladu, super pood!

Super ideed!

Kommid!

Kommid! Ja oo, neid oli veel palju palju...

Raffaello, väga vahva leid :D

Gurmaanidele :)

Nii ägedad rattad...

Pereema andis mulle sellise asja :D kuna ta teadis, et ilmselgelt ei mahu mu jalanõud enam kappi ära. aga et kõik oma jalanõud sellistesse asjadesse mahutada oleks mul vaja veel kahte taolist. :) Ja muidugi on hetkel kõik pidu kingakesed kapikeses ilusasti ootamas :)

Kodune apelsin :)

Nämm!

Neljapäevast pühapäevani :)

Esimene asi, mida tahan kohe siia kirjutada on see, et siiamaani pole ma ära harjunud selle hajameelse liiklusega. Iga päev kohtan mõnda sellist autojuhti, kes on nii aeglane ja ei suuda ära otsustada, kus suunas ta keerata tahab ja siis jääb keset ristmikku lihtsalt seisma ja mõtleb. No siin on igasuguseid naljakaid juhtumeid olnud ja kõige naljakam või häirivam on see, et Sunnyl on õigus need uimerdised otsivad/leiavad mind igal poolt üles, ma nagu tõmban neid ligi. Muidu iseenesest on liiklus kümme korda vähem närvilisem kui Eestis, inimesed on lahkemad. Ja pean mainima, et siiamaani pole mu juhiload tulnud, teen nii, et esmaspäeva hommikul helistan neile, ei jõua enam ära oodata. 

Olen siin hoolega kogunud igasuguseid jõulu pilte ehk siis pildistanud igasuguseid asju, mis siin leidub, varsti saan väikse pildikogumiku üles panna. Pean maima ka seda, et täna, kui kõik postitasid, et Eestis lund sajab, siis tundsin väikest kadedust :). Siin olles olen aru saanud kui õnnelikud peaks eestlased olema, et teil on seal neli aastaaega, rikas maa pean mainima. Aga kindlasti mõtlete, et ma olen mingi imelik, et seda praegu kirjutasin, kuna teie kõik seal tahate ju ainult päikest ja sooja. Aga kui sa oled eemal, kus on koguaeg soe, siis sa hakkad asju natuke teise pilguga vaatama. Igatsen lund nii väga, et sain lubaduse, et aasta lõpu poole või aasta alguses sõidame kuskile, kus saan jälle lumega tutvust teha, seekord siis Ameerika lumega. Igaljuhul eestlased nautige seda, mis teil seal on, pole mõtet nuriseda millegi üle.

Neljapäev oli tavaline tööpäev, hommikul käisin trennis, pärast trenni tuli treener minuga rääkima, andis mulle tagasisidet. Et mul läheb väga hästi ja olen väga tubli, seda oli päris hea kuulda. Mõni päev on selline, kus võtan natuke vaiksemalt aga ülejäänud päev on sellised, kus lähen trenni ja mulle tõesti meeldib selline trenn, kus ma tunnen, et mu keha väsib ja higistab, et ma pean täiega pingutama. Reedene päev tegin jälle tööd nii nagu ikka, õhtul olime poistega kolmekesi, kuna pereemal ja pereisal oli kohtingu õhtu, töötasin õhtul kella üheteistkümneni. Käisime poistega väljas söömas, lasin neil koha valida ja valikuks oli siis kodu lähedal olev burgeri restoran. Poisid põhjendasid kenasti ära, kuna nad ei ole seal nii kaua aega käinud ja see koht on siin samas lähedal, siis see on ideaalne koht, mis mul selle peale ikka muud öelda, kui ok lets go! Pole kaua kaua aega burgerit söönud, minu organism ja keha pole endam sellega harjunud, sellest andis keha ka märku. Burgeril ei ole enam sama maitse nagu vanasti, ei maitse enam, pärast burgeri söömist sain kõhuvalu. Pärast õhtusööki tagasi koju, poiste vanni aeg, siis unejutu aeg ja oligi magamamineku aeg käes. Poisid magama pandud, sättisin natuke enda asju, vaatasin filmi ja oligi tööpäev läbi. Pärast tööd vahetasin riided, sättisin natuke ja oligi aeg välja minna.

