aitäh, mu kallis karamelllll :)

tänu karmelile sain tuttavaks ühe väga hea luluga, mis esimesel kuulmisel tundus natuke naljakas laul aga mida enam kuulasin, seda enam hakkas meeldima. ja nüüüüüd ainult seda laulu kuulakski, nii hea!

lühikokkuvõte :)

tsau tsau

pole ammu eanm kirjutada jõudnud, kuna nagu ikka alati on kiire. tegelikult möödus suvi nii kiiresti, et ei saanud arugi, et suvi oleks olnud, kuna ilmad olid ka nii nagu nad olid. igaljuhul üle poole nn suvest veetsin mina voodis, suutsin ennast nii ära külmetada, et terve augusti kuu olin rivist väljas. ja see pole veel kõik, septembri saan ilusasti tööl käia ja tegutseda aaga oktoober olen jälle kodus ja voodis, kuna lähen vahepeal arstide hoole alla ja siis vaja kodus natuke taastuda. ulmeline, ma pole mitte kunagi nii rivist väljas olnud, kui siis ainult lühiajaliselt aga mitte kunagi nii pikalt. imelik tunne on, kohe kui aastaid täitus 25 hakkasid tervisega jamad, suht vana jah juba :).

kõige selle vahepal, kui pole jõudnud kirjutada olen lõpetanud super edukalt oma kooli teise õppeaasta, kolinud, käinud kohtades, kuhu pole varem jõudnud, saanud tuttavaks paljude uute inimestega, alustanud edukalt viimast kooliaastat, osalenud oma sõbrannade glamuursetel juubelitel, külastanud mitmeid kontserte ja teinud suuri ettevalmistusi üle lombi minekuks. kui aus olla, siis ainult mõtlen koguaeg minekule, kuigi sinna ikka on aega veel. edukalt suhelnud oma agendiga ja täitnud vajalikke dokumente.

terve selle aja jooksul olen hakanud järjest rohkem aru saama, mis on tähtis, mida hinnata ja väärtustada. võib öelda, et minu vaatenurk elule on muutunud, mitte küll täielikult, kuid osaliselt küll.

aasta lõpp on igasuguseid tegemisi ja asjatamisi täis. oktoobris enne, kui jälle tükiks ajaks koduseks jään, plaanis väike norra külastus. novembris üritan jalad alla saada, et detsembriks oleks jälle kõik korras, siis on mul puhkus ja , et taaskord aastavahetuseks eestist ära sõita. hetkel veel ei ole sihtkoht kindel aga lähima aja jooksul ka see selgub.

üritan nüüd ikkagi tihedamini kirjutada, siis on endal ka hea, kui miskit läheb meelest ära, mida vahepeal teinud olen siis on siit hea lugeda :).

 

marii

 

 

28.05.2012

On esmaspäeva õhtu, istun rõdu peal, kell on 21.38 kui alustan selle postituse kirjutamist. Täna oli taaskord üks mõnus soe ilm, kuid teisipäevast pidi temeratuur 12 peale langema ja lubati vihma. Ja nagu näha on siis nii ongi, sest õues on nii külm, mul on suur villane tekk peal, et ma mõnusat värsket õhku nautida saaksin, sest muidu hakkaks lihtsalt külm. Tuul tõuseb ja taevas järjest tumedamaks läheb, oodata on vihma. Mulle meeldib vihm, eriti kui olen Tõrvas oma toas voodis ja kuulan, kuidas vihm vastu katust krõbiseb. Siis tuleb eriti hea uni, vihmase ilmaga on alati hea uni.

Nagu nipsuga on läbi minu teine aasta Tallinna Ülikoolis, nüüd jäänud veel viimane, kolmas aasta, mis tõotab tulla kõige kiirem ja segasem. Sellepärast otsustasingi, et hakkan juba praegu lõputööga tegelema, juba alustatudki :). Aga selle peale ütlen, et hea mees (naine) seegi, kes lubab, sest tavalsiselt mul sellised asjad ei õnnestu ja ikkagi teen kõik viimasel minutil, kuid loodan siiralt, et võtan ennast kätte ja seekord tõestan endale, et suudan mõnikord ka ajast kinni pidada. Vähemalt algus tõotab tulla paljulubav. Sügis on väga kiire ja siis tuleb juba kevad, mis on täis hoopis teistsuguseid plaane ja asjatamisi, siis pole kooli jaoks aega.

