Tere tere tere!
Tervitused kõigile sellel mõnusal suve hommikul, kuum ja päikeseline - selline suvi ongi õige suvi ja nii peakski igal aastal olema. Peaaegu terve "suvi" on olnud külm ja tuuline ja vihmane ja nüüd lõpuks august näitab tõelist suvist olekut, mille üle on mul väga hea meel, kohe väga hea meel. Tegelikult olin ma vahepeal juba täitsa mures, et kuidas on see võimalik, et suvi Eestisse ei jõuagi ja pärast ühe päevast soojust oli jälle kaks nädalat külma periood. Aga näe, lõpuks ta tuli, see on olnud nagu üks suur sünnipäeva kingitus mulle, et august on nii ilus olnud. Olen märganud ja täheldanud, et Eestis põhi teemaks ongi ilm, igal pool kuhu minna on lõpp kokkuvõtteks ikka teemaks ilm. Mis mulle endale hingele hakkab on fakt, et inimesed ei ole kunagi rahul millegiga, eks see ole meil juba loomu poolest sisse kodeeritud, vähemalt siin Eestimaal. Soojade ilmade saabudes eeldad, et nüüd pärast seda pikka külma perioodi lõpuks saabus suvi kodumaale ja kõik tunnevad sellest suurimat rõõmu ja naudivad sajaga aga paratamatult on kuulda virisemist, et liiga kuum on ja siis jälle, et liiga kuum on...miks inimesed, miks!? Suvi on ja kuna niigi jõudis suvi meile tohutu hilinemisega, tundke rõõmu, nautige ja minge välja päikse kätte ja nautige seda suve. Kõik on ju hästi! Kõik on kõige paremas korras, päiksel on tervendav mõju ja saage üks korralik vitamiinilaks päiksest! Varsti on jälle taaskord jälle sügise, vihma, talve ja lume kord esile tulla, niiet palun nautige! Virisemine teeb inimesed nii eemaletõukavaks, niiet ära virise! Mina armastan päikest ja kuumust, lausa jumaldan seda. Ma tunnen, et kui hommikul esimesed päiksekiired mu nägu paitavad süstib keegi mulle energiat ja õnnehormoonid töötavad täisvõimsusel! Leia alati igas päevas midagi, mille eest tänulik olla! Jah tean vahepeal ei ole tuju ja tahad mossitada, kus masendus tahab maha murda ja tahad üksi olla, see on kõik normaalne, see kõik käib inimeseks olemise juurde. Vahepeal on vaja selist perioodi, mina nimetaks seda eneselaadimise perioodiks, kus ma tavaliselt mõtlen natuke sügavamalt elu üle ja lõpp kokkuvõtteks ikkagi leian, et mul on nii palju, mille üle õnnlik olla ja vahepeal on nii raske, kohe tõsiselt raske ja siis sellest veel leida, mingisugune kasvõi pisike faktor, mille üle rõõmustada tundub peaaegu võimatu aga vot lõpuks ikka mägivad olukorrad, inimesed, võimalused, hetked sulle kaardid ette, et sul ei jää muud üle, kui rõõmustada. Muidugi on siis suur rollel, kui palju sa ise seda tahad ja kui avatult sa maailma vaatad ja seda kõike valmis vastu oled võtma. Lihtsalt ole positiive! Olen kindel, et keegi ikka mõtlen, mida mina ikka tean ja lihtne rääkida. Igaühel on õigus oma arvamusele, seda ju keelata ei saa! See pikk eelnev jutt tuleb minu kogemustes ja kuidas mina elasin üle oma elu ühe raskeima perioodi. Viimased seitse kuud on olnud katsumuste kadalipp, enese tundmaõppimise teekond ja tõsiselt tunnen, et nii madalale pole elu mind veel kunagi viinud. Ma ei hakka süvitsi sellesse teekonda langema aga jah olen olnud nii maas kui veel olla saab ja tean, et enamus inimesi kindlasti ei ole sellest arugi saanud. Minu mõttemaailm ja vaated elule on nii palju taaskord muutunud ja tunnen, et kui miski läheb ikka väga allamäge siis see peabki minema, see on märk, et see miski peab muutuma. Ma absoluutselt ei karda seda tunnistada, et olen olnud täielikus augus ja mingil hetkel ulatas elu mulle redeli ja hetkel tegelen august välja ronimisega ja kõik on hästi, sest sealt august leidsin nii palju olulist janägin asju teises valguses. Tänu sõprade toetusele ja perekonna toetusele ja tohutule tööle endaga olen ma hetkel siin, kus ma olen ja see, kes ma olen. Elu mängis mulle kaardid ette ja minu töö oli need õigesti lahti mängida, et elu saaks jätkuda. Oma esimese käigu olen ma teinud ja kohe käis elu mulle vastu enda kaardi, millest avaneski mulle taaskord tohutu võimalus ja mis on ilmselgelt märk sellest, et olen õigel teel, nii maailma avastamise, kui ka enese avastamisega. Sellel teel on mind tõsiselt aidanud see sama mõtteviis, millest üleval kirjutasin, et leida igast olukorrast midagi positiivset. Jah tunnistan oli palju neid kordi, kui tõsiselt olin alla andmas aga siis ikka ja jälle sisendasin endale, et otsida miskit positiivset ja ei olnud kordagi, kui ma ei leidnud midagi positiivset. Niiet võin öelda, et toimib!