Laupäeval oli plaaniks minna Eesti Christmas Fairile ehk siis seal müüdi igasuguseid kodumaiseid asju ja sai ahjukapsast süüa, läksime koos teise Eesti tüdruku Anuga. Ohh maitsesin seda natuke, päris hea oli, aga kuna õhtuks olid plaanid, siis rohkem ei julgenud kapsast võtta :). Sellel nädalavahetusel ma töötama ei pidanud aga kuna teadsin, et poistele on siiamaani kõik Eesti toidud meeldinud, siis otsustasin, et võtan poisid endaga kaasa sinna ja neil oli väga lahe seal. Väga imelik tunne oli näha nii palju eestlasi siin suures USAs ja kuulda, et nad kõik rääkisid eest keelt. Aega väga uudistada ei olnud, kuna poisid pidid kodus olema kella kolmeks, neil olid mingid teised plaanid ka ja mina pidin ka koju minema, et ennast õhtuks valmis sättima, siis väga pikalt me seal ei olnud. Järgmine üritus on juba tuleval nädalavahetusel, see on verivorsti valmistamine aga ma pole kindel, kas sinna jõuan, kuna mul olid plaanid juba ammu selleks ajaks tehtud, eks näha ole. Muide Anu ütles mulle, et minu eesti keelel on juba pisikene aktsent juures. Eesti keeles läheb lause lõpus hääl palju madalamaks aga inglise keeles see väga nii ei ole. Et enam minu lausete lõpus ei ole hääletooni muudatusi. Anu ütles veel ka seda, et kui mul sõbrad jaanuaris ja märtsis külla tulevad, et siis nemad juba kindlasti märkavad erinevusi minu eesti keeles. See on mul jube ammu, et lauseid seada ja kirjutada eesti keeles on rakse ja segadusse ajav ja sõnad ei tule enam meelde. Koju jõudes läksid poisid kohe edasi järgmisele üritusele, mina läksin dušši alla ja siis kuulasin niisama muusikat, hetkeni kui kogemata kella vaatasin, siis hakkas jubedalt kiire järsku, kuna kell oli nii palju. Ees ootas veel natuke sõitu ka ja nii palju ummikuid oli kiirteel, et lõpuks jäingi hiljaks aga õnneks ainult vähekene. Igaljuhul lapäeval käisime restoranis Sweet Tomatoes, see on selline nagu taimetoitlaste restoran, ohh mulle hullult meeldis. Kuna R teab, et mulle väga meelib igasugune selline toit siis sinna läksimegi. Pärast läksime kinno, kus vaatasime siis uut filmi Hunger Games uut osa. Te ei kujuta ette, milline järjekord sinna saali oli, järjekord ulatus pikalt majast välja. Olin nii üllatunud, et unustasin pilti teha. Saal oli täielikult täis. Aga kui seda filmi minna vaatama, siis peaks ikka eelmised osad ka ära vaatama, siis on mingi ettekujutus olemas.

Pühapäeva pärastlõunal koju jõudes otsustasin natuke magada, kuna eelnevatel öödel ei olnud ma eriti magada saanud. Ooo ja uni oli hea, nii hea, et panin endale õhtul kella kaheksaks äratuse, siis hetkeks mõtlesin küll, et ahh ma ei viitsi minna, et magan edasi. Kuna aga olin lubanud Sunnyle, et lähme Cheesecake Factorysse õhtust sööma, siis mulle meeldib oma lubadusi pidada ja sättisin ennast valmis. Polnud ju Sunnyt tükk aega näinud ka, viimati nägi teda korraks reede hommikul trennis ja see oligi kõik. Väga tore õhtu oli ja sai nii palju nalja, muidugi oli toit super hea. Ma pole mitte ühtegi korda jõudnud magustoiduni, kuna põhiroog on nii suur, siis kõht juba väga täis. Seekord tegin siis nii, et sõin ainult natukene oma pastast, et jätta ruumi koogi jaoks. Minu koogi nimeks oli Chocolate Mousse Cheesecake, see oli väga hea ja väga magus, võtsin kolm neli ampsu ja palusin endale kaasa pakkida, kuna kõht oli juba nii täis. 

Nüüd siis ees kaks tööpäeva ja siis nädalake puhkus, suured pühad ohh plaanid plaanid plaanid. Olge tublid ja nautige seda lund seal minu eest ka :) Ja leidke aega oma lähedaste jaoks, üllatage neid sellisel hetkel millegi ilusa, armsa ja lihtsaga, kui nad seda kõige vähem ootavad :)

Sellise topsikese leidsin La Creame kohvikust :)

Midagi kodumaist :) Tervetuloa!

Kaks päeva vihma, mõnus!

Õnnelik!

Eesti kapsas :)

Jah, pole muud öelda, kui lucky me!

Kindlasti üks mu lemmikumaid kohti

Sellest kogusest pastast piisaks tervele perele :)

Chocolate Mousse Cheesecake

Ilma pealkirjata!

Hei kõigile, kuidas teil läheb? :) Alustan siis sellest, et mul läheb jätkuvalt hästi ja olen siiamaani kõigega rahul, uskumatu, et kuidas saab ühel inimesel niimoodi vedada. Kuulen siin palju palju, mis probleemid tüdrukutel peredega on ja nii paljud tüdrukud on rematchis. Rematch on siis selline olukord, kus pere ja au pair omavahel ei sobi, ning otsitakse tüdrukule uut pere ja perele uut au pairi. Aga kõige selles keskel on minu pere jätkuvalt super ja ma olen täielikult totaalselt õnnelik ja tänulik, et saan siin olla nende juures ja alati saab meil palju nalja.

Jõuluhullus on kohal, linnas on suur park, mis on nüüd suur jõululinnak, seal on ka liuväli, kuhu ma kindlasti mingi hetk uisutama lähen. Iga päev koju sõites on üks maja, mis on juba nii ära kaunistatud, et särab nagu jõulupuu, hmm peaksin pilti tegema, kui meeles on. Poodides on nagu ma juba eelnevalt kirjutanud olen, ammu jõulukaup ja muidugi inimesed ostavad jõulukingitusi. Täna on 20.november, kuidas saab aeg nii kiiresti liikuda, järgmine nädal täitub mul jubaaaa neli kuud siin oldud ja oh jummel juba on jõulud kohe käes. Mõtlesin, et selle aasta lõpus teen sellise aasta kokkuvõtva postituse, kus siis räägin kõigest, mis minu elus selle aasta jooksul juhtus ja mis läks hästi ja mis läks veel paremini. Sest halvasti ei läinud midagi, kuna kõik halb on milleksgi hea ehk siis lõpuks saab kõik halb heaks, nii lihtne see ongi. Kõik oleneb sellest, kui keeruliseks sa selle enda jaoks teed. Mina näiteks totaalselt 100% armastan oma elu ja oma valikuid ja kõike, mis minu elus juhtunud on, ses hei ma olen hetkel siin, kus ma olen ja seda kõike tänu sellele. Ja kindlasti räägin seal enda uue aasta lubadustest, kindlasti sisaldab see postitus teksti, video ja pilte. 

