Peaaegu 1 kuu

Selle nädala lõpuks saab mul Californias oldud täpselt kuu aega, USAs kokku olnud olen juba natuke pikemalt, aeg läheb kiiresti. Üllatus missugune, koduigatsust ei ole ikka veel, ei tea, mis toimub. On ainult sellised hetked, kui midagi lahedat toimub siis mõtlen, et vot see inimene võiks siin olla, ta tahaks seda näha, jne. Kuigi arvan, et seda ei saa väga koduigatsuseks nimetada vähemalt mina seda ei tee. Aga tunne on küll, et Eesti jääb järjest kaugemaks minust ja soov tagasi tulla elama sinna järjest kahaneb. Arvatavasti pärast esimese aasta lõppu ma tagasi ei tule, õigemini külla tulen ikka, kuna uut viisat vaja. Eks elu näitab, mis saab, nagu kirjutasin olen siin olnud ainult kuu aega, see on samas väga lühike aeg aga samas nii (vabandust väljenduse eest) kuradima pikk aeg, et mõndadest asjadest aru saada. Arusaadav, et kui inimest ei ole silmapiiril, teades, et ta on teisel pool maailma otsa, pole vajadust igapäevase kontakti järgi ega ma seda ei loodagi. Kõigil on oma elu, tegemist on alati palju ja ei eeldagi iganädalast kontakti, kuid samas see on tõsiselt abiks olnud tõeliste minu inimeste välja selekteerimisel. Paratamatus! Aga selle ühe kuu jooksul ei ole ma teada saanud ainult seda, tean natuke rohkem ka enda kohta, olen võimeline oma elu totaalselt pea peale pöörama, võtta vastu julgeid otsuseid, teha midagi sellist, mida mitte keegi kunagi ei uskunud, et võiksin teha. See nimekiri on pikk, mida ma võiks üles loetleda, mida olen enda kohta teada saanud. Siinkohal ei pea ma vajalikuks siin rohkem neid loetleda, kuna paljusid neist ei olegi vaja teistel teada.

Paratamatult tekib seltskond, kellega kõige rohkem läbi käid ja kokku puutud, nii on ka minul siin teatud inimesed, kellega rohkem suhtlen Sunny, Maria, Benilde. Täiesti järsku võid sa saada väga nõmeda uudise osaliseks, et üks nendest tüdrukutest läks rematchi pärast siin oldud kahte nädalat. Juba sellel nädalal lendab Maria tagasi idarannikule, kuna meie tugiisik Valerie tegi sellist tublit tööd. Ametlik rematch laupäeval, uus pere teisipäeval, like wow! Olen kuulnud tüdrukutelt, et meie tugiisik pidi super hästi oma tööd tegema. Kui ma ei eksi siis on ta töötanud sellel kohal 15 aastat või oli see 20 aastat täpselt ei mäletagi ja kui on toimunud rematch siis ainult ühele tüdrukule ei suutnud ta uut pere leida, super. Loodan, et minul sellist abi vaja ei lähe, pereema ütles selle peale, et ta on kindel selles. Rematch on see, kui au pair ja pere omavahel ei sobi, iseloomud ei klapi vms. Minu aravates andis Maria liiga kergelt alla, nimelt tema puhul oli asi autoga sõitmises, ta väga kartis siin sõita aga samas sõitis ta väga harva, see tähendab seda, et ta ei jõudnud liiklusesse sissegi elada, harjutamise küsimus. Mida rohkem sõidad, seda enesekindlamaks muutud.

Olen siin oma peas koguaeg võrrelnud USA kasvatupõhimõtteid Eesti omadega. Jah võib öelda, et USAs on vabakasvatus, jah lapsed saavad paljusid asju ise valida, jne. Eestlaste mõistes on see kasvatamata jätmine aga tegelikult on vabakasvatusel ja kasvatamata jätmisel suur vahel. Lastel lastakse teha oma valikud, sellele järgneb valikust tingitud tagajärg, mille eest vastutab laps ise. Vanemad lasevad lastel neid ennast puudutavate otsuste puhul kaasa rääkida ja ise oma valik teha. Vanemad ei püüa lapse eest kõike ära teha ja lapsed on nagu väiksed täiskasvanud. Mulle meeldib see, kuidas meie peres asjad on. Ja nii palju kui mina tean ja kokku olen puutunud laste ja vanematega, siis ameeriklased näitavad oma tundeid rohkem välja. Pidevalt kallistatakse ja öeldakse, et armastan sind, üleüldse ollakse avameelsemad. Ärge saage valesti aru, ma ei ütle, et kõik ameeriklased on sellised ja elavad nii, kindlasti see nii ei ole ja ma ei taha halvustada eestlasi ja nende kasvatuspõhimõtteid. Kuid leian, et elu ei tasu liiga tõsiselt võtta. Nagu minu pereema ütles, maja on elamiseks, mänguasjad on mängimiseks, mitte lihtsalt vaatamiseks. Asjad peavadki kuluma ja igal asjal on oma eluiga, kui see asi läheb katki siis ju oli aeg või ei oskanud laps seda ise nii hästi hoida ja nüüd vastutab tagajärgede eest, et seda asja enam lihtsalt ei ole. Kindlasti on ameeriklastel sellist käitumismalli lihtsam järgida, kuna siin on asjad tunduvalt odavama. Eestis selle eest asjad hingehinnas. Sorry, kui kellegi tundeid riivasin, palun mitte isiklikult võtta.