Vahepeal mainin, et kolisin oma asjandustega tuppa, kuna õues oli juba väga suur tuul ja päris jahe.

Aeg hakkab vaikselt maha rahunema, tunnen, et saan üle pika aja hingata. Tunnen, kuidas pinge hakkab vaikselt maha minema. See nädal on viimane nädal, kui töö juures kõik veel plaanide järgi käib, alates järgmisest nädalast on vaba graafik ja vabadus teha mida ise soovin. Kuu aega veel pingutada, siis tuleb kauaoodatud puhkus, mida seekord on mul tõesti vaja. Alati on vaja midagi, mis motiveeriks, usun, et igal inimesel on nii või siis vähemalt mina olen selline. Peab olema mingi asi, mida oodata, siis on kõigel mõte. Ei tahaks olla selline inimene, kellel on motivatsiooniga probleeme või see üldse puudub, ma ei teagi, millised mu päevad siis oleks, kui ma lihtsalt oleks, midagi oodata poleks, kummaline, ei oskaksgi nii olla.

Suvi on kohe käes, inimesed ümberringi on õnnelikumad, lahkemad ja rõõmsamad. Enam ei ole selline tunne, et terve Eestimaa on depressioonis. Suvega seoses meenub ikka ja alati jaanipäev. Plaanid selleks päevaks enam vähem tehtud, loodan, et läheb ka nii nagu võiks minna. Imelik päev see jaanipäev suure söögi ja jooma päev tegelikult ju või vähemalt selliseks on see kujunenud.

Homme on mul vaba päev aga kui mul on ühe töö juurest vaba päev siis on mul teine töö, niiet päris vaba homme siis pole aga enam vähem. Hakkan siiski ennast magama sättima, sest eriliselt kauem ma magada kahjuks homme ei saa, kui tavalisel päeval, kõigest pool tundi kauem.

Olge positiivsed, mõelge häid mõtteid ja nautige ilma, isegi vihmast ilma :)

Eile oli viimase aja üks mõnusaim õhtu. Käisin Tsiiru ja Elluga linnas. Jalutasime niisama, sest ilm oli ju super mõnus, nii soe oli, suvi noh :). Lõpuks maandusime Suudlevate Tudengite väiterassile, seal istusime umbes täpselt kella poole kaheksast kaheteistkümneni. Sõime head paremat, jõime head paremad, nautisime, ilma, nautisime seltskonda ja inimesi meie ümber. Soovitan soojal mangosmuutit, super hea.

Alguses, kui maha istusime, siis oli meie ümber oleva seltskonna keskmine vanus 45. Mida rohkem kell edasi liikus ja mida pimedamaks läks, seda rohkem vahetus rahvas meie ümber, märkamatult oli meie ümber kõik lauad täis noori inimesi, kes nautisid mõnusat suvist õhtut nagu meiegi. Rääkisime ja naersime palju palju.

Pärast pikka talveund on inimesed üles ärkanud ja toas ei taha enam keegi istuda. Igal võimalusel tahaks väljas olla. Kõik ümber on järsku üles ärkanud, kõik elab!

Igaljuhul ärge passige toas, helistage sõpradele, saage kokku ja nautige seltskonda. :)

Lihtne ja loogiline :)

Aeg kiirustab kuskile, varsti juba mai keskpaik. Ah mida siin ikka koguaeg seletada, et aeg läheb kiiresti, niikuinii läheb ja niikuinii kõik teavad seda.