Minu töögraafikuga on väga naljakad lood, nimelt ei pea ma töötama sellel nädalavahetusel ja mis kõige naljakam, järgmine nädal töötan esmaspäeval ja teisipäeval nii nagu ikka normaalne graafik on ning kolmapäeva hommikul töötan põhimõtteliselt ainult ühe tunnikese, sätin poisid valmis ja pärast seda, teate kuna mul järgmine tööpäev on, hehh alles järgmise esmaspäeva lõunast pean tööle asuma. Ehk mul on praktiliselt viis ja pool vaba päeva. Päris lahe!

Eile oli meil päris vihmane päev, ootasin seda vihma nii kaua. Hommikul trenni sõites sadas õrnalt aga seda rõõmu ei kestnud kauaks, see oli kuskil mingi viis minutit ja siis oligi kõik. Aga kui poistele järgi sõitsin siis Palo Altos sadas päris kõvasti, ohh kui mõnus. Mulle on alati vihm meeldinud ja pärast nii pikka kuiva perioodi on see lausa nagu õnnistus. Aga jep selles suhtes on neil õigus, pärast pikka kuivaperioodi on teed väga libedad, seda nad olid eile. Koju tulles olime juba Palo Altos liikluses lõksus 25 minutit või tegelikult isegi natuke rohkem. Kujutage ette, et liigute Tartus Kaubamaja juurest Kauburi kaubamaja juurde 25 minutit, päris mõnus? :D Ja sellel hetkel teadsin juba ette, et vihma on oma töö teinud, liiklus oli päris hull. Saatsin kohe pereemale sõnumi, et võibolla ei jõua me õigeks ajaks koju ehk siis õhtusöögi ajaks. Aga kuulasin muusikat ja alguses laulsime poistega nende lemmik laulu kaasa, milleks on siis Safe and Sound, absoluutne lemmik neil ja nad laulavad selle algusest lõpuni ära. Aga mida aeg edasi seda vaiksemaks tagumine iste jäi ja lõpuks kustusid mõlemad ära. Egas siis midagi kuulasin muusikat, laulsin kaasa ja nautisin enda seltskonda. Eile õhtul sain veel tüdrukutega kokku ja lobisesime niisama Starbucksis ja lõpuks tulid poisid ka, niiet kokku oli meid päris palju ja muidugi ei lahkunud me sealt enne, kui koht kinni pandi :). Igal juhul selle nädala plaaniks ongi siis lihtsalt niisama mõnusalt olla, nädalavahetuse veedan taaskord Fremontis arvatavasti hakkan seal käima päris tihedalt. Kes on minu facebooki sõbralistis, siis nägite, et paljastasin ühe suure saladuse, vot sedasi on lood, kes teab see teab. Igaljuhul trenn ootab ja Sunny ootab, niiet aeg on selga panna trenni riided ja taaskord trenni suunduda, mida ma teen hea meelega, enam ei saa elada ilma trennita ja liikumiseta. Olge tublid ja nautige ilma :)

Teate, kuidas saab USAs üks kaubanduskeskus nii tühi olla? Ainult siis, kui tuled kinost, mis asub kaubanduskeskuses ja kell on peaaegu 12.30am :)

See oli väga lahe park :)

Sügis! (ps! ma ei saa aru, miks see blogi mu silmad koguaeg selliseks teeb pildi peal)

Jõulud, sellel aastal ilma lumeta.

Kana, riis, juurviljad, ideaalne kooslus.

Uisuväljak keset linna

Vihmane päev Starbucksis

Jõulud Starbucksis!

Just sellel hetkel, kui loodad, et täna saab normaalsel ajal koju, ootab sind üllatus!

VIHM! :D

14.11.2013

Tere tere,

Täna on siis tähtis päev, minu Seebimull saab kahe aastaseks, palju palju õnne Seebukas. Eesti aja järgi on teil juba kohe kohe reede hommik aga minu aja järgi veel neljapäeva õhtupoolik. Ma ei igatse Eestit üldse aga igatsen oma inimesi, tahan, et nad saaksid kõigest sellest siin osa ja oleksid minuga, kasvõi tuleksid külla mingiks ajaks. Olen nii põnevil, põhimõtteliselt kahe kuu pärast näen juba oma inimesi siin ja siis järgmised külalised juba märtsi kuus, ootusärevus on suur. Ootan väga oma inimesi, kuid samas olen siin juba olnud kuus kuud, pool aastat juba. Ei taha, et see USA aeg kunagi läbi saaks. Aga nagu me kõik teame, aeg ei peatu kunagi. Sellepärast tulebki võtta maksimum kõigest ja kõikidest võimalustest, mis elu su tee peale veeretab.