Peaaegu üle päeviti sõidab meie maja juurest kaks korda mööda jäätiseauto, muusikat kaugelt kuulda. Mulle meenutab see miskipärast kohe ühte filmi, kus jäätiseautoga sõitis ringi üks mees, kes lapsi röövis. Tegelikult väga paljudes olukordades mõtlen, et oh vot see asi oli selles filmis ja mõtle, kui praegu nii juhtuks. Kui siia alles tulin, siis oli minu jaoks päris ulmeline vaadata, kuidas lennuk lendab nii madalalt nagu seda nii. Saan aru, lennujaam on siin samas ja lennukid hakkavad maanduma, aga no nii madalalt, selline tunne et viib katuse kaasa. Üritan mingil hetkel teile pildi ka muretseda, et siia panna, sest muidu te lihtsalt ei kujuta seda ette, KUI madalalt lennukid lendavad. Üks erinevus veel Eestiga, nimelt võib siin prügikasti nii täis panna, kui tahad, võid kasvõi torni peale laduda, ikka viiakse ära ja lisatasu ei küsita, meie tänavas käib prügiauto kord nädalas. Aednik käib meil iga nädala tagant, kõik muru mis ta kokku riisub ja praht, selle viib ta tänava peale paneb hunniku maja juurde maha ja ka see viiakse ära. Trenni teen ikka igapäevaselt, tunnen, et tunni ajalisest treeningust jääb mulle väheseks, niiet nüüd järgmisest nädalast lisan treeningusse ka õhtuse jooksu. Käisime täna perega kesklinnas õhtust söömas, see on ajuvaba kui suured praed siin on. Lõunasöök on keskmise suurusega ja õhtusöögid on siin nii suured, et pole veel jõudnud ära süüa tervenisti ühtegi praadi. Tänasest õhtusöögist võtsin pool jälle kaasa. 

Tegelikult saan ma mõnesmõttes aru, miks paljude jaoks on USA unistuste maa, seda oli see ka minu joaks ja eks meil igaühel ole oma põhjus, miks sa tahad siia tulla. Minul on oma põhjused, sinul jällegi hoopiski teistsugune miks sa siia tahaksid tulla. Aga selline uudis siis, et esimesed külalised on graafikusse lisatud, kevadel tulevad Ketu ja Marko mulle külla, juhuuu :). Paljud on mulle kirjtanud, et paneksin majast pilte, luban et teen seda kohe kui võimalik on. Seniks soovin teile sinna sügisesse Eestisse kõike ilusat.

Tunnen, et olen siin, kus ma olla tahan!

Üks poistest lihtsalt ei suutnud käsi eemale hoida, kuna see näeb nii maitsev välja siis saan temast aru. Mina võtsin ühe maasika ja apelsini, rohkem ei tahtnud :)

Nädalavahetus

Ootasin seda nädalavahetust nii väga ja nüüd on see juba läbi. Õnneks järgmine nädalavahetus on pikem, kuna siin on 2.september püha ehk siis Labor Day. Tegelikult oleks võimalik sellel nädalavahetusel kuskile mingi väike tripp teha. Alguses mõtlesin küll, et läheks käiks Las Vegases ära aga läheb väga kiirelt, tahaks seal koha peal ikka nats olla, mitte hoo pealt linn läbi käia. Eks paistab, kuskile ma lähen ikka kasvõi pidusse :). Reedene päev täis tegemisi ja töö ülesandeid, võtsin lapsed endaga YMCAsse kaasa ja läksime ujuma, neile väga meeldis, hakkame nüüd iga nädal käima, mina käin seal niikuinii iga päev siis ongi väike vaheldus, kui lastega pärast kooli sulistama lähen. Reede õhtul sain linnas tüdrukutega kokku, käisime kohvikus kooki söömas ja niisama lobisemas. Sain teada, et üks tüdruk käib minuga samas kohas trennis, väga hea nüüd saame mõnikord ka koos midagi ette võtta. Seal oli ka üks tüdruk, kes on siin olnud päris kaua aga miskipärast on tema tunded USA suhtes väga negatiivselt, nimelt ütles ta, et ta vihkab USAd ja kõike siin, ei tea millepärast aga ega see koht siin ei saagi kõigile meeldida, loogiline. Laupäeval oli poiste sünnipäeva pidu, kahjuks unustasin pilti teha sellest, mis meil hoovi peal oli. Pereema tellis suure liumäe, kust saab alla lasta otse suurde basseini. Ei see ei olnud selline pisike asjandus, kus üks laps saab korraga liugu lasta, see oli väga väga suur, terve aed oli seda täis, suurust võib võrrelda batuutmajadega. Lapsi oli palju, mina tegelesin lastega kunstinurgas, meisterdasime lennukeid ja purjekaid vineerist, lastele väga meeldis. Siin on kombeks, et külalistele jagatakse palju nänni, nii saigi iga laps oma koti (nagu meil ostukotid) ja see oli nänni täis. Sünnipäev oli väga eriline, kõik külalised olid kaksikud omavahel ehk siis kaksikute sünnipäevale olid kutsutud teised kaksikud. Tööpäev pidi kestma kella 18.00ni aga sain juba enne 17.00 vabaks. Asusin kiirelt sättima, plaanis oli õhtusöök linnas koos Maria ja Sunnyga. Eesmärgiks on katsetada palju erinevaid rahvusresturante, laupäeval käisime Hispaania restoranis, ühes parimas ja võib öelda, et mu lihapallid, mis ma tellisin olid väga head aga terve praad oligi 4 väikest lihapalli. Minu jaoks pisut harjumatu ikka veel, et kui oled oma joogiga poole peale jõudnud siis see kohe uuesti täidetakse. Alguses oli see natuke ebamugav, kuna selline tunne nagu keegi jälgib mind koguaeg või noh mu joogiklaasi, ei lase rahulikult olla aga nüüd on juba okei. Pärast õhtusööki läks Maria koju ja meie Sunnyga otsustasime linna uudistada. Mina ja minu telefon jälle, abiks oli yelp.com otsisime siin baare, esimene baar mille välja valisime oli vesipiibubaar, kohale jõudes oli see täitsa täis, me ei läinud sissegi sinna, kui aus olla siis ega minul oli sellest vesipiibust täitsa ükskõik, mind jätab see külmaks. Valisime siis järgmise, San Jose Bar and Grill, see oli eelmisest kohast 100m eemal. Seisime ukse juures ja vaatasime sisse, tundus selline päris tavaline spordi pubi nagu meil Ristiisa. Kui sisse läksime küsiti mõlema käest id-d, minu Eesti juhiload sobisid suurepäraselt. Läksime istusime leti äärde ja tundus, selline tavaile koht, kus vaikselt eksisteeritakse terve õhtu ja siis minnakse koju. Siis tuli meie juurde baarman ja küsis mida joome, kui mina ütlesin, et vett siis hakkas nalja saama. Ei viitsi väga üksikasjalikult kirjeldama hakkata aga väga tore inimene. Ta tegi meile välja kartulikroketid ja siis ta küsis kust me pärit oleme, ühesõnaga juttu jätkus terveks õhtuks. Saime tema käest teada, et olime jõudnud õigel ajal, et endale head kohad saada, kuna kella 22 ja 23 ajal tuleb massiline rahvas siia ja baarist saab ööklubi. Nii ka oli, rahvas hakkas vaikselt kogunema ja muusika läks kõvemaks, lauad toolid korjati kokku ja viidi taha ruumi, oligi ööklubi valmis, rahvast oli meeletult. See on kindlasti selline koht kuhu mina tagasi lähen, meile Sunnyga väga meeldis see koht. Õhtu oli korda läinud ja tore. Täna käisin nats linnas jälle ringi ja esimest korda juhatas gps mind valesse koht, juba poole tee peal sain aru, et ma vist pole õiges kohas aga kuna USAs on paljud asjad imelikud, siis mõtlesin, et äkki ilmub majade vahelt see koht välja, mida ma otsin aga vot ei, seekord mitte. Olen lubanud ka paljudele riiete ja muude asjade otsimisega tegeleda aga kahjuks ei ole veel jõudnud selleni, vaikselt vaikselt tegelen sellega, natuke kannatust. Homsest algab viimane augustikuu nädal ja on oodata erinevaid muutusi ja samas täitub järgmine nädal pühapäeval mul 1 kuu Californias. Mis on läinud lennates, alles olin Tõrvas, lugesin teiste tüdrukute blogisid ja mõtlesin, et kuna mina juba minna saan aga vot nüüd olen peaaegu kuu juba siin olnud. Koduigatsust veel ei ole, mitte üldsegi, päris imelik, olen selle peale ikka mõelnud. San Jose ööelu on täiesti crazy ja mulle see meeldib. Mulle meeldib terve nädal korralikult tööd teha ja siis nädalavahetusel ennast täiesti vabaks lasta ja teha palju toredat. Olen täiendanud ka oma jälgitavate blogide nimekirja, kellel iga ja otsib tegevust, siis teate, et seal palju huvitavat lugemist. Kui keegi on märganud, siis üritangi oma postitused kirjutada iga kahe päeva tagant, siis teate oodata. :) ja kui keegi tahab midagi teada, siis kirjuta mulle julgelt...tsauu