Olen mõnda aega väga tubli olnud :) käin iga päev Auras ujumas ja see on nii mõnus. Kui ainult oleks vähem rahvast, kaks varianti, kas keegi hüppab sulle selga või siis on terve Aura lätlastest kooliõpilasi täis, kes ükskõik kuhu nägu keerata hüppavad su näo ees pommi. Väga mõnus värskendus igasse päeva :).

Nädalavahetusel käisin jälle üle pika aja Tõrvas, terve laupäeva tegin töööd :) kandsin hommikul kella 11st õhtul kella 19ni puid, õhtuks käsi ei tundunud enam, nii paistes olid. Pühapäeval niitsin muru, maru rahul endaga, vähemalt sain aidata, nii harva kui ma Tõrvas käin.

Hetkel on kõik rahulik, selline tunne, et olen jõudnud peale tormilist merd taaskord sadamasse, sest vahepeal oli ju hullumaja, koguaeg nii kiire ja igasugused jamad jamade otsa. Aga praegu kõik loksub paika, vähemalt tundub nii.

Tegelen ikka aktiivselt järgmise kevade plaanidega, samas ootan juba, et aeg kiiresti läheks aga samas võiks aeg seisma jääda. Koguaeg aga aga aga. Kui ma vaatan oma sünniaastat, siis tõesti, mida aeglasemalt kõik läheb seda parem. Ootusärevus, muutused ja plaanid on need, mis panevad tahtma vastupidist, ikka kiiremini kiiremini kuni järgmise aasta kevadeni.

Ohhh lõpuks ometi saab läbi minu teine aasta tlü-s, järgmine nädal on viimane teise kursuse kooliskäik ja siis läbiii. Jääb veel viimane, kolmas aasta, mis töenäoliselt tõotab tulla pingeline ja väga kiire aasta. Lõputöö teema valitud, juba alustatud aga tean juba ette, et ajast jääb puudu, see on alati ju nii ja tundes ennast, siis olen selles 100% kindel. Enamus, kes mu teemat teavad ütlevad imestunult, et miks ma nii raske teema valisin aga koguaeg on ju rõhutatud, et tuleb valida teema, mis ennast huvitab, siis seda ma tegingi, valisin teema, mis mulle on südamelähedane ja mille tulemust ma väga ootan. Üks asi on materjali kogumine, allikate otsimine, töö kirjutamine aaagaa teine asi on selle kõige kaitsmine, mida ma väga kardan. Õnneks on üks komisjoni liige minu juhendaja, niiet üks on enda poole võidetud :). Kahjuks on kaitsmine möödapääsmatu ja tuleb ennast proovile panna, ei jää muud üle. Küll see kõik tuleb kasuks, vähemalt arvan.

Ilmad võiks tõesti nüüd lõpuks ilusaks ja soojaks minna, varbad tahavad soki seest välja :). Tahaks, et ei oleks vaja jopet, kapsunit või dressikat peale panna, lihtsalt lähed õhukese pluusiga välja ja mõnnnaa.

Igal inimesel on oma mõtted ja ka põhimõtted :) ka minul on, olen olnud alati teatud asjade vastu ja vandunud, et mina seda ei tee, mitte kunagi. Mingil imelikul viisil on kõik need, mille peale kunagi ütlesin "mitte kunagi" nüüd need, mida just tahaks teha. Hullumeelne lihtsalt, mõni asi on lihtsalt selline juba, et ma pean selle saama nii kiiresti kui võimalik, uhh ei jõua oodata enam. Igaljuhul see konkreetne asi, millest siia kirjutasin, seda te saate varsti kuulda/näha :). Uskumatu lihtsalt, vahepeal ei tunne ennast enam ära, olen nii muutunud...Ootan huviga inimeste reaktsiooni ja kommentaare, minu enda hakkamasaamist sellega, sest minu jaoks on see midagi suurt.

Varsti jälle :)

Mõtted...

Minu jaoks on arusaamatu, kuidas teised inimesed ei arvesta teistega, ka kõige lihtsamates olukordades. Viimasel ajal on mul selliseid olukordi nii palju olnud. Miks inimesed ei mõtle teiste peale, kes nende ümber on ja ei arvesta teistega, see ei ole ju raske, lihtsalt natuke rohkem tähelepanelikkust.

