Uniiii

Mis toimub, eelmine nädal oli mul nii hea uni, võiks isegi öelda, et liigagi hea uni aga hetkel vastupidine olukord. Nõme küll kui vaatad öö jooksul 20 korda kella, et ega ma sisse ei ole maganud. Sel hetkel, kui kella ei vaata, siis jälle näen mingit hullemat unenägu, mis lihtsalt ei lase mul magada. Ei ole just väga mõnus tunne, kui vaatad kella ja imestunult vajub suu lahti, misasja ma olen sisse maganud, seksundiga voodist välja, asusin oma hommikusi toimetusi tegema, vaatasin, et väljas on nii pime veel. Mõtlesin, et vaatan uuesti kella ja ohooo, mis seal küll oli, kell on öösel 1.04 laheeeee. Võtsin siis riidest lahti ja läksin tagasi magama aga ega see esimene kord ei olnud. Seekord läks isegi hästi, eelmine kord jõudsin juba välisuksest välja, kui hakkas tunduma, et miski vist on valesti. Miski ärevus on mu sees, ei lase magada ja paigal olla, kuid vist tean, mis seda ärevust põhjustab.

Aeg on vahel kiirenduse peal, teinekord jälle liiga aeglane. Hetkel vist aegluumis liigub see eluke, nii venib, et ikka venib. Tegelikult ongi vist nii, et kui midagi väga ootad, siis ootusaeg on väga pikk, just ootaja jaoks.

Lubasin täna varem magama minna, sest eile olin ma omadega ikka väga läbi, isegi pea hakkas valutama, täna proovin tublim olla ja leida aega endale. Panna arvuti lihtsalt kinni, ei tegele mitte mitte ühegi asjaga, millega tegelikult oleks vaja tegeleda, lihtsalt lähen oma mõnusasse voodisse, vaatan võibolla natuke kanal 2-te ja naudin (mina kuulusin nende inimeste hulka, kellel 21.12 kadus kanal 2 ära) ning lähen magama, lootes, et täna tuleb väga hea uni.

Piirid ja mallid

Täna ärkasin erilise tüdimusega, kuna terve öö nägin mingit painajat. Uskumatu, millised unenäod võivad ikka olla, jubeee :). Aga pole hullu, mida kauem olen üleval olnud, seda rohkem tuju tõuseb. Õues on nii ilus ilma, päike paistab, vähemalt toast vaadataes, kujutan ette, et tegelikult on päris külm. Eile käisin üle aastate jälle suusatamas, ei viitsinud ja jonnisin, et ei taha minna aga kui koha peal olin ja suusad alla panin siis oli mõnus tunne. Peaks hakkama seda tihedamalt tegema, mitte üle paari aasta.

Päevad ei ole vennad, õnneks! Mõni päev on selline tunne, et suudaks Mount Everesti vallutada ja teine päev ei suuda magama minnes isegi tekki tõsta, et teki alla minna. Tänane päev tundub olevat see esimene variant, super on olla, energiat palju. Kuulasin enne ühte lugu ja selle video vaatamine tekitas nii hea tunde ja pani mind kõva häälega naerma. Kuid kogevad sellist olukorda paljud meist, mõned tunnistavad ja lasevad selle endat välja, teised hoiavad enda sees ja nii öelda hävitavad ennast. Lisan selle video ka siia, siis saate vaadata.

Kuidas teil vabadusega lood on? Inimesed, kes mind hästi tunnevad teavad, et mulle ei meeldi piirid, mulle lihtsalt ei meeldi, kui keegi hakkab otsustama minu eest. Tahan teha ise otsuseid vahet pole, kas need on õiged või valed, peaasi, et need on minu enda tehtud. Kui mul soov on kuskile minna, siis tahan lihtsalt minna või kui tahan midagi teha, siis tahan seda teha. Inimesed, kes tulevad mind piirama teavad, et sellega ei saavuta nad midagi. Ei tegelikult saavutavad küll, selle, et mina ei viitsi selliste piirajatega enam tegemist teha ja hoian neist võimalikult kaugele, vot nii! Piirid ei ole minu joaks, kuid loogiline on, et iga inimene peab mingitest piiridest kinni pidama, mingid piirid peavad igal inimesel olema. Mulle meeldib see, et ma olen iseenda peremees, ise otsustan, ise vastutan, ise tegutsen ja olen ainult ise. Ma olen vist nii egoistlik aga nii see on.

Olen tihti mõelnud, et paljudel minu klassikaaslastel ja üldse tuttavatel on lapsed ja veel mitu tükki, kunagi tundin, et olen ajarongist maha jäänud ja hakkas juba imelik, et endal lapsi ei ole. Kuid siis pikalt mõeldes ja analüüsides, miks mul ei ole, siis jõudsin arusaamisele, et ma ei pea ennast mitte kuidagi halvasti tundma. Mina lihtsalt tõsiselt ei taha lapsi, vähemalt hetkel mitte, mille jaoks? Mina ei ole veel valmis kuskile juuri maa sisse ajama, ei taha mõeldagi selle peale. Enne kui pere loon tahan näha maailma, ringi käia, uusi tutvusi, natuke teistsugust elu näha, kui meil siis Eestis on. Olen piisavalt lastega tegelenud alatest aastast 1999, kui mu väikevend sündis. Sellest ajast alates olen hoidnud oma venda ja oma kolme õelast, pluss veel lasteaias olen töötanud üle kolme aasta ja seal on mul olnud 24 last, 18 last ja 16 last. No ei ole isu. Kuid ometi tulevad inimesed ütlema, et vanust juba on, miks sul lapsi pole, miks sa abielus pole. Hehh, vot ei taha ja kõik, miks ma pean mingite mallidega kaasas käima. Mina ei taha käia mööda sissetallatud rada, tahan ise enda raja tallata ja vaadata kuhu see viib. Ma ei saa aru, miks inimesed on nii väga mõndades asjades kinni, ei saa aru.