kolmapäev & neljapäev

Täna oli erakordselt jahe ilm meil siin, kuskil 25 kraadi sooja aga homme tõotab tulla jälle tavapärane ilm 30+.. kraadi. Eilne päev möödus ringi asjatades. Hommikul läksin varakult trenni, kus sai palju nalja. Muide ma just praegu, kui siia kirjutasin, siis avastasin, et uskumatu ma olen iga päev trenni jaoks varem üles ärganud. Kes mind tunneb teab, kuidas mul magamisega lood on, maga alati nii kaua kui vähegi võimalik on ja kes julgeb mind kasvõi 1 minut varem üles äratada siis olin suhteliselt pahur selle peale. Aga nüüd, terve nädal on mul tööaja alguseks olnud 12.15 ja olen peaaegu iga päev pannud äratuskella 8.00ks või 8.30ks. Hmm, päris hästi, kui aus olla, siis päevad tunduvad pikemad küll selle võrra. Järgmisest nädalast sellist asja ei ole, välja arvatud esmaspäeval, kus minu tööpäev algab alles 14.15 aga teistel päevadel selle eest 7.15 aga siis esimene pool tööpäevast lõppeb juba 9.15 ja siis algab teine pool 14.15. Trennis on mõnus, mulle meeldib, palju rahvast ka. Võibolla on keegi mu peale juba kuri, et koguaeg toon erinevaid võrdlusi Eesti ja USA kohta aga siit tuleb järjekordne. Terve spordiklubi peale võid sa leida vastsündinutest koos emmedega vanuseni 85. Eestis naljalt sellist asja ei ole, ja olgem ausad, olen näinud Eestis trennis olles inimeste pilke, kui uksest tuleb sisse kuldsetes viiekümnendates inimene, paljudel silmad punnis peas. Ja väga oluline on mis sul seljas on, sest trennis pead sa olema riides viimase moe järgi. Siin sellist asja ei ole, ükskõik kui vana sa oled, ükskõik, mis sul seljas on, ükskõik kui suur või väike sa oled, oled sa alati teretulnud, inimesed aitavad sind ja on sõbralikud. Sõbralikkus on üks suur erinevus nende kahe maa vahel. Pärast trenni läksin panka kontot avama, kuna nüüd olid kõik vajalikud paberid käes ja tehtud ta sai. Ütlesin seal koha peal ka, et viimaks, kuidas ma igatsesin enda kaarti. Kuigi tegelikult on mul praegu ajutine kaart, õige kaardi peaksin saama kuskil nädala pärast. Pärast pangas käiku läksin poistele järgi, siis koju, lõunasöök, natuke kolmapäevast tegutsemist, milleks on siis poiste voodipesu ja riiete pesu. Siis tagasi kooli, kuna poistel oli testimine ehk siis mina arvan, et õpetajad tahtsid näha, mis tasemel poisid on. Minu arvates on nad väga nutikad ja targad, kohe väga. Õhtu möödus mängides, pärast tööd Skype vestlused ja magama. Tänane päev on möödunud natuke laisemalt. Magasin kella 9ni, hommikusöögiks oli browni ja vesi :) siis väike Skype ring jälle, riidesse, Starbuck'si cool lime ja poistele järgi. Skypes rääkisin ka Beritiga ja õelaps Sebastian jälgis, kuidas ma brownit söön ja vaatas, pakkusin temale, panin browni kaamerale hästi lähedale ja naljakas oli see, et Seebu hakkas brownit vastu võtma :). Täna läksime lõunat sööma Mojo'ssse, seal on väga head burgerid ja french fries. Pärast seda võtsime kodust ujumisasjad ja riided ning läksime YMCAsse ujuma. Tänane päev jäi trennist vahele, kuna teadsin, et lähen poistega pärast kooli ujuma. Poisid olid täna nagu kullatükid! Homme jälle trenni, siis õhtul pärast tööd tüdrukutega välja sööma. Nädalavahetusest lähemalt juba järgmises postituses. Muideks mulle on alati olnud väga tähtsal kohal muusika, ei saa ilma selleta kuidagi. Kui jõudsin USAsse siis sellest hetkest alates ei kuulanud ma muusikat kohe üldse mitte peaaegu poolteist nädalat, tagantjärgi mõeldes ei tea, kuidas see võimalik on. Kui siin raadiot kuulata, siis muusika on sama, mis Eestis, mõne kanali pealt tuleb väga uut muusikat. Olen avastanud enda jaoks palju uut muusikat. Laulu juures on sõnad väga olulised, ning nüüd kui olen kaugemal on mõni laul mälestusi täis ja sõnad on hoopis teise tähendusega. Muidugi on lemmikuks saanud ka Pandora raadio aga meil siin selline süsteem, telefonis ja arvutis üks programm, kui tahan muusikat suurest kõlarist kuulata, siis elutoas on wireless kõlar ja võin olla kuskil maja peal ja saan oma telefonist muusika tööle panna ja mängima hakkab see elutoas olevatest kõlaritest, arvutiga sama asi, väga lahe. Panen teile natuke pilte ka siia, tsauki praegu!