Suvi! Suvi! Suvi! Suves on kõike seda, mida ma armastan, muidugi on igas aastaajas mul oma lemmikud aga suvi on minu! Tunnen, et päiksega koos tuleb ka energia ja kuidagi lihtsam on hingata, kõik tundub lihtsam. Energia!
Eestis olen siis olnud kokku 7 kuud ja tunnen, et seda on ilmselgelt palju, liiga palju. Need kuud on möödunud sõprade ja pere ringis, olen näinud inimesi, keda pole aastaid aastaid näinud, mille üle on mul väga hea meel. Sai peetud ülimalt lahe jaanipäev, käidud nähtud kohti ja inimesi, minu Eesti külaskäigu lõpetas tohutult vinge Weekend Festival Baltic, mis oli parim! See võttis sõnatuks seal olla ja sellest kõigest osa saada. Kes sellel aastal ei jõudnud, siis järgmisel aastal kindlasti minge, te ei kahetse. Enamus ajast olen olnud tööl hommikust õhtuni ja nii nagu Marii ikka mitu töökohta korraga, mul on tunne, et selle pisiku olen saanud vanematelt, et töö ja töö. Jah mul oli hetki, kui tundsin, et ma ei jõua enam ja pisar tuli silma ja oleks tahtnud minema joosta aga ma ju teadsin, mille nimel see kõik on, mul oli suur eesmärk ja olen uhke enda üle, kuna olen selle saavutanud. Jah oleksin saanud selle kõik teha väiksema vaevaga ja teisiti, natuke kergemalt aga ma pigem näen rohkem vaeva ja teen rohkem tööd ja saavutan oma eesmärgi kiiremini, kui jään ootama ja aeglustan kõike. Selline ma kord olen!
Tahtsin seda positust juba varem kirjutada aga mul arvutid olid enne minekut mõlemad hoolduses ja see võttis natuke aega. Aga nagu ikka, parem hilja kui mitte kunagi ja ega ma tegelikult ei olegi hiljaks jäänud vaid tunnen, et oleks nagu ideaalne ajastus. Käima on läinud minu viimased 7 päeva Eestimaa pinnal ja teha on veel palju. Tunnen seekord, et hüvastijätud on raskemad. Kõik need hüvastijätud kallite inimestega on veninud nii pikaks ja see teebki selle olukorra veel raskemaks, viimased paar nädalat olen ma erinevate inimestega hüvasti jätnud ja seda on liiga palju. Tunnen, et emotsionaalselt olen väga nii öelda üles krutitud, tihti on silmad märjad. Kõige parem hüvastijätt ongi nagu poleks see hüvastijätt, sest niikuinii näeme veel aga lihtsalt seda ei tea ette kuna täpselt. Tean, et lennujaamas saab seekord väga raske olema aga teeme nii, et sellele hetkel ei mõtle.
Igaljuhul nagu aru saite on countdown on ja mu viimased 7 päeva on käima läinud. Uus seiklus on ees, nii palju avastamist, uus peatükk minu raamatus ja lehed on tühjad ja kui hea tunne on, et kõik see, milline see peatükk tuleb on minu enda teha ja ma ei kahtle hetkekski, et tulemas on midagi head! Lisan mõned üksikud pildid ka aga selle postituse juures ei pea ma oluliseks pilte vaid teksti! Edaspidi on niikuinii palju pilte tulemas. Kõike ilusat teile ja olge positiivsed!
Postituse lõppu jätsin kaks teadeannet!
Pärast eelmist postitust sain palju kirju oma facebooki lugejatelt, et ikka edaspidi jääksin eesti keele peale blogi kirjutades ja kokkuvõttes sain tõsiselt palju kirju ja kommentaare, et otsustasin, et teeme siis nii. Hoiame eesti keele elavana ja kirjutan edaspidigi eesti keeles.