Või olen mina see, kes muretseb ja arvestan liigselt teiste inimeste tunnete, mõtete ja soovidega. Nii mõnigi kord on selline tunne ja on olnud kordi, kus tunnen, et see hakkab täiesti segama, sest ma ei taha teistele halba aga samas tean, et kõigile ei saa mitte kunagi meele järgi olla. Ja kui liigselt koguaeg teiste tunnete peale mõtlen, et kuidas oleks temal parem ja mida tema tahaks, siis surun ennast alla ja samas pole ka see õige. Teinekord tunnen jälle, et miks peaksin, kui teised ei suuda kõige lihtsamal moel mõelda teiste peal aja arvestada teistega. Ei teagi, sellised tunded ja mõtted vahelduvad. Milline neist oleks siis õige?

Tegelikult on inimesed nii egoistlikud ja külmad. Väldin teadlikult kindlaid poode, kuhu ma pole nõus minema isegi siis kui mulle peale makstakse, tunnen ennast nendes poodides nii halvasti ja üleliigselt. Kui poodi sisenedes teenindaja vaatab ja põrnitseb mind kurja näoga, ilma et lausuks ühe elementaarse sõna - tere! Aga ei kogu energia läheb vihale, et ta peab seal olema ja mis kõige hullem jälle tuli üks klient minu rahu segama, täpselt selle võib teenindaja näost välja lugeda. Saan aru tõsiasjast, et hommikust õhtuni passida ühes samas ruumis, kui veel kliente ka ei käi - on igav, jne aga keegi ei hoia kedagi seal ruumis kinni, palun mine, kui sulle see töö ei meeldi, siis otsi selline, kus sa ei peaks hommikus õhtuni oma näolihaseid pinges hoidma ja kurja nöoga põrnitsema, see ei ole sunnitöö. Ei ma ei taha öelda, et kõik klienditeenindajad Eestis oleksid sellised, ei ole, on ka väga avatuid ja rõõmsameelseid inimesi, kes tõesti võtavad su avasüli vastu ja neil on siiralt hea meel, et oled sisenenud nende poodi ja oled potensiaalne ostja. Üks selline koht, neid on meie kodumaal palju aga üks tõesti väga positiivne elamus oli mul dorpat spa-sse minnes. Esialgu ei osanud ma käitudagi, kuna kõik olid nii viisakad ja toredad, ei olegi harjunud sellise teenindusega. Teine koht, kus mul on olnud peaaegu iga kord meeldiv olnud oma ostu sooritada on Tartu Kaubamaja. Välismaal ostu sooritades on teenindajad väga avatud ja suhtlemisaldid, teenindajad saavad enne tööpostile asudes mitmeid suhtlemisalaseid koolitusi ja seda regulaarselt ka juba tööl olles. Harjumatu lihtsalt, et teenindaja hakkab sinuga avameelselt ja sõbralikult vestlema ning nii mõnikord poodi minnes natuke nukras tujus, poest välja tulles on kriips kõrvuni ja tuju super, kuna olen sillas teeninduse tasemest, super lihtsalt. Aga ma ei väida, et Eestis kõik väga halb on ja mujal kõik väga häesti, ei see ei ole nii. Kindlasti on ka siin meie kodumaal palju palju superhäid teenindajaid, kuid nagu öeldakse alati jääb halvem kogemus paremini meelde. Eestis käin igasugustes erinevates poodides ja asutustes ikkagi tihedamini ning näen rohkem, samas kui väljaspool Eestit olengi võibolla sattunud tõsiselt heade teenindajatega poodidesse/asutustesse, võibolla on lihtsalt õnneks läinud. Kuid olen siiski veendunud, et iga inimene peaks tegema seda, mida ta hingest ja südamest teha tahab, olgu selleks siis tipp firma juht või lihtne koristaja, peaasi, et inimine teeb seda, mis talle meeldib ja on hingega asja juures. Ka teenindaja võiks olla südamega oma töö juures. Selline on minu arvamus :). Kui midagi teha siis hingest ja südamega!