Kui sul on ratas ja tahad bussi peale minna, siis sulle ei öelda, et kuhu sa tuled, mine rattaga, vaid aidatakse rattad hoidikusse :)

Väga lahe aiandus kohake poistel koolis

Cool Lime - everyday :)

Kuulus kollane koolibuss

Mojo's on võtmehoidjaks pandud hiiglaslik ärakõrbenud spaatel

Mõnušš

Üks poistest kinkis tegi mulle sellise mütsi :)

20.august

Hello everybody, ausalt rääkides, siis ma ei tea, kas see on normaalne, et see nii kiiresti juhtub või mitte aga mõtlemine läheb vaikselt inglise keele peale üle ja eesti keelne kõne sisaldab juba inglise keelseid sõnu. Üks päev Kotu ja Sallaga rääkides, tuli nii mõnigi inglise keelne sõna täiesti automaatselt kõnesse sisse. Teadsin, et see kindlasti juhtub ja see on normaalne aga et nii kiiresti. Muide pean mainima, et mu arvuti hakkab vist vaikselt kustuma, pidin endale hiire muretsema, kuna arvutil olev enam ei tööta, eks paistab mis saab. Seda ka, et ilmateade, mis mul blogis on, ma ei oska Eesti oma kohta öelda aga San Jose oma valetab natuke, näitab vähem, kui meil siin on. Täna oli 35 kraadi, päris korralik kuumus, eile oli ka. Teate kuulsin eile esimest korda õhtul hilja, et välja müristas, see midagi uut jälle, pereema ütles ka, et seda väga tihti ei juhtu siin. Täna oli meil tähtis päev, poistel oli sünnipäev, juubel. Selle puhul oli terve päev igasuguseid tegemisi. Õhtul käisime kõik koos sushit söömas, minu esimene, poiste lemmik. Ütleme nii, et mul on alati eelarvamused olnud enne, kui sushi ise kohale jõudis oli seal erinevaid asju, näiteks nagu nuudlid mingisuguse kastmega, kana kastmes, toorsalat ja supp. Mina sõin toorsalatit, nuudleid ja kana. Kõige rohkem meeldis mulle kana, super hea, toorsalatil polnud ka viga, kuna ma sojakastet ei söö üldse siis nuudlid mulle eriti ei istunud, oo ja supp :) seda ma ei tahtnud vaadatagi, ei puutunud, nägi kole välja. Sushi ise oli super hea! Kindlasti pole see koht, kuhu igapäevaselt sööma läheksin, pigem aastas üks või kaks korda. Nuudlite maitse ikka suus, tavaliselt ongi nii, et kui otsustad ikkagi midagi uut maitsda ja sulle ei meeldi see, siis maitse jääb suhu väga kauaks ajaks, sellepärast mulle ei meeldigi uusi asju maitsda, kuigi lubasin endale, et selle aja jooksul, mis ma siin olen võtan vastu kõik, mis USA mulle pakub. Poistele muide väga maitseb sushi, nende lemmik. Täna aitasid poisid mul lõpuks pildid üles panna minu toas. Kui nad nägid pildil ühte punapead, siis küsisid, kes see on ja kui ütlesin neile, et see olen mina, siis nad väga mind ei uskunud vaid ütlesid, et see ei ole üldse minu moodi. Enne ärasõitu Eestist sorteerisin pilte, mida võtta ja mida jätta, et midagi topelt ei saaks aga kahjuks on mul sorteerimisel midagi sassi läinud, olen vist vale ümbriku kaasa võtnud. Selles ümbrikus oli palju topelt pilte aga samas osa väga tähtsaid pilte on puudu kahjuks, natuke õnnetu selle üle. Aga mõtlen, et saan ju siin puudu olevad pildid välja printida ja seinale lisada, nii ka teen. Loodan, et keegi ei tunne ennast puudutatuna, et tema pilti seal ei ole, olen selle kogemata valesse ümbrikusse pannud ja see on Eestis aga parandan selle vea. Reedel väike istumine tüdrukutega kesklinnas, hakkab vaikselt looma. Trennis olen käinud nüüd alates esmaspäevast ehk siis minu aja järgi kõigest kaks päev, super mõnus tunne. Homme plaanis basseini äärde minna natuke ujumist ja kui lapsed koolist peale võtan siis lähen pärast lõunasööki nendega ujuma sinna, neile hullult meeldib vees möllata. Täna on ka minu jaoks tähtis päev, sain kätte enda social security numbri ehk siis nagu isikukoodi juhuu. Käisin seda taotlemas neljapäeval ja juba olemas super, kõik sujub nii hästi, tavaliselt läheb ikka 10 päeva aega, mul kõigest 4 tööpäeva. Nüüd lõpuks saan enda pangakonto avada, mida mul nii väga vaja oli, sellega tegelen homme. Ja siis jääb ainult lubade tegemine ja kõik nende asjaajamistega. Kuna minu elu on hetkel täis igasuguseid põnevaid muutusi, siis plaanis midagi uut teha ka oma juustega, eks paistab kuna selleks aega leian ja mis plaanis teha. Kui võtsin julguse kokku ja värvisin oma juuksed punaseks siis sain sellest nii palju julgust, et nüüd ainult tahaksgi koguaeg midagi muuta. Vanasti minnes juukseotsi lõikama palusin alati lõigata niii vähe kui võimalik :) We will see!
Sel hetkel, kui midagi väga masendusse ajavat juhtub, mõtled sa, et ei saa sellest kunagi üle, siis mingi aja pärast hakkad sa märkama sinu jaoks enne negatiivse sündmuse positiivseid külgi. Lõpuks tagantjärele mõeldes leiad, et oled õnnelik, et kõik see on juhtunud, kuna kõik sündmused on olnud vajalikud selleks, et jõuda edasi, kuskile teisele tasandile. Praegu saan öelda, et sel hetkel, kui minu elus oli palju erinevaid raskeid hetkeid, mõtlesin ütluse peale, et kõik halb on milleksgi hea. Korrutasin endale, et küll ükskord näen, milleks see kõik hea oli. Need rasked hetked ja valikud on viinud minu siia USAsse elu ja maailma nägema. Poleks olnud minevikus neid sündmusi, mis olid, poleks ma ka praegu siin. Pärast seda kõik olen alati nii mõenud, et nii ongi, iga halb asi (alguses tunduv väljapääsematu olukord) on milleksgi hea ja sa paned selle pusle kokku alles pärast sihtkohta jõudmist. Osadel inimestel lihtsalt ei ole ette nähtud kohta sinu elus, kuid samas toob see sinu ellu palju uusi ja väga kalleid inimesi.