Olen märganud, et juba kasutan inglise keeles lühendeid, väga palju lühendeid, mõtlen just, kui kellelegi sõnumeid saadan ja muidugi tuleb kõnekeel ka juba peale. Mis siis veel, olen märganud, et siin ei ole üldse nii palju prügikaste tänavatel nagu Eestis on. Näide, üks päev kui poistele järgi sõitsin, sõin oma snäkki, milleks oli banaan, mõtlesin siis, et autost välja minnes võtan banaani koore kaasa ja viskan kohe ära aga mida polnud oli prügikast. Otsisin siseõuest väljastpoolt igalpoolt aga prügikasti ma ei leidnudki, läksin siis tagasi autosse selle banaani koorega ja sõitsin kenasti koju. Sellistes kohtades nagu kesklinn, ikka võib leida aga Eestis on prügikaste iga nurga peal, igal sammul. Sellest prügikasti teemast kirjutasin kunagi hästi ammu ka, ühes oma esimestest postitustes, kui juba siin koha peal olin. Ja teine selline asi, mida olen märganud on tänavavalgustus, mõne koha peal see täiesti puudub. Kesklinn särab täielikult aga sellised väiksemad tänavad ja kohad, mis võiks juba valgustatud olla, seal puudub täielikult. Muide, kui kuskilt kaugemalt pimedas tagasi sõita, kasvõi poisse koolist koju sõidutades, San Jose on nii ilus, särab nagu jõulupuu ja sel hetkel tunnen, et oeh see on minu linn.

Eesti poliitika siin ja seal ja järgmise lehekülje peal. See on teema mille peale olen tükk aega mõelnud, kas kirjutada või mitte, ühes postituses natuke mainisin ka seda teemat. Aga appi ma ei taha õel olla ja võibolla mõni isegi mõtleb, et olen vastutustundetu aga mind tõsiselt ei huvita see Eesti poliitika. See on igal pool, isegi facebookis jagatakse igasuguseid poliitika teemasid, nüüd juba natuke vähem, kuna valimised on läbi aga miks peab üldse kuskil seda poliitika teemat jagama. Selle peale kadus mul isu Postimeest lugeda, enne üritasin ikka nii tihti vaadata, kui võimalik aga nüüd ainult siis kui igav on ja midagi muud teha ei ole. Üleüldse nüüd mõistan ma natuke, miks ameeriklased, midagi muust maailmast ei tea. Pole aega, meie pere ei vaata üldse telekat, lihtsalt ei olegi aega, uudiseid ka ei jõua lugeda. Nii palju, kui ma vahepeal ymca-s jooksu ajal uudiseid vaatan, nii palju ka tean. Eestis lugesin uudiseid iga päev mitu korda.

Mina, kes ma olen juba aastaid kasutanud ainult MaxFactory jumestus tooteid, siis nii kahju, kui see ka on, siit ma neid ei leia, lihtsalt pole müügil siin. Õnneks on selline hea koht olemas nagu amazone.com ja ebay.com. Sama lugu on minu lõhnaga Nina Ricci - Nina, no lihtsalt ei ole siin müügil ja nad ei ole kuulnudki sellest midagi. Üritasin siin vahepeal kohvi jooma hakata, hmm hakkan praegu mõtlema, et äkki juba kirjutasin sellest eelmises "lühi"postituses aga ok, topelt ei kärise nagu eestlastel tavaks öelda. Mulle on alati meeldinud kohvi lõhn see on nii hea aga no minust ikka kohvi inimest ei saa. Rääkisin siis Starbucksis, et pole kohvisõber aga siiski tahaksin hakata jooma kohvi ja alustada millegist sellisest, mis pole mõru ja maitseb hästi jne jne. Igaljuhul, võtsin viis lonksu ja kõik ülejäänud läks kraanikausist alla. Tuleb vist siiski kohvi lõhna sõbraks jääda.

Juhilube ikka ootan siiamaani, nüüd olen aru saanud, et see naisterahvas, kes mulle DMVs ütles, et kui te pole kätte saanud detsembriks, siis helistage, ei teinudki nalja, nüüd kisub see juba reaalseks, et ene detsembrit ma neid kätte ei saagi, aga lootus sureb viimasena, iga päev loodan, et minu nimeline kirjake on postkastis. Midagi valgusfooridest. Minu jaoks on pärast kolme kuud ikka imelik, et roheline ei vilgu vaid läheb kohe kollaseks, vajab veel harjumist. Ja nagu kõik siin ütlevad tere asemel kuidas sul läheb, siis sellega ma ka veel harjunud ei ole. Tähendab, olen harjunud, et nad seda ütlevad koguaeg aga ma pole harjunud seda ise vastu ütlema, kuidagi naljakas minu jaoks, küsida võõra inimese käest, kuidas sul läheb. Ja isegi kui sellel teisel inimesel, kelle käest seda küsitakse ei lähe hästi, ikka vastab ta et hästi. Ja muidugi käib selle juurde ilus valge naeratus. Naeratada ja naerda mulle meeldib, ma lausa naudin seda, minu nägu ja suu ei oskagi enam teisiti. Vahepeal hakkan mõtlema, et kas see juba üle piiri ei lähe aga ma ei saa teisiti, olen õnnelik ja minu keha ka, sellest ka see naeratus koguaeg, minu jaoks ongi see normaalne. Kujutan ette, kui Eestisse külla tulles tänava peal kõnnin ja suu kõrvuni mul peas, siis mingil hetkel hakkavad inimesed mõtlema, et hmm mis sellel viga on, kas lihtsalt laksu all või mis. Sellest tekib küsimus, et eestlane, kes elab Eestis, kui tihti tüüpiline eestlane naerab ja naeratab? Eks kõik see kliima, päike, positiivsus, füüsiline aktiivsus ja palju häid ja toredaid inimesi annab energiat palju. Trenni teen ma siin hoopis teise tundega, kuidas seda nüüd öelda, et liikumine, kui elustiil. Kindlasti kuulub minu elustiili juurde palju liikumist ja palju eneseteostamistahet, ojaa sellest mul juba puudust ei tule.

