10 nädalat

Tere tere tere :)

Ja käes ta ongi, minu viimane koolinädal, olgugi see lõpp kiire ja pingeline, tean, et varsti lähen jälle midagi õppima, kuid kindlasti midagi täitsa teistsugust, kui praegu. Loodan jõuda tagasi selle juurde, mille pärast üldse Tartusse kolisin, eks paistab. Pühapäeva õhtul ei tahtnud uni tulla, jäin liiga pikalt kaitsmise peale mõtlema, et lõpuks mõtlesin juba üle. 13.mai oli töö esitamise tähtaeg, töö sain kenasti esitatud. Köitma minnes avastasin lihtsalt, et olen oma kolmest eksemplarist ühel poole välja prinditud tööst Tõrva jätnud. Ega siis midagi, hea, et enne köitmist märkasin, läksin töö juurde ja printisin välja, siis tagasi ja köidetud nad said. Rakverre kohale jõudes oli hinges selline mõnus kergendustunne, kui veel koolis allkirja olin pannud, et töö esitatud, siis oli hea tunne. Terve tagasitee Tartusse olin ma täitsa vait, ei kuulanud muusikat, ei laulnud kaasa nagu tavaliselt, lihtsalt vaatasin teed ja sõitsin, see on minu puhul midagi uut. Üks pinge vähem, tuleb teine kohe asemele, reedel on mul siis kaitsmine, teisipäeva hommikul saan retsensiooni. Loodame parimat, et kõik okei, ma ei eeldagi, et mul peaks veatu töö olema ja ma ei ole seda tööd teinud eesmärgiga saada hindeks A, peaasi, et läbi saaksin, mulle sobiks kasvõi E.

Jäänud veel 10 päeva tööl käia, niiiii ootan juba, tahaks puhata, 10 nädalat ärasõiduni. Ei ole enda eelnevaid postitusi läbi lugenud aga usun, et olen maininud igas postituses, et tahaks puhata ja et ootan viimast tööpäeva. Eks see saab ka omamoodi kurb olla. Nüüd üritan natuke keskenduda sõpradega kokkusaamistele. Reedel käisin sõbrannadega uudistamas Tartu Vabankis, olin palju negatiivset kuulnud aga mulle endale väga meeldis, mõnus, ilus, uus, puhas ja viisakam koht. Kuna reedel peaks olema täitsa viimane kokkupuude kooliga, välja arvatud lõpupidu aga noh see on juba piduuu :). Aga jep, kuna reedel kaitsmine läbi saab, siis kavatsen ennast täitsa lõdvaks lasta, kihutan pärast kaitsmist rongiga Tallinnasse, kallitele sõbrannadele külla. 

Nädalavahetusel sain Manni käest kohvri kätte, kodus mõõtsin silmaga juba palju asju sinna mahutada ja mida kaasa võtta. Nüüd plaanis väike nimekiri koostada asjadest, mida vaja oleks osta kaasa. Võtan teiste tüdrukute nõu kuulda ja kaasa tuleb minuga väga vähe asju. Kuigi sellist pakkimist peab täitsa harjutama, vanasti nädalavahetuseks Tõrva minnes läksin ka mitme kotiga :). Tuleb harjutada, küll välja tuleb. 

Ma ei tea, kas olen maininud aga esimesed neli päeva elan New Yorgis, seal toimuvad igasugused koolitused jne ning pere juurde jõuan täpselt 1.august. Panen siia paar pilti hotellist, kus ma need neli päeva elan :).

 

12 nädalat

Alati, kui on vaja, et kõik oleks väga hästi ja sujuks, siis ikka midagi juhtub. Minu lõputöö tähtajaks on 13.mai. Eks ma ikka iga päev tegelesin lõputöö kirjutamise ja viimistlemisega aga siis opppaa, akulaadija ei tööta, siis korraks jälle töötas ja siis andis lõplikult otsad, õige aeg kuna otsad anda! Hmm, vaatasin poodidest laadijate hindu, päris korralikud, leidsin netist ühe super sooduspakkumise ja tellisin ära. Teadsin, et saan selle kätte 1-2 tööpäeva jooksul, kuid vot nii ei läinud, vabandati ja öeldi, et tuleb homme, homme vabandati, et tuleb jälle homme, päris vihaseks ajas see asi, tähtaeg lähenes ju iga päevaga. Lõpuks, lubatust päevi hiljem saabus mu laadija. See tunne, kui ma arvuti käima panin, oli nii hea tunne ja sel hetkel sain aru, kui suurt rolli mängib arvuti minu elus. Eelmise nädala neljapäeval sain hakata jälle lõputööga tegelema, päevad ja ööd üleval, töö kirjutamisest ja viimistlemisest juba kurguauguni. Viimased päevad veel ja siis selgub, kas mind lubatakse kaitsmisele või mitte, loodan ikka, et lubatakse, olen kõvasti vaeva näinud.

Postituse pealkiri on 12 nädalat, see tähendab, et 12 nädalat ärasõiduni ning kõigest 5 nädalat viimase tööpäevani. Vot seda viimast tööpäeva ei jõua küll ära oodata, väimus on tööst peal. Asjaajamisi on nii palju, kõiksugused otsad kokku tõmmata Tartus, pluss veel viisa asjandused, kooli asjandused. Tegelikult on nii, et viimasel ajal ei olegi ma jõudnud väga mineku peale mõelda, kuna kõik aeg kulub lõputöö peale ja võibolla ongi parem. Mineku kuupäev on järjest lähenemas ja kui ma leian väikse hetke, et selle peale mõelda, siis tekib mul väike hirm või ma ei teagi, kas seda on õige hirmuks nimetada, igaljuhul miski minu sisse tekib ja annab mulle märku, et ma lähen kõigist ja kõigest nii kaugele, üksinda! Aga, miks ei peaks ma hakkama saama, lihtsalt kõige rohkem käib mul peas ringi see, kuidas toimub hüvastijätt lennujaamas, vot see on kõige raskem hetk, usun, et kui see on läbitud läheb kõik väga hästi. Super on ka see, et mulle väga lähedal elab üks Eesti tüdruk, tema jõuab sinna nädal enne mind, kuigi tegelikult oli alguses ärasõidu kuupäevaks sama, mis minul, see oleks ju eriti lahe olnud, kuid kahjuks see muutus. Õnneks on ta ikkagi mulle väga lähedal.

Kui lõputööga kõik valmis, siis saan hakata natuke lähemalt tutvustama kohta, kus elama hakkan ja veel igasuguseid asju. Lähen tegutsen koolitööga edasi, tsau! :)