Tervitusi Californiast :)

Tere tere kõigile,

Üritan kirjutada ikka nii tihti kui vähegi jõuan. Mõni päev on selline tunne, et väga tahaks blogi kirjutada aga aega ei ole või olen nii väsinud, teine päev on jälle vastupidine olukord, kus võiks nagu kirjutada, väsimust ei ole aga pea on mõtetest tühi. Täna on kell küll juba päris palju, pool üksteist õhtul aga energiat on palju ja tunnen, et oleks viimane aeg üks postitus teele panna. Mis ma siis vahepeal teinud olen..hmm. Tööd, tööd ja tööd :). Selle nädala keskel alustasid poisid kooliga, eestlaste mõistes siis eelmine nädal juba. Kõigil olid koolivormid seljas ja päris tore oli vaadata lapsi ja poisid näevad päris nunnud välja nendes vormides. Võib öelda, et poisid on minuga väga harjunud juba, kaisutavad ja kallistavad. Esimesed kaks nädalat koolis on natuke kergema graafikuga, kuna see on lastele sisseelamise aeg ja selle tõttu lõppeb programm juba lõunast. Lapsed antakse üle nii, et kõik lapsed on klassiruumis ja siis õpetaja on ukse peal ja sa pead lapse nime nimetama ja õpetaja peab su ära tundma, teadma, kes sa oled, vastasel korral last sulle ei anta. Väga turvaline värk aga saan neist ka aru, kuna kui lihtsalt ajaviitseks vaadata Interpoli leheküljelt palju on USAs teadmata kadunud lapsi, siis ega ei imesta. Õige graafiku peale lähen üle augusti viimasel nädalal, siis hommikupoolikutel tööd paar tundi ja vaba kuni peaaegu poole kolmeni, niiet aega teha mida tahan. Alates septembri teisest nädalast lisandub üheks päevaks mu kool aga samas ikka vaba aega palju. Saan teha mida iganes tahan, magada, trenni minna või niisama ringi vaadata. Usun, et hakkan seda vaba aega kasutama eelnimetatud teise variandiga tegelemiseks. Täna käisime YMCAs tegime mu liikmeks, väga lahe ei jõua oodata, homme lähen esimesse trenni hommikul, niiet ei mingit magamist, ega ma siia Californiasse magama ei tulnud, onju? Laupäeval käisin siis jälle natuke poodlemas, sel korral valisin kohaks Great Mall, see oli niii suur. Eelnevalt arvasin, et Macy's oli suur siis Great Malli kõrval oli see väga tiny ehk siis pisike. Ja tohutult ülerahvastatud, kuna praegu on soodukate aeg ja kõik ostavad kooli asju lastele. Kel huvi võib pilgu peale visata siin http://www.yelp.com/biz/great-mall-milpitas. Seal on kõikvõimalikud poed ühes kohas. Guessi poodi külastades tuli mul väike naeratus näole ja samas ja mõistmatus, miks Eestis on selle firmamärgi tooted nii kallid ja tooteid on absoluutselt igale suurusele. Näiteks maksab Guessi pluus 12.00-15.00 euri, rahakotid 14.00-19.00 euri. Eestis maksis minu rahakott krooni ajal 800.- krooni ehk siis praegu 52.- euri, ajuvaba! Pärast Great Malli külastust läksin Starbucksi ja seejärel hihii Mäkki, selle peale ütles mu pereema, et ma puhas ameeriklane juba :). Mäki valisin sel põhjusel, et kõik teised söögikohad seal olis ülerahvastatud ja järjekorrad 200m pikkused, niiet loobusin ja kuna kõht oli tühi, siis Mäkk jäi tee peale. Eestist ära tulles otsustasin kaasa võtta ainult hädavajaliku ja praegu oma asju vaadates, et võtsin ikka liiga palju asju kaasa. Jätsin maha ka oma trenniriided, kuigi mul oli kindel plaan siin uuesti trenni minna siis pidasin mõttetuks asju kaasa vedada. Kui sa tahad muretseda endale terve trennivarustuse Eestis siis sa maksad selle eest üüratuid summasid, põhimõtteliselt saad iga kuu endale ühe asja lubada. Näiteks üks kuu trenni pluus ja teine kuu trenni jalanõud, jne jne. Alla saja euri naljalt korralike jalasõbralikke trenni jalanõusid naljalt ei leia. Minu trennivarustus pluus, sportrinnahoidja, tossud, püksid, kõik kokku läks maksma 80.- eurot. Väga märkimisväärselt väike summa kõige selle eest. Sellepärast ongi raske vähemalt hetkel raha säästa või natuke kõrvale panna, kui ma enne elasin riigis, kus on kõik nii mõttetult kallis ja ülehinnatud, siis ma lihtsalt ei suuda ennast vaos hoida ja kui aus olla siis hetkel ei tahagi. Mingi hetk peab ennast kätte võtma ja võõrutama natukeseks ennast sellest AGA mitte praegu :), küll jõuab. Täna oli mul esimene cluster meeting see on siis minu piirkonna au pairide iga kuuline kokkusaamine, kellel on sama tugiisik, kes minulgi ehk siis CCL. Tema on see inimene, kes aitab mind kõiges, kui mul peaks miskit mureks olema. Septembri kokkutulek toimub Stanfordis ja lähme pesapalli vaatama, väga lahe. Tänane kokkutulek toimub tugiisiku majas, käisime õhtust söömas tema juures. Ta on tõsiselt tore ja nagu aru saan, siis koguaeg tehakse midagi lahedat ja au pairid saavad kaasa rääkida, mida me teha tahaksime. Sain endale palju uusi tuttavaid ning nägin mõnda tuttavat nägu ja juba plaanid tehtud järgmiseks nädalavehtuseks :). Vaikselt hakkab see elu siin ennast sisse seadma. Autoga liiklemine on juba käkitegu, no probleemo. Olen seda vist iga postitus kordanud ja teen seda veelkord, ma olen nii super õnnelik, et siin olen ja võtsin julguse oma elus selline muutus teha. Pere kirjeldades tuleb esimese sõnana mõttesse AWESOME! SUPER! Usun, et paljuski, milliseks sinu aasta siin kujuneb ja kuidas sa selle kõigega rahul oled, oleneb kõik sellest, kuidas sa ennast siin tunned, kuidas suhted perega on ja kuidas sa ise suhtud sellesse kõigesse siin. My attitude is 101% positive! Imelik on see, et koduigatsust ei ole, kui koduigatsus enne minuni ei jõua siis võibolla puudutab see mind kõige lähemalt jõulude ajal, eks paistab. Paljud on mulle kirjutanud, et paneksin rohkem pilte üles aga kui aus olla siis iga kord, kui ma kuskil olen, siis unustan pilti teha. Üritan viga parandada ja teen sellega kohe algust, panen siia mõned pildid. Aitäh lugemast ja huvi tundmast :) tsauki