Üks naljakas juhus veel, minu üks sõbranna siin, rääkis mulle, et tema õpetaja koolis ütles, et ta on eestlane ja küllap mitte kunagi oma elu ei kohta ta teist eestlast, kuna see on tõsiselt haruldus, õpetaja nimi on Marika. Aga selle peale minu sõber ütles, et no siis tema on õnnega koos, kuna teab kahte haruldust siin ehk siis kahte eestlast, et siis mind ka. Kooliga on nii, et Stanfordi tahtsin väga minna, võtta üks korralik lühikursus, mis annab mulle palju aga kursuste nimekirjas ei olegi eriti midagi sellist, mida ma kohe väga tahaks võtta, niiet siin ma siis olen. Pärast kahte au pairi aastat tahaksin ma muidugi ikka õppima minna rahvusvahelisi suhteid, see ei muutu aga lihtsalt nende lühikursuste nimekirjas hetkel midagi kutsuvat ei olnud. Alustan siis otsinguid teistest ülikoolidest. Sellised põhilised asjad, mida tahan saavutada ja kuhu jõuda on mul paigas ja mõne koha pealt ikka mõtlen kuhu ma jõuda tahan, millal ja kuidas. Aga selleks ma siin olengi, et vastuseid leida või, et lihtsalt liikuda ja võibolla paneb elu ise kõik paika. Üks asi, mida ma siin õppinud olen on hilinemine, noo siin lihtsalt on elu nii relax, et inimestel ei ole mitte kuskile kiiret, ahh hilinesin 30 minutit, see selline tavaline taks, mitte muidugi minul. Kui ma hilinen siis tavaliselt mõtlen ma selle all seda, et kas jõuan täpselt kokkuleppitud kellaajal või siis 10 minutit hiljem aga mulle tõsiselt ei meeldi hilineda, eelistan olla täpne.

Sõltuvused, mina nimetan sõltuvuses neid asju, tegevusi, mis mulle väga meeldivad ja mida ma teen absoluutselt koguaeg ja see nimekiri on mul väga pikk. Muidugi on minu üks suurimaid sõltuvusi muusika, see mängib mul koguaeg, ükskõik, kus ma olen. Kui eelmine pühapäev Sunnyga koju sõitsime, siis või noh see on koguaeg, kui me kuskil oleme, ma alati laulan laule kaasa ja ma alati tean kõikide laulude sõnu. Ja Sunny alati imestab, et kuidas see võimalik on, et ma tean kõiki sõnu aga nii lihtsalt on. Olen alati mõelnud, et kui lihtne oleks koolis õppida, kui koolitükid jääksid sama hästi pähe nagu laulude sõnad. Võibolla peaks proovime, et kui midagi õppida antakse, et siis laulan need koolitükid selgeks endale. Sunnyga oli meil vahepeal veel üks lahe asi, nimelt ei saanud mina mitte ühtegi Sunny sõnumit, kuna ta sai endale uue telefoni, õde saatis Koreast ja mina olin see ainuke inimene, kes sõnumit ei saanud, kõik teised said. Ja minu sõnumid sai Sunny kätte, niiet kuskil nädal aega ei saanud me sõnumeid saata, eile sai asi lahendatud õnneks. Ta ütles ka et miks just sinule ei saa saata, kellele ma koguaeg saadangi ju, kellele vaja saata on aga loodame, et sellist jama enam ei tule.

Viimasel ajal olen mõelnud, sellele, et töötasin lasteaias, oehh praegu ma seal ennast enam ette ei kujuta, mitte kuidagi kohe enam. Ma ei ütle, et ma ei lähe sinna enam kunagi tööle aga kindlasti pole see, mida ma teha tahaksin. Olen avastanud, et mulle meeldib piire ületada, kui Eestis olles meeldis mulle piirides põsida ja ma pigem vältisin uusi asju proovimast, kuna vana ja tuntud oli turvaline, siis nüüd on vastu pidi, ma tunnen, et kohe vaja midagi hullu ja on vaja ennast proovile panna. Minu peas kõmiseb üks lause Ma tean, et ma suudan seda teha! ja nii see ka on, kui tahad siis ka saad ja suudad. Kui ei suuda ja siis järelikult ei taha sa seda ikkagi nii palju. Olen hakanud endale soojemaid riideid soetama, olen aru saanud, et ega ikka ei jää siia kolmekümne vii kraadi peale see soojus midagi. Üks asi, mis mind tohutult häirib, et mul on näo näha peal mingi lööve ja ma ei saa aru, millest see olla võib. Mõtlesin kõige uue peale, mis umbes sellel ajal kasutama hakkasin, kui need tekkisid ja nüüdseks olen sellest nimekirjast ühe asja täiesti ära jätnud ja nüüd võib isegi öelda, et kaks asja, paremaks on läinud aga ära ei taha kuidagi minna. Kui nädalakese pärast paranemise märke ei näita lähen arsti juurde.