Olgem üksteise vastu sallivamad ning arvestame teineteise tunnete ja mõtetega. Kõik me oleme seda väärt! 

Changes, good or bad?

Täna on laupäev ja olen terve pika päeva pakkinud ja koristanud, nimelt olen taas kolimas. Hetkel olen Tartus elades elanud kaheksas erinevas kohas, seda on ikka päris palju, nagu sipelgad oleks püksis, no ei suuda ühe koha peal püsida. Ja kõik need kohad on olnud Tartu erinevates osades, niiet võin öelda, et tunnen Tartut peaaegu läbi ja lõhki :).

Jube kui palju võib ühel inimesel riideid olla, mida ta tegelikult ei kanna ja selle lühikese pooleteise aasta jooksul selles korteris elades on kapid kogunenud täis igasugust erinevat pahna, hetkel tundub arusaamatu, miks ma olen neid kõiki asju sinna kappi üldse pannud. Täiesti ajuvabat tavaari kapid pungil täis. Otsustasin siis, et müün enamus asju maha, sest niikuinii ei ole enam kaua jäänud, ainult aasta veel ja siis olen juba minemas. Mõttetu on jätta asjad tolmu koguma ja võibolla see, mis minu jaoks on mõttetu on, kellegi teise jaoks väga vajalik.

Aga igaljuhul ma nüüd panen ennast valmis, sest lähme Ketuga tsekkame Tartu ööelu üle, niigi pikk vahe jäänud :)

PS! Aga muutused on head, mulle meeldivad :)

Oii kui mõnus, kevad on käes :). Vahepeal on jälle kiire olnud, väga kiire kohe ja väga pingeline aeg. Töö, kool, kodu, töö, kool, kodu, jne. Töö juures nii palju asju teha ja meeles pidada, kevad käes, õppeaasta lõpetamine, paberite täitmine, arenguvestlused, nii palju igasugust korraldamist, et pea hakkab ringi käima. Siis kool, kodutööd vaja veel töö kõrvalt valmis jõuda, ega neid kodutöid nüüd väga palju ei olegi, kõigest üle 30ne :) aga pole hullu, alati olen kuidagi hakkama saanud saan seekord ka. Siis veel selle õppeaasta viimane sess, eksamid, eksamid, eksamid. Järg on natuke käest ära ja ei teagi, kust alustada :). Sest mõtted on mujal, kaugel kaugel, tahaks tegeleda hoopis teiste asjadega, töö ja kool nii segavad :D.

Igaljuhul käes on tudengite kevadpäevad, ees on mõnus nädal. Homme alustame siis sisukat nädalat öölaulupeoga, pole alates sellest ajast kui Tartusse kolisin kordagi sellelt ürituselt puudunud ja ei kavatse ka sellel aastal puududa. Kuigi ilm on nagu ta on, külmetama küll ei tahaks Kassitoomele minna, loodame mõnusa sooja ilma peale. Terve see nädal on igasuguseid lahedaid üritusi täis ja kavatsen nii paljudel osaleda kui võimalik. Ja kindlasti külastada alles avatud Tartu Shootersit, mida kahjuks siiamaani ei ole õnnestunud veel külastada aga see viga on kergesti parandatav. Üleüldse olen viimasel ajal nädalavahetustel väga vähe olnud, Tõrvas päris tihedalt nüüd käidud ja isegi Tapale jõutud. Olengi Tartu inimesed unarusse jätnud :).

