Oh kui hea tunne on tagasi Californias olla, süda on nii rahul ja õnnelik. Eesti postituse tegin neljapäeval, et alustan nüüd siis sealt, kust pooleli jäin. Terve nädalavahetuse olin plaaninud Tartus veeta aga viimasel hetkel võtsin vastu otsuse, et veedan Tartus ainult reede ja laupäeva. Tervelt kaks tundi veetsin jälle aega lasteaias, tore oli kõigiga nsuhelda ja kõiki näha. Pärast seda läksin Karmeli töö juurde ja nii lahe oli lõpuks teda näha, Silverit kaa aga ka muidugi Mammut ma polnud ju kunagi näinud. Pärast tööd läksimegi Karmeli juurde veetsime natuke seal aega ja sättisime valmis ja suundusime kesklinna poole Meat Factorysse, kus meil oli laud kinni pandud. Elluke oli meid seal juba ootamas, õhtu jooksul tulid veel Kalli ja Marko, super seltskond ja väga tore oli taaskord kõiki näha. Pärast seda viis tee Maasikasse, kus tundsin ennast nagu totaalne võõrkeha. Muusika oli isegi mitte retro, ma ei teagi mis see oli ja muidugi siis tulid mingid uued eesti keelsed kuumad laulud, mida mina ei olnud kuulnudki elu sees aga mida kõik teised näppe visates kaasa laulsid. Kui mul oli mingitel päevadel tunne, nagu ei olekski Eestist ära käinud, siis sel hetkel tundsin nagu ma poleks siin kunagi elanudki. Aga ma veetsin tüdrukutega nii super toredalt aega ja olen neile, kes kohale tulid väga tänulik, et näpistati aega oma igapäeva elu kõrvalt minuga kohtumiseks aega. Mingil hetkel läksime koju ja no Mariikene ei suutnud magama jääda, siis rääkisin Sunnyga juttu ja lõpuks lasin silma looja kella kuue ajal ja siis silmad läksid lahti juba kell seitse hommikul, toas oli päris palav ja kui nägin, et minule väga kallis inimene on mulle Californiast sõnumi saatnud, siis tuli hinge nii suur igatsus, et ei suutnud ma enam mitte kunagi magama jääda. Laupäevase päeva veetsin tüdrukute ja Markoga kesklinnas, käisime lõunat söömas, vaatasime niisama ringi, tegime pilte ja ajasime niisama juttu, lõpuks oli mul aeg hakkata Tõrva poole tagasi sõitma. See hetk, kui kõiki kallistasin ja tsau ütlesime ja erinevates suundades kõndisime oli nii imelik, mul oligi täpselt selline tunne, et nagu jätaksime igaveseks hüvasti. Raekoja platsi juurde jõudes, tegin veel mõned pildid ja olingi juba auto juures. Terve tee tagasi Tõrva oli südames imelik tunne, nii imelik oli olla, pea oli mõtteid täis kõigest, mis reedel ja laupäeval Tartus näha ja kuulda sain, kes mind üllatas, kes pettumuse valmistas, elu on vahel selline, et pillub üllatusi sealt suunast, kus sa seda mitte kunagi oodata ei oskakski, kurb aga nii see on. Elu läheb edasi!
