Sometime it´s the smallest decisions that can change your life forever.

Vahepeal ei saagi aru mida ma tahan. Üks hetk tean täpselt mida tahan ja mis selleks vaja on. Teine hetk on jälle selline segadus, et ei saa mitte millestki aru. Ei tea küll millest see oleneb või mis paneb inimese sellist segadust tundma. Miks on inimesed nii keerulised. Nii lihtne oleks kui kõigele oleks vastus ja selle asemel, et me vigu teeme, teaks me hoopis täpselt, kuidas kõike õigesti teha. Nii mõnelgi veal, valel otsusel võib olla täiesti katastroofiline tagajärg.

Öeldakse küll, et inimene õpib oma vigadest aga minu arvates, see kahjuks nii ei ole. Vahepeal teed sa ühte ja sama viga kümneid kordi uuesti ning ikkagi järgneb sellele üheteistkümnes kord. Kahju, et elu ei ole paber, millele hariliku pliiatsiga kirjutades saaks lihtsalt vead ära kustutada. Kuid tegelikult on ka erandeid, mõned vead päästavad lahti olukordade ja kokkusattumuste jada, mis omakorda viib meid millegi hea juurde. Ja siinkohal läheb täppi ütlus - kõik halb on milleksgi hea!!?? Miks peab elus alati midagi halba juhtuma, et saaksime aru, mis on tegelikult hea, mis on siin elus väärtuslik ja mida peaksime väärtustama? Alati kui on midagi head, siis tuleb seda hetke täiel rinnal nautida, sest kui on hea, siis sellele järgneb halb või lihtsalt öeldes mõõn, sellega tuletabki elu meelde, kuidas peaksid hindama neid ilusaid hetki enne taaskordset karastamist elu poolt ehk siis enne "mõõna".

Kahetsemine - teadlik valik? Kui teades ette, et see on viga ja ikka sellega kaasa minnes tunneme kahetsust, siis see on teadlik valik ja miks seda kahetseda, sest see on enese valitud tee. Kas tõesti ise teadlikult valime selle tee ja tahamegi kahetseda?

Iga valik, otsus, mis langetad, tuleb läbi kaaluda või vähemalt mõelda kõikidele võimalikele variantidele, mis siis kui see ei olegi õige valik...Aga samas iga valik annab meile kogemusi ja teadmisi, aga kas see garanteerib, et peale selle arusaamist oleme targemad?

Elu on kingitus ja see, kuidas igaüks meist seda elab on meie endi otsustada!

Like a paper

Inimene on nagu paber, kui rebid midagi tema sees katki, siis mitte kunagi ei ole ta enam selline nagu enne, sest kokku saab paberi tükid liimida aga need tükid ei sobi täiuslikult enam mitte kunagi.

Elus on olnud hetk, kui tunned et oled täiesti põhjas ja kõik on kadunud, et mitte miski ei saa enam selliseks nagu varem, kuid tihtipeale me eksime. See on hetk, kus tuleb otsustada, mida sa ise hetkel soovid. Kui sa suudad sel hetkel midagigi positiivset oma elust leida, siis on see just see, mis sind sellest kõigest välja tirib. See on hea tunne, kui oled uuesti positiivsust ja elurõõmu täis ja seda kõik on rohkem, kui kunagi varem. See üks asi on nagu köis, mis aitab sind sügavast kaevust välja. Alguses me kanname endaga seda väga valusat mäletust kaasas, hiljem mõtleme, et vot see oli kogemus ja õppetund, kunagi kui aeg on edasi läinud mõtleme selle hetke positiivsete külgede peale.

The happiest people don´t have the best of everything, they just make the best of everything!

If you love life, life will love you back.

Nii mõnus on elust mõnu tunda ja tegelikult ongi nii, et elu on täpselt selline nagu sa ise elu võtad. Kui koguaeg mossitada ja virised, et kõik on nii halvasti, siis nii ongi. Ja sellise mõtlemisega hakkadki endale ligi tõmbama negatiivsust ja muresid. Viimasel ajal olen mõelnud ainult positiivselt ja kõik ongi hästi, isegi kui tekib mõni probleem või mure, siis tundub see nii tühine ja kergesti lahendatav. Ei ole mõtet enda närve raisata ülemõtlemisele, kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab.
Viimase nädalaga on nii mõni super asi teoks saanud. Esiteks olen ma nüüd kolmekordne tädi, pisike silmarõõm on nii armas.
Teiseks on sõidan aastavahetuseks Saksamaale, nii lahe, ei jõua ära oodata. Olen ammusest ajast tahtnud aastavahetuseks kuskile kaugele sõita ja nüüd see soov lõpuks täitubki. Piletid said ka ostetud ja Liis juba ootab meid Kotuga. Kui olen õigesti aru saanud, siis veedame Liisi perega ja Kotuga aastavahetuse sõbruitega :), ühesõnaga päris palju mehi on seal. Eestist ära lendame 29.detsember ja tagasi 3.jaanuar ehk siis tagasi jõuame aastal 2012.
Kolmandaks tuli mulle uks ahvatlev pakkumine, mis on seotud tööga, aga sellel ma pikemalt ei peatu, sest selle üle alles mõtlen ja sellega kiiret ei ole.
Järjest lähemale hakkab jõudma üks aasta lemmikumaid aegu - jõulud. Olen viimasel ajal liikunud palju erinevates seltskondades ja mul on nii kahju kuulda, et nii paljudele ei meeldi jõulud. Minu arvamus on see, et kõik algab lapsepõlvest, kuidas vanemad on jõuludesse suhtunud ja neid väärtustanud. Minu pere ja vanemad on alati pidanud jõule eriliseks, sellel on ka oma kindel põhjus.