Kohe kohe juba mai kuu käes, see tähendab, et suvi on juba ukse ees. Suveks palju plaane tehtud, reisida nii Eesti väiselt kui siseselt ja käia sellistes kohtades, kus pole varem käinud. Ning külastada vanu armsaid paiku. Plaanides hetkel Saaremaa, Hiiumaa, Rootsi, Soome, Läti, kindlasti kuhugi Euroopa poole ka aga seda pole jõudnud veel paika panna. Jaanipäeva plaanid juba vaikselt selguvad ja rahva kokkuajamine juba käib. Ja siiiiiisss kauaoodatud puhkus, terve juuli kuu. Ja suvele paneb ilusa punkti minu vananemine :) nimelt augustis suur juubel, ikkagi veerand sajandit :) peab korralikult tähistama. Sest kui kõik läheb nii nagu plaanitud, siis jääb see lähitulevikus viimaseks sünnipäevaks Eestis, tuleb ikka korralik punkt panna.

Sügisest viimane aasta koolis, lõputöö kirjutamine, okei see pole veel nii hull aga juba praegu mõtlen, et kaitsma küll nii väga minna ei tahaks :) pole eriti suur esineja inimene. Aga need ongi siis lühidalt minu plaanikesed.

Ja nüüd hakkan küll tihedamalt mõtteid avaldama, viiasel ajal neid nii palju juurde mõelnud :)

TSAUUUU

                                                     





teadmatus...

Ei taha, ei taha, ei taha enam siin Eestis olla, üldse ei tahaaaa :). Tahan nii väga siit minema, ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei mõtle sellele, kus ma võiks olla ja mida ma hetkel teha võiks. Tean, et tegelikult ei ole enam palju oodata kõigest aasta veel, siis on kool läbi ja saab mu ammune unistus teoks. Pühin Eestimaa tolmu jalgelt ja lähen kuskile mujale tolmu otsima :) vot nii. Alati on olnud miski asi, mis on mind siin kinni hoidnud - kool, töö, inimene ja miljon muud asja aga vahepeal mõtlen, et ju ei olnud siis õige aeg käes veel. Igaljuhul nüüd on see hetk, see õige aeg käes, hinges on vabadus ja mulle nii meeldib see tunne. Tegelikult mõnikord ma kohe kardan, et tuleb jälle miski, mis minust kinni haarab, mis sunnib mind siia jääma. Aga eii, sellist asja ei saa tulla, sest nendest põhjustest või siis "miskitest" tuleb kaarega mööda minna. Ja kui ma midagi nii nii väga tahan, siis ma teen kõik selle nimel, et ma saaks selle.
Ma tahan, et enne kui ma hakkan kuskil juuri alla ajama, oleks ma ka enne midagi näinud, maailma avastanud, et ma saaksin teada, mida ma siis ikkagi lõpuks tahan :). Tegelikult on ju päris raske jõuda sinna punkti, kus sa tõesti täpselt tead, mida sa tahad, mida sa elult tahad. Vahepeal on see mitteteadmine hirmutav. Vaatad ümberringi ja nõed, et kõik sõbrad ja tuttavad ajavad oma rida nii kindlameelselt ja nad teavad täpselt, mida nad tahavad. Enamusel on juba pere, unistuste töö koos kõikvõimalike lisadega ja boonustega AGA MINA?! Olen katsetanud nii palju erinevaid asju - õppinud täiesti seinast seina asju, töötanud nii erinevatel töökohtadel, jne jne ei viitsigi hakkata seda pikka nimekirja siia kirjutama, lihtsalt point on selles, et miks mina ikka veel ei tea, mida ma tahan, kui kõik teised minu ümber on selle ivakese üles leidnud. Vanust on juba piisavalt, et teada kasvõi natukene, kasvõi hästi hästi natukene........aga ei, tunneli lõpus ei paista valgus :). Mind päris huvitab kuna see juhtub, kus mind tabab sähvatus ja ma saan kõigile öelda, kõige tähtsam, et ma saan iseendale öelda, et vot nüüd on see hetk käes, tean täpselt mida ma tahan. Loodan ikka, et see imeline hetk kunagi ka saabub :).

Dreams..

There comes a time in life to step foward ad reach for more. A moment when all the risks have no minings compered to the calling of dream. Have faith in all that is good because you are free and this is your time to be happy!

Hello to everyone,

Happy New Year, I hope it will be better year than 2011. I haven't written long time but will do it soon and I'll write you all the stuff I have done meantime :)