PS! mõned pildid ostetud asjadest on pandud siia lihtsalt hindade võrdluseks :)

2 nädalat ja 10 paari jalanõusid ostetud, õnneks kaks paari neist ei ole mulle mõeldud, juba varsti rändavad need Eesti poole :)

Kokku siis kõik kaheksakümmend euri :)

iHome kõrvaklapid 9,75.- euri

Tigi spray palsam 6.-euri ja juukselakk 7,50.-

YMCA ja täpselt nii nagu see laulgi :)

mõnna :)

Kahe päeva kokkuvõte

Tere jälle, vahepeal olen siis tegelenud oma kooli asjadega, social security numbri saamisega, juhilubadega seonduvaga, pangakontoga, tööga ja igasuguste muude asjadega. Paar päeva töötasin ainult õhtul kella viieni, mõnus oli tööpäev nii varakult lõpetada, tunne oli selline nagu oleks tööpäev kell kaks päeval juba läbi saanud, nii palju aega oli. Täna algas mu tööpäev natuke enne kella 11, poistel oli esimene koolipäev. Poiste koolis peavad kõik õpilased koolivormi kandma, see on mõeldud ekstra selleks, et ei tehtaks vahet lastel, kellel on firmariided ja teiste laste vahel, kellel ei ole võimalik selliseid riideid osta. Eile ajasime minu paberimajanduse asju, kirjalik sõidueksam ja silmade kontroll on 4.septembril, kui kõik hästi läheb siis pärast seda tuleb mingi aja pärast kohe sõidueksam, eks näha ole. Homme lähen oma isikukoodi asju ajama, tean juba ette, et seal peab kaua ootama, panin endale Eestist kaasa võetud Kumakese juba valmis. Kooliga sain ka lõpuks valmis. Alustuseks valisin natuke inglise keelt, hoopis teistsuguse kui tavaliselt au pairid valivad, minu kursuse mõte on siis selles, et sujuvdada minu inglise keelt, slängide tundmine, sõnavara kasutamine ja jaotus, see on mõeldud ameeriklastele, kuna minu inglise keel pidi nii hea olema, siis saan sellest kursusest osa võtta. Selle kursusega saan ühele poole juba 12.oktoober ja siis valin endale midagi väga põnevat, mis mind tõesti huvitab. Täna viisin auto pesulasse ja käisin poistega raamatukogus ega muud väga pööraselt huvitavat ei teinudki. Selle eest eile käisime sellises kohas nagu Happy Hollow park&zoo http://www.hhpz.org/. Ülivinge koht, see on siis nagu lõbustuspark ja loomaaed ühel territooriumil. Ostad pileti ja saad sellest kõigest osa. Ei ole nii nagu Eestis, et ostad sissepääsu pileti ja iga atraktsioon eraldi maksab, kõik oli selle hinna sees. Ala, millel park asus oli meeletult suur, usun, et me ei jõudnudki kõike läbi käia, kuna poisid olid juba nii väsinud, et silmad vajusid erinevate atraktsioonide peal kinni, meeletu kuumus oli ka. Üritan poistega nii palju väljas olla kui võimalik, siis läheb aeg kiiremini ja on poistel ka põnevam. Kuigi nüüd tuleb kool peale ja eks seda niisama ringi käimist jääb ikka väheks. Minu graafik seoses sellega muutub ka, hakkan töötama hommiku, siis on vaba aeg ja uuesti tööle hakkan alles siis kui poisid koolist tulevad.

Ilmateada näitab ja lubab kuumalainet taaskord, üks kuumalaine on siin sellel suvel juba olnud. San Joses pidi selline kino olema, et lähed saali sisse ja terve ruum on ümar ekraan ja praegu pidi seal üks liblikate film jooksma, väga lahe koht, sinna tahaks ka jõuda. Ja San Josest umbes tunni aja kaugusel on selles filmis osalenud liblikate peatuspaik. Pereema rääkis, et nemad on seal lastega käinud, see pidi olema selline kogemus, mida ei unusta. Suur ala on paksult liblikaid täis ja alguses on neil tiivad kinni, siis on pruunikas terve ümbrus aga kui õhk saavutab mingi temperatuuri, siis nad hakkavad ringi lendama ja see on kogemus omaette. Tahaks sinna ka jõuda. Täna tulid meie Beyonce kontserdi piletid, juhuu :) ootan juba väga. Siiamaani on kõik super hästi ja ikka veel olen ma super rahul kõigega ja oma otsustega. Usa on juba praegu natuke muutnud mind, ma söön brokkolit, tõesti maitseb väga. Olen proovinud nii paljusid uusi toite ja nüüd kõik imestavad, dadaaa proovisin elus esimest korda krevetti :) päris hea oli. Aeg jälle ennast liigutama hakkata, olen endale laheda klubi ka leidnud, teen kunagi sellest spordiklubist eraldi tutvustava postituse. Üleüldse on mul plaanis mõnest kohast eraldi postitus teha, kuna need kohad väärivad tutvustamist. Igatsen teid kõiki seal Eestimaal aga kahjuks või õnneks mitte Eestimaad!

