Inimesed ehitavad oma maailma ja unistusi aastaid, see võtab aega, et unistusi täide viia. Aga samas on see aus, maailm võib kokku variseda 5 sekundiga. Kõik see suur töö, vaev, jne, tekib küsimus mille nimel? Äkki oleksgi parem elada hetkel, mitte teha plaane ega unistada, siis ei oleks pettumus nii suur ja valus. Tahaks nii palju öelda ja samas nii palju öeldut tagasi võtta, aga ei saa. miks on see asi nii kaugele üldse läinud, miks inimesed valetavad niii palju. See on ju teada, et mingil hetkel tuleb see vale ikka välja, ohh ma ei saa ikka inimestest üldse aru, eriti endast...
Ja tegelikult kui oled teinud ühe inimese nimel KÕIK, elanud tema nimel, andnud endast kõik, mis vähegi võimalik anda on, aga valus ju kui keegi ei märka seda, keegi ei hooli sellest. See on nii õige, et armastus on pime. Armastus on ikka täiega pime! Kui kõik su kõrval räägivad üht ja sa surud selle enda sees maha, usud ja näed ikka seda, mida ise tahad näha, siis see on ju totaalne pimedus. Ja kui keegi kannatab, siis oled see sina ise..