Eile käisin ühe poisiga tehnoloogia muuseumis, veetsime seal terve päeva ja käisime imax kinos, mis siis on, et terve saal ongi ekraan, mul võttis kaks korda pea ringi käima, kuna nii tõeline oli. Star Warsi väljapanek oli ka, päris lahe oli näha neid tõelisi asju, mis on ka filmis. Täna veetsin päeva Eesti tüdruku Anuga, tutvustas mulle oma kodukoha shopingukeskust, ohh kui palju poode. Rääkisime ka, et see on kui elustiil, see shoppamine siin. Väga tore päev oli. Nüüd pean kaheks tunniks veel tööle minema, õhtusöök vajab valmimist ja poisid vannitamist, tsauki praegu, olge tublid!

Text on shirt: Dedicated to the one I love!

Masin kirjutas minu nime :)

Nüüdsest olen mina see kuulus, kes väravat kaitseb :)

Täielikult eneseületus, täiesti vabatahtlik eneseületus :) Sellest ma räägin ka siin postitusest, et aeg ajalt midagi hulljulget 

Minu igapäevane soeng :D

Vaba nädalavahetus...

Eelmise nädala teine pool möödus nii nagu ikka, tööd tehes ja niisama olles. Kolmapäeval oli tavaline tööpäev, neljapäeval oli natuke teistmoodi, käisin ühe poisiga väljas õhtust söömas. Neljapäeva õhtul oli ka iga nädalane kohtumine teiste au pairidega, olin kindel mineja, kuna eelmine nädal oli väga lahe meeting aga see nädal oli jälle nii nagu ikka, niiet ma tõesti ei tea, kas järgmist nii pea enam tuleb. Pärast seal istumist hakkasime koju minema ja seal samas kõrval oli mingi baar kust tuli nii head muusikat, otsustasime siis sinna hoopiski minna, tegime paar tantsu ja kojuminek. Muidugi mina ei tahtnud minna aga Sunny ja Tata tahtsid väga koju minna, mis minulgi muud üle jäi. Reedene päev möödus kuidagi väga kiiresti ja oligi käes minu vaba nädalavahetus. Tegime Sunnyga plaanid, et see nädalavahetus me linna peale ringi kolama ei lähe, kuna mõlemal meil olid omad plaanid laupäevaks ja kohe kindlasti tahtsin ma hea välja näha, mitte väsinud nagu alati pärast pidu. Aga kõik läks teisiti, otsustasime, et lähme kinno, kuid siiski viimasel hetkel olin ma Sunny pool, kleidid seljas ja sammusime linna poole. Esimest korda oli muusika San Jose B&G igav, seejärel läksime üle tee asuvasse Loft baari ja seal oli natuke parem muusika aga mida minu silmad nägid oli kaklus, kuttide kaklus esimest korda siin olles. Seejärel läksime tagasi üle tee aga natukese aja pärast tulime tagasi Lofti. Olin juba tükk aega tagasi aru saanud, et esimest korda mõtlen, et välja tulek oli viga. Selle õhtu jooksul juhtus veel paljugi asju, mis aina enam ja enam minu mõtteid kinnitasid. Ühesõnaga nägi Sunny seal kõiki inimesi, keda kohe üldse näha ei tahaks ja nad kõik olid samas kohas ja oligi käes ka minu kord, ka mina nägin inimest, kes poleks pidanud seal olema. Ja sellel hetkel lõppes ka meie pidu :D Sunny läks koju ja mina jäin oma asju linna klaarima. Igaljuhul õhtu lõppes hästi, kõik on oki toki :). Laupäeva veetsin San Josest eemal koos kalli inimesega, super päev, palju nalja ja igasugust uut huvitavat ja oligi reedene asi unustatud :). Pühapäeval otsustasin veeta Sunnyga natuke asjade üle arutades ja niiöelda sõbrannade juttu ajada, taaskord super päev. Selle nädalavahetusega õppisin nii palju uut ja huvitavat nii inimeste kohta kui erinevate kultuuride kohta. Ma pole tükk aega nii palju naerda saanud. Varsti on siis juba uued pühad ja siis juba Beyonce kontsert koos Margrethiga :) juhuu. Igaljuhul võibolla hakkan varsti murduma ja avalikustama igasuguseid asju, selles postituses juba tegin seda natuke, ei tea võibolla eks vaatab, kuna tean, et mu blogi loevad väga paljud inimesed, teatud info ei ole kõigile kasulik ja vajalik. Olen siin mõelnud, et panna blogi kinniseks, nats mõtlen veel selle üle. Täna saatsin emmele nimekirja ära, mida ma väga tahtsiks Est saada, vunts krõbiseb juba osade asjade peal. Muide nimekirjas ei olnud, mitte ühtegi sokolaadi ega magusat asja, kuna ma lihtsalt ei taha neid, niigi kotitäis magusat veel siin olemas, enne vaja see ära lõpetada, kuigi see nii pea küll ei juhtu. See postitus jääb selliseks lühikeseks, tulebki välja, et mul ongi üle ühe, et üks postitus on pikka ja väga sisukas, järgnev on kiirelt ja lühidalt kirjutatud, nagu tänane postitus. Lihtsalt mu aju hetkel ei tööta väga hästi, mul on palju, millest kirjutada aga usun, et on liiga vara veel. Üks asi veel, mida olen otsustanud teha on oma facebooki sõbralisti taaskord üle vaadata nagu seda tegin enne siia tulekut, suurpuhastus. 