Nädal Californias :)

Nüüd on mul siis nädal aega Californias elatud, tegelikult natuke üle nädala juba. Eestist eemal olen olnud täpselt kaks nädalat. Hetkel saan ma öelda, et olen väga rahul oma otsustega ja kõigega, kus ma olen ja mida ma teen. Mulle meeldib tohutult see Ameerikamaa siin, kuigi tean, et olen liiga vähe siin olnud, et nagu pole midagi veel näinudki. Aga see, mida ma olen näinud, kõik see mulle meeldib. Okei, mis ma siin vahepeal teinud olen...Käisime perega matkamas, sõit sinna oli ajaliselt pikk aga kuna koguaaeg oli midagi põnevat, mida vaadata, siis miu jaoks möödus see kõik kiiresti. Vahepeal tegime peatuse kalapüügi kohas, nagu forellipüük. Söödaks olid ussid, loomulikult mina neid ei puutunud, aga nagu mu pereema ikka aeg-ajalt minu imestuste peale ütleb, siis kõik on suur siin ameerikas, seda olid ka vihmaussid, selliseid pirakaid ei ole mina enne näinud. Sain teise kala ka aga see lipsas minema välja tõmmates. Kõige suurema kala sai kõige väiksem mees, kokku siame viis kala. Kui edasi hakkaisme liikuma, siis küsis pereema minu käest, et ega mul autos halb ei hakka pika ja käänulise tee peal, vastasin, et pole kunagi probleeme olnud sellega. Selle peale pereema hoiatas mind ette, et ees ootab tunni ajaline sõit väga hullu tee peal, selle hull all pidas ta silmas sinka vonkalist teed. Alguses ei olnud midagi, kõik oli korras aga kuskil sellel hetkel, kui olime juba pool teed ära sõitnud, hakkas mul sisikond nii keerama, et jube. Terve tunnike sõitsime kalju serva peal imekitsal teel ja tee iseloomulik joondus oli "S" tähe kujuline Kohale jõudes hakkas mul kohe parem. Kohta iseloomustab Eesti Lemme, telkimisplatsil oli laud ja lõkke koht. Meie perel oli kaasas selline matka varustus, mida mina ei olnud enne näinud, kokkupandav suur gaasipliit, millel olid erinevad riiulid ja muide telgis magasin ma spetsiaalse matkavoodi peal, mitte madratsi peal. Esimene päev olime lihtsalt koha peal, teine päev läksime ookeani äärde, kaljudele. Kolmas päev veetsime terve päeva rannas istudes ja ookeanit vaadates. Kohale jõudes paistis päike ja mõne hetke pärast oli palju udu ja nii päike ja udu vaheldusid terve päeva. Pärast lõunal tundisn natuke, kuidas nahk muutus tundlikuks, sain aru, et päike ikka võtab ja veel kuidas, hommikul olin näost nagu peet. Muide, pean mainima, et kaks ööd seal olid sama külmad, kui Eesti hilissügisel, niiet vot sulle Californiat. aga tagasi koju jõudes lõuna poole, oli mõnus kuumus :). Järgmisel päeval tulime koju tagasi. Tagasisõites käisime ühes BBQ söögikohas söömas ja see oli niii hea. Pärast seda veetsime aega ummikus istudes, olime ummikus kuskil tund aega kokku, ummik sai läbi siis kui lõpuks San Franciscost läbi jõudsime. Koju jõudes aitasin asjad lahti pakkida ja läksin ringi uudistama, viskasin pilgu peale H&Mile, väga hinnatud ja meelelahutuslikule linnaosale ning lõpetuseks käisin Targetis, kus veetsin ikka päris kaua aega. Lõpuks jõudsin koju kuskil kell 21 ajal, siis jutuajamised Skypes ja tuttu. Tänane tööpäev läks päris kiiresti, hommikul läksin poistega parki, tulime koju lõunat sööma ja jäimegi koju. Tegelesin pesu majandusega ja mängimisega, tööpäev lõppes juba päris varakult, kell 17.00, siis dušš ja nüüd vedelen oma toas asju ajades. 

PS! Kumb on õige, kas viitsin aega või veetsin aega :)

Kalapüük

Vaikne ookean

Ja jälle udu

Sünnipäeva päev :)