Hetkel elan endale!

 

Siin siis lugu, millest postituse esimeses pooles rääkisin.

 

 

 

 

Unistused...

 

Vahepeal on kätte jõudnud jaanuari kuu aga see ka kohe kohe lõppemas ja juba kohe veebruar käes. Ajad on väga kiired ja veelkord kiired. Hetkel tegelen korraga 3 suure asjaga - töö, kool ja usa. Kindlasti ei saanud see nimekiri tähtsuse järjekooras kirja pandud, sest hetkel tean, et kõige tähtsam on minu jaoks saada kooliasjadega ühelepoole, sest sellest sõltub absoluutselt kõik, mis üldse sõltuda saab. Kuigi kooliga olen ma suhteliselt järje peal, nats ikka kodutöid vaja veel teha ja siis veel veebruari lõpus viimane kool ning siis kõigest lõputöö valmis teha. Kirjutan kõigest eksju :D nagu see oleks nii lihtne ülesanne. Kuigi teooria osa on mul juba eelmise aasta kevadest nii öelda valmis, sinna tuleb teha palju täiendusi ja materjali otsida juurde. Materjali nimekiri on valmis, kus mida saab aga miskipärast, ei ole, seda tahtsmit, sest mõtted on juba tulevikus aga kuidas öelda, et tulevikku ju ei saa ilma olevikuta. Selles hetkel, kus me elame tuleb kõik pühendada ja teha selle nimel, et oleks tulevikku. Eks ma siis ka püüan rohkem, see on ju vaeva väärt, ma loodan või noh olen selles kindel.

Töö on jäänud minu silmis väga tähtsusetuks faktoriks, käin hetkel seal ainult selle pärast, et raha saada ja teen ära kõik, mis tegema pean aga mitte rohkem, pole lihtsalt motivatsiooni. Mai kuu peaks siis jääma viimaseks töö kuuks selles lasteaias, kus hetkel töötan, okei võibolla juuni kuu ka. Kõik sõltub sellest, kas mul veab ja leian endale suveks ühe väga tasuva töö. Loodan ikkagi, et leian ja saan lasteaiast tulema 31.mai. Tegelikult on natuke kurb mõelda, vahepeal on juhtunud igasuguseid asju, saanud nalja ja igasugust jama tulnud ette, kuid kui ükskord tuleb aeg, kui viimasel päeval sulgen enda rühma ukse, siis usun, et tulevad ikka pisarad silma küll. Kõige parem on kõike meenutada heaga, kuna tean, et halb jääb kuidagi paremini meelde aga hea teeb rohkem rõõmu.

Hetkel tegelen siis oma asjade kordaajamisega siin, tean, et aega on palju palju, nagu kõik minu tuttavad ütlevad, kuid olen seda nii kaua oodanud ja tahan enne minekut kõik korda ajada ja kõigest nii teadlik olla, kui siit kaugel olles võimalik olla on.

Viimased aasta aega olen ennast väga palju ülatanud, kui julgeks olen muutunud ja kui sihikindlalt liigun asjade poole, mida tõesti hingest ihkan. Paljud naeravad mu ümber, et jee sa seda teed või jeee sa sinna lähed. Ok palun väga, arvake mida tahate, igal ühel on õigus oma arvamusele. Võibolla on need inimesed, kes ise ei julge teha ühtegi sammu, et oma unistuste täide viia, võibolla ei julge nad unistada, kuna teadagi ju, et unistades tuleb olla väga ettevaatlik, kuna unistused võivad ka täide minna. Mul on palju unistusi ja mul on nii hea meel, et liigun nende täitumise suunas ensekindlalt ja sihikindlalt, arvaku siis teised, mida tahavad. Kui tean, et kui ma olen kord selle täitnud, siis on need, kes väidavad, et sa ei jõua selleni kunagi, need, kes on kõige suuremad sõbrad, nii see kord juba on.

Mul on hea meel enda üle ja minu kallite inimeste üle, kes on minu ümber ja usuvad minusse. Olen viimasel aastal saanud aru paljudest asjadest, millest ma varem ei teadnud midagi või lihtsalt ei tahtnud aru saada. Aga see selleks, mul on nii hea meel, et olen paljudes asjades ja inimestes selgusele jõudnud, nüüd tean, kuidas edasi minna ja seda ma ka kindlasti teen.

Aitäh kõigile minu tulihingelistele pöidlahoidjatele!

Aasta 2012 oli minu jaoks enda tundmaõppimise aasta ja võib ka öelda, et elupõletamise aasta. Olles nüüd targem paljude asjade pealt ja tundes ennast natuke paremini, tean et suudan edaspidi elus ka paremini edasi minna. Eks vanust ka juba on juuu :). Igaljuhul on mul arvatavasti Eestis olla 6,5 kuud, kelle jaoks palju, kelle jaoks vähe. Minu jaoks tegelikult vähe, kuna nii palju vaja teha, nagu enne kirjutasin. Igaljuhul olge tublid!