Selleks nädalaks olen plaaninud palju asju, niiet usun, et järgmine postitus või siis ülejärgmine postitus tuleb taaskord sisukam ja piltiderohke. Kahjuks ma hetkel siia pilte üles panna ei saa. Muide täna kaheksa aastat tagasi sain ma omale autojuhtimisõiguse ehk siis load, võib vist juba öelda, et natuke kogenud olen ma küll või mis :). Mulle väga meeldib see laul eriti need sõnad. Olge tublid varsti tuleb uus postitus! Tegelikult mõne pildi ikka lisan ka :) Ja siiamaani olen ootusärevuses, millal minu California jhiload postkasti potsatavad :)

Ocean

Team Santa ho ho hoo :)

Crab Cakes

Novembers :)

Tsauki, eelmine postitus oli siis video jälle, ise vaatasin seda videot pühapäeva, hahh sain jälle kõvasti naerda. Imelik on ennast vaadata seal rääkimas ja näha, kuidas mu nägu miimikat teeb. Aga, kes mind teab, siis olen kõva miimika memm :D huvitaval kombel on siin see täiesti ära ununenud. Vahepeal ikka tuleb aga enamus ajast lihtsalt naeratus suul ja seda ma teen koguaeg, see on lihtsalt ajuvaba, palju suudab üks inimene naerda ja naeratada. Hommikul ärgates on naeratus näol ja õhtul maga minnes samuti. Happy person, mis muud! Reedene päev möödus kiirelt, hommikul viisin poisid kooli ja siis kohe tagasi koju. Imelik oli sõita kiirteel, kui seal mingisuguseid ummikuid ei olnud, ma juba nii harjunud nende ummikutega aga ega nad lemmikud ole. Igas halvas tuleb leida midagi head, nii ka ummikutes istudes, võtan seda aega poistega rääkimiseks või arutlemiseks mingi tähtsa teema üle. Ja ükskõik, millest me räägime neil on täiesti arvestatav oma arvamus iga asja kohta ja see teebki selle vestluse alati nii huvitavaks. Kuigi üldjuhul jäävad nad mõlemad kohe magama, siis kasutan seda aega enda mõtete kogumiseks. Mõned parimad ideed on mul tulnud ummikus istudes. Tavaliselt tuletan endale oma eesmärke meelde, tuletan meelde endale miljon põhjust, miks ma nii õnnelik olen ja nii rahul kõigega. Ning vahel mõtlen võrdlevalt Eesti elu peale, kui veel seal elasin ja miks see elu on nii erinev, miks inimesed terves maailmas nii erinevad on ja ometi on meil üks keel, mis võib ühendada meid kõiki. Hetkel mõeldes tunnen, et olen inglise keele koha pealt tohutult arenenud, tohutult. Vahepeal tunnen, et räägin juba liiga kiiresti, kuid muidugi on ikka sõnu, mis meelde ei tule ja koguaeg õpin midagi uut, usun, et ega see ongi elukestev õpe. Aga tagasi reedese päeva juurde, poistele järgi minnes, pidin poisid viima nende kaksikutest sõprade juurde sünnipäevale, kuhu nad jäid ööseks. Reede õhtu oli mul esimene päev kodus täiesti üksi olla terve öö. Käisin linnas ja pärast tulin koju, sõin maasikaid ja vaatasin filmi, mingi hetk läksin magama. Hommikul oli vaja poistele järgi minna, siis tulime koju natukeseks, mängisime, sõime lõunat, tegin lihapalle ehk siis kotlette ja riisi ja juurikaid. Poistele väga maitses. Pakkisime asjad ja suundusime järgmisele sünnipäevale. Pärast sünnipäeva veetsime aega pargis, tulime koju, mängisime natuke ja sain varem töölt lahti, kuna pereema ja pereisa tulid varem tagasi. Kohe pessu, asjad pakitud ja olingi Sunny poole teel. Õhtul läksime välja ja minul oli tähtis kokkusaamine. Pühapäeval oli taaskord super õnnelik nagu ikka, veetsime mõnusa päeva kesklinnas lõunat süües ja kakaod juues. Nagu juba facebooki postitasin siis pühapäevane kakao oli minu esimene kuum jook pärast 11 kuud. Jep, ma ei ole üldse fänn, tavaliselt võib mind näha teed või kakaod joomas, kui ma olen väga tõsiselt haige, kuna mulle lihtsalt ei meeldi soojad joogid, jah tean friik olen :D. Eks igal inimesel on mingisugused kiiksud. Ja muidugi reede oli see päev, kui sain oma uue kaardi kätte, ohh seda õnnistatud hetke, süda hakkas kohe kiiremini lööma armastusest plastiku vastu. Sain oma kaardi kiiremini, kui 8 tööpäeva, kuna käisin pangas kaks korda rääkimas nagu näha kõik on võimalik. Esmaspäev ehk siis tänane päev möödus kuidagi väga laisalt, ärkasin mingi kella kümne ajal, kuna esmaspäeviti hakkab mu töö alles lõunast, siis saan kaua magada. Pärast seda kokkasin natuke ja siis läksin trenni. Siis oligi käes aega poistele järgi minna. Koju tulles hakkasime kõik koos küpsetama koos pereemaga, kuna üks poistest peab homme prantsuse keele tundi snäki viima. Iga nädal viib siis erinev laps snäki. 