Tsauki kõigile :) esiteks tahan tänada kõiki õnnesoovide eest, suur suur aitäh teile kõigile, kes võtsid vaevaks mind meeles pidada, kuigi see on suhteliselr raske, kui inimene silmapiiril ei ole. Kuigi facebook natuke lihtsustab seda, saates sulle paremale poole kõrvale märguande, et mul on täna sünnipäev ja sa peaksid mulle arvatavasti õnnitulse saatma :). Tänane päev (Eesti lugejatele eile päev) on müüdunud töötähe all, töö algas 9.00 ja lõppes 18.00. Muideks pean ära mainima, et minu jaoks on väga harjumatu kirjutada juba nüüd 18.00, kuna siis ma kirjutan lihtsalt 6pm. Pereema ja pereisa tegid päev läbi teise maja juures tööd, olime lastega kolmekesi aga meil sai palju nalja. Poisid on minuga juba päris ära harjunud, poevad kaissu ja kallistavad. Ühte asja, mida olen veel tähele pannud, et poisid ei kakle üldse, nad on väga sõbralikud ja jagavad asju, mulle väga meeldib see, hoolitsevad üksteise eest. Täna oli mul siis täitsa esimene selline päev, kui töötasin graafiku järgi. Kuna poisid ei tahtnud parki minna siis alustasin oma toimetusi kohe hommikul, minu jaoks 10 ja lõunaks oli kõik tehtud. Ülesanneteks oli poiste voodipesu vahetada ja pesta, riided pesta ja matka jaoks lasta lastel väiksed mänguasja kotid pakkida. Ja siis järgmiseks kolmapäevaks pidid olema kõik laste koolivormid pestud ja neid on väga palju ja selle kõik sain juba täna tehtud, pereema ütles, et kuidas see võimalik on, kui nad enne lõunat korraks kodust läbi tulid. Aga mulle meeldib nii, saab kiiresti kaelast ära. Ja kõige selle vahepeal jõudsime veel lastega raamatukogus ka käia, et homseks sõiduks dvdsid laenutada, et lastel tee peal igav ei hakkaks. Kell 12 oli laste lõunasöök, täna tegin siis esimest kord ise süüa neile, pasta koos juustu ja tomatipastaga ning veel brokkoli. Magustoiduks maitsestamata jogurt maasikatega ja meega, niiet päris tervislik. Igaljuhul siinkohal teavad mõned inimesed, kuidas ma Eestis olles veel harjutasin brokkoli söömist aga no kohe kuidagi ei maitsenud see roheline ollus, vot siin on see brokkoli teise maitsega ja minu uus lemmik. Kui pereema ja pereisa koju jõudsid, siis valisime pitsad, tellisime ja veel külmutatud jogurtit ka, oo see oli hea :). Teate need maasikad, mis siin on ja mis Eestis on, ikka suur vahe sees. Siin on maasikad niiii magusad, nagu kommi eest, selle peale ütles pereema, et California on maasikate kodu, siit saadetakse maasikaid tervele maailmale. Ja veel mainis ta et maja taga olev apelsini puu apelsinid saavad valmis jõuludeks ja need pidavat olema väga mahlased ja maitsvad, can't wait! Sõime pitsat ja külmutatud jogurtit ja sõime cupcake, mis olid minu jaoks liiga magusad, pereema ei suutnud ka süüa võttis kreemi pealt ära. Ja siis anti mulle üle minu kingitus. Kingitus hõlmas endas mitut asja. Esiteks Pandora käekett, mis on mõeldud ekstra selle jaoks, et saaksin koguda sinna vidinaid, milliseid kohti olen külastanud, küljes olid juba USA, New York ja San Francisco. Ja mulle öeldi, et loodetavasti on seal varsti palju palju erinevaid ilusaid elamusi ja mälestusi küljes. Poiste joonistatud sünnipäeva kaardid ja nende valmistatud käevõrud, rongi püsikaart, et sinna peale saab raha laadida, ja sõita kus iganes tahad, seal peal oli mul juba päris sõidetav summa. Rongi kaardi juurde kuulus San Francisco kaart ja paber, mis on piletiks San Francisco tuurile. Väga palju kingitusi, aitäh! Päeval jõudsin juba pakkida oma väikse mini paki matkamiseks, nimelt lähme me matkama homme hommikul, ärasõit kell 10. Sõita on päris pikk maa, koha nimeks on Salt Point State Park ookeani ääres. See on siis rohkem põhja poole ehk siis San Josest kõvasti üles poole sõita, San Franciscost läbi. See on selline koht, kus ei pidavat olema mobiililevi, niiet kirjutan teile, kui tagasi jõuan, seniks tsauka!

Ükskõik kuhu poole San Joses ei vaata on mäed :)

Sünnipäeva pühul midagi erilist...

Kingitused

Kogumiseks :)

Toimetused...

Täna oli mul väga tegus päev. Ärkasin kuskil 8.30 või isegi natuke enne seda, vaatasin telefonis ringi ja siis läksin tööle, tööpäev algas 9.00. Täna oli mul väga lühike tööpäv 9.00-13.30. Ja viimase tunnikese oma tööpäevast sisustasin pereemaga koos Beyonce pileteid ostes ja erinevaid reisipakkumisi läbi vaadates. Jesh, lähme Margrethiga detsembri alguses Beyonce kontserdile San Joses, juhuu. Kell 13.20 algas mul sõidutund. Osa minu tuttavaid teab, olen neile ikka rääkinud oma esimesest sõidutunnist Tartus, see algas nii, läksin kokkulepitud kohta, sõiduõpetaja tuli, palus mul sisse istuda ja esimene asi, mida ta tegi, lihtsalt sõimas mind, muideks ta perekonnanimi oli Õnneleid, mitte vist väga õnnelik leid minu arust. Pärast kolmandat sõidutundi vahetasin õpetajat, kuna ma lihtsalt ei pidanud enam vastu, ainuke asi, mida sõidutunnid sisaldasid oli sõimamine, mitte millegi eest. Uus sõiduõpetaja oli tore ja temaga sõitsin kuni lõpuni, nii kaua kui load kätte sain. Täna, kell 13.30 sõitis maja ette õppesõiduauto, pereema ütles selle peale Have fun! Ise mõtlesin, et jee jee see ju õppesõit, mis seal toredat saab olla aga vot sellist sõiduõpetajat naljalt ei leia mitte kuskilt. Terve sõidu aja ainult lobisesime ja naersime, nii lahe oli, tõsiselt lahe. Sain igasuguseid nippe, kuidas siin liigelda, tunnen ennast juba päris hästi siin roolis. Pärast sõidutundi oli mul terve õhtu vaba ja otsustasin Macy's üle vaadata, oo see oli suur, väga suur. Jõudsin sinna kell 16 ja tagasi koju jõudsin kell 20.45 ja ikka ei jõudnud kõiki poode läbi käia. Kui astusin sisse poodi nimega Victorian Secrets siis hakkasin õhku ahmima, lihtsalt super pood! Kõik see, mis ma täna ostsin oli sünnipäeva kingitus mulle endale :). Ja Eestist kaasa võtsin ma väga vähe riideid ja enamus, mis mul kaasas on usun, et varsti lihtsalt viskan ära, sest võtsin kaasa sellised vanemad riided, millega enam midagi teha ei ole. Niiet mul on lihtsalt hädasti vaja riideid :). Ühesõnaga on tänane päev täiega fun olnud ja homme siis selle nädala viimane tööpäev, kuna neljapäeval lähme matkama ja ees ootab 6 tunnine autosõit :). Seniks päikest teile siit kuumast Californiast :)