Belive in yourself !

Öeldakse, et kõik halb jääb paremini meelde kui hea. Nii see kipub ka olema, see on vähemalt minu arvamus, me ju mäletame kasvõi palju paremini halba öeldut kui head. Kuid nagu enamus muinasjuttegi lõpp hea, kõik hea. Olen viimasel ajal kogenud selliseid hetki, kui juba on lootusetuse tunne peal, lahendust ei paista mitte kuskilt. Ja järsku ei tea kust, lahendus olemas ja kõik korras. Kui tunnen, et mitte keegi ei panegi mind tähele, lihtsalt eksisteerin, kuid siis võib juhtuda midagi täiesti ootamatut.

Oii see on hea tunne, kui saad kellegi käest kiita ja antakse mõista, et oled oma tööd hästi teinud. Kuid hommikul tööle minnes oli väike pabin sees, ees ootas tähtis jutuajamine ülemustega. Oled oma tööd teinud teadmata, et keegi sind jälgib, ilma sinu enda teadmata, sest tegelikult, kui oleksin teadnud oleksin veel enam pingutanud. Kuidas küll paar ilusat lauset võivad teha päeva nii ilusaks, tuju jube heaks, olemise vabaks ja avatuks. Ja need paar lauset panevad tundma mind kellegina, kelleta süsteem ei toimiks.

Kõik see positiivne energialaks võimendub veel enam sest täna on kolmapäev ja varsti varsti on nädalavahetus :), mille üle on mul väga hea meel.

Let it go

Ühiskond muutub, maailm muutub, inimesed muutuvad - kõik muutub. kaasaarvatud mina. Mitte kunagi tea, kas muutused osututavd lõpuks headeks või halbadeks. Kes seda üldse otsustab, mis on hea ja mis halb? Mul ei ole muutuste vastu midagi, inimene kohaneb kõigega ja lõpuks muutub kõik uus igapäevaseks ja rutiinseks. Püsin muutuste lainel. Endalegi arusaamatu, kust tuleb minu julgus, positiivsus, kiiresti kohanemine uute olukordadega, mis enne oli minu jaoks võõras.

Tunnen tohutut heaolu, julgust nii palju energiat. Kõik negatiivne on kuhugi kadunud, mille üle mul on hea meel. Olen saanud tagasi positiivsuse, naermise, kõik on hea, mis on ainult hea või on see hoopis vaikus enne tormi? Olen tagasi, mina ise, suudan naerda ning rõõmu tunda kõige piinlikumast ja jaburamast olukorrast. Mida ootamatum, seda naljakam. Olen hakanud mõnu tundma kõndimisest - värske õhk, hea tuju. Tegelikult on see tõsi, et vahepeal lihtsalt vajame, mis tuletaks meile meelde, mis on oluline, tähtis.

Mõtlema paneb ainult üks, miks on inimestel vaja midagi halvasti minna, et saaksime teada, mis on hea? Head on nii palju aga ometi jääb meile paremini meelde halb, pettumused, kukkumised.

Miski on minult ära võetud, kuid sain tagasi midagi palju väärtuslikumat. Ootusi ja lootusi on palju, hindan, mida elul on pakkuda. Küll kord tuleb aeg, kui kõik küsimused leiavad õige vastuse, jaksan oodata, niikaua naudin elu nii nagu on.

Misiganes elu meile ette viskab, kui suured on pettumused või läbikukkumised, väljapääs on alati. Ära mõtle minevikule, mida kauem seda teed, seda kauem kaotad olevikust, mis on palju väärtuslikum. Iial ei tea, mida järgnev päev, tund, sekund tuua võib, seepärast las minevik jääda minevikku ja ela elu. Keegi ei ole öelnud, et see kerge on, kõigel minna lasta. Proovi ja kui ebaõnestub, siis proovi veel, niikaua kui õnnestub.