Tulemas on mu vaba nädalavahetus, tavaliselt tean juba ammu, mis plaanid on, seekord on aga väike segadus. Nimelt plaanisin mõndade inimestega kokku saada, siis tuli pakkumine terve nädalavahetus Fremontis veeta, siis hoopiski paintball, siis San Fransisco ja siis veel kümme muud asja, niiet tegemistest puudust ei tule kunagi, aeg on see midagi napib, ööpäevas kõigest 24h, liiga vähe. Eks jätan selle otsustamise nädala teise poole sisse, kuigi vahepeal mõtlesin, et äkki õnnestub mul enda vaba nädalavahetus muuta mõnele teisele nädalavahetusele, ahh küll näeb.

Tegelen siin jõudsalt nimekirja koostamisega, mida mu hing ihaldab Eestimaalt saada. Hetkel on sellised põhi asjad juba kirjas, mis on mul koguaeg peas ringi käinud aga kahjuks kõik head asjad ei tulegi meelde, võibolla keegi oskab midagi soovitada, mis oleks see, mida ma tahaksin :).

Üks asi veel, mida olen tahtnud kirjutada, kui teil on mingid plaanid või unistused, siis ärge mõelge, et ahh küll ma jõuan, alustan järgmine kuu ja siis saab sellest järgmisest kuust juba järgmine aasta. Kolmekümne aasta pärast vaatad tagasi ja kahetsed südamepõhjani, miks ma ometigi seda ei teinud, mis mind takistas ja mina siin hetkel või öelda ja kindlasti jõuad sa ise ka selle järelduseni, et MITTE MISKI. Mitte kui miski ei takistanud sind seda tegemast, lihtsalt ära lõkka oma unistusi edasi, tegutse kohe praegu, kohe nüüd!!! Miskipärast on see nii aga ega unistused ise ei täitu, jäädki ootama. 

Thanksgiving on tulemas, black friday ja jõulud. Ütleme nii, et võib öelda, et jõulud on juba tükk aega käes. Isegi mina kuulasin juba jõululaule, hahh päriselt, aga mida pole ega tule on jõulutunne. Üks teine au pair postitas pildi nende pere majast, mis oli totaalselt nagu jõulupuu, nii ära kaunistatud ja tuledes, et kui ise seal reaalselt koha peal olla, siis läheb päikseprille vaja. Noo aga see on Ameerika ju, kõik on võimalik, pole midagi imelikku, kui juba augustis kaunistused üleval. Starbuck'sis ka juba jõulu topsid, niiet USAs on ametlikult jõulud kohal. Tavaliselt on nii, et uudised, mida sa üldse ei oota või tähendab ei oska oodata, tabavad sind just sellisel hetkel, kui sa seda kõige vähem, see lihtsalt on nii või see on nagu kirjutamata reegel. Nimelt sain ma pühapäeval teada, et üks väga tore ja au pair on rematchis. Kui sa tead kedagi väga hästi ja saad teada täiesti suvalisel hetkel, et ta on rematchis siis see väheke võtab jalust nõrgaks küll, kohe tekivad küsimused, miks? miks? miks? Usun, et panin siia ka pildi kunagi ammu ja facebooki ka, pildid olid Sunny, mina ja Lina. Tema ongi tüdruk, kes on rematchis. Ta on väga kurb, et peab minema, rematchi algatajaks oli pere, kuna nad tundsid, et vajavad kedagi, kellel on rohkem kogemusi beebidega. Õnneks on Linal juba uus pere olemas ja ta lahkub juba loetud päevade pärast. Kuid sellised uudised ei ole kunagi toredad. Mõtlesin üks päev, et mida ma teeksin, kui keegi mulle väga väga lähedastest sõpradest siin läheks rematchi, ma läheks lolliks vist. Sest siin kaugel maal, olles eemal oma perest ja oma sõpradest ja kõikidest kallitest inimestest on minu sõbrad siin minu kindluseks, tugiisikuteks. Loomulikult ei väsi ma kordamast, et olen oma perega väga õnnelik ja uskumatu, kui super tänulik ma olen neile, et saan siin olla ja et nad võtavad mind kui pereliiget, ma pole kordagi tundunud, et ma ei kuulu siia. Saan rääkida nendega absoluutselt kõigest ja nad alati aitavad mind. Just täna ütlesin pereemale, peale seda, kui olen kuulnud nii paljude tüdrukute suust, mis nende peredes toimub, et ma olen nii õnnelik, et saan olla siin, nende peres.

Igaljuhul, uneke surub peale, tuduaeg on käes. Olge siis ikka tublid ja võidelge enda unistuste eest!

Selline nägi välja minu kapp, kui siia tulin...

...selline näeb välja mu kapp praegu, paljud asjad on kummutis, mis siia oma kohta leidnud ei ole

Minu kõrvitsake :)

Meie pere kõrvitsad

Minu elu esimene sinine riis :)

Halloweenil ikka võib. Esimene kommik pakk pärast siia tulekut.

Minu uued mega mega lemmikud nunnud :)

Üks poistest tegi mulle pildi, see on super lahe pilt, mis fantaasia ja milline teostus, super :)

Taaskord maasikad :)

Broken English

Mida veel :D, tean et kui hästi lugeda siis loeb välja Marie aga esmapilgul vaatasin, et mida, mis Marre :D

Õnnelik!

Minu mõõtu pokaal :)

Pärast 11 kuud esimene kuum jook, see oli nii hea, et järgmist ei oota enam 11 kuud, kakao vahukoorega

Kolm kuud ja kõigest 16 paari jalanõusid ostetud, üks paar on pildilt puudu :) crazyyy