Laupäeva õhtul jõudsin veel Kajale ja Androle küll ja ajasime niisama juttu, mõnus rahulik õhtu. Tagasi koju sõitsin läbi kesklinna ja kohe imelik oli näha, et laupäeva õhtul saab üks kesklinn nii inimtühi olla. Pühapäeval sai siis Tõrvas väike shoping tehtud, kingitused kõigile kaasa, kingituseks viisingi kõigile palju magusat ja Eesti jooke. Kuna tean, et kõik mu sõbrad armastavad Eesti šokolaadi. Pakkisin natuke juba ka kohvrit aga kuidagi ma ei mäletagi, mis ma veel pühapäeval tegin. Esmaspäev oli siis viimane päev Eestis, arstil käimised ja pakkisin päris pikalt kohvrit, tulles tõin nii palju kingitused, et kohvrites oli suhteliselt palju ruumi, kõik olid kaalus, oleks isegi rohkem asju mahtunud. Esmaspäeva õhtul tegime venna ja isaga ATVga ja motikaga tiire ja aitasin emmel kurgi taimed ära istutada. Panin kõik asjad hommikuks valmis. Teisipäeva hommikul oli mul varakul hambaarst Tapal, niiet hakkaisme sõitma juba pool kuus hommikul. Tallinnasse jõudes käisime läbi Ülemistest, mida ma äragi ei tundnud ja edasi viisgi tee lennujaama. Hommikul kodust ära sõites tuli mul nutt peale kui issile ja Jussile tsau ütlesin ja viimase kallistuse andsin. Seekord olid hüvastijätud natuke raskemad, kuna hinges on teadmatus, kuna tuleb uuesti see hetk, kuna ma kõiki näen. Lennujaamas rääkisime niisama juttu ja oligi aeg minna...ohh, mul läheb isegi praegu silm märjaks. Saatma tulid ming emme, Berit ja vanaema. Viimased kallistused ja sealt ma siis läksingi pisarad silmas. Sel hetkel mõtlesin küll, et miks peab see koht minu perest nii kaugel olema, kus mina elada tahan, teisel pool maakera. Lendu ootama kaua ei pidanud ja kuidagi läksid pisarad seekord kiiremini üle, kui esimest korda minnes aga jäin oma mõtetesse pikemaks ajaks. Helsingis jooksin lennuki peale ja tagasi lend USAsse võis alata. Finnair oli ka seekord tasemel ja kõik oli super. Olin kindel, et New Yorgist San Franciscosse lend jääb hiljaks , algus oli paljutõotav, lennukisse lasti õigel ajal ja siis kui kõik pardal olid siis teavitati, et suur torm on, lend läheb välja 30 või 40 minutit hiljem, mõtlesin, et see ju New York aga noh elan üle. 40 minutist sai 2,5 tundi umbses lennukis, see oli lihtsalt jube, pärast 2,5 tundi paasimist lennukis tõusime lõpuks õhku, piloot hoiatas tugeva turbulentsi eest ja et suur torm on. Oleks ma teadnud, mis ees ootab poleks ma lennujaamas seda wrappi söönud ja oleks mõned rahustid või unetabletid sisse võtnud. Istusin akna all ja nägin kuidas lennuk lihtsalt järsku all hakkas vajuma ja siis lõpuks jälle joonele saadi ja kõik asjad lenukis lendasid. Hoidsin käis kõhu peal ja kordasin, et kohe läheb üle, kuna see wrap mul sees nii jubedalt keeras. Ma olen suhteliselt külma närviga aga noo see mis selle lennukiga toimus oli ikka juba, ma olin täiesti kindel, et me kukume alla. Imelik on see, et kui esimest korda lendasin San Franciscosse siis oli suur äikese torm, koguaeg mingid tormid aga hetkel on tükiks ajaks lendamise isu kadunud.
Sunny ootas mind lennujaamas koos õhupalliga :) see tunne oli nii super, olla tagasi siin, kus mul on nii hea. Ei hoolinud ma sellest, et Sunny ei mäletanud kuhu oma auto parkis ja sellest, et kiirteel suur ummik oli, olin selle kõige üle super õnnelik, lihtsalt hea tunne oli tagasi olla. Kõik see aeg, mis juba tagasi olen tulnud on nii kiirelt läinud, et pole aega olnud isegi mitte blogi jaoks. Alustasin seda postitust juba selle nädala alguses aga siis tuli miskit vahele ja ma ei jõudnud lõpetada. Ja olen üritanud vabad hetked Sunnyga veeta, kuna ma pole viimasel ajal temaga üldse miskit enam koos teinud, mõlemal on kiire ja enamus nädalavahetused veedan ma San Franciscos. Ja Sunny on varsti varsti koju minemas, niiet tahan veel temaga viimased hetked koos veeta.
 |
| Aitäh teile! |
 |
| Kalliga! |
 |
| Kallistused! |
 |
| Nii tore oli näha kõiki! |
 |
| Värviline Eestimaa :) teel Tapale |
 |
| Super parkimised Rakveres :) |
 |
| Mu kallid Tartu! |
 |
| Vot see oli klaver... |
 |
| Viimane õhtu... |
 |
| Viimane õhtu... |
 |
| Oma kalli väikevennaga :) |
 |
| Pöder! |
 |
| Mu kallis põõsake! |
 |
| Peaaegu... |
 |
| Kõht tühi! |
 |
| Sõna otseses mõttes vaikus enne tormi, 2,5 tundi lennukis passimine |
 |
| Siit pole näha aga seal oli meeletu järjekord, kes kõik õhku tahtsid tõusta... |
 |
| Bye bye, New York! |
 |
| New York! |
 |
| California baby, Im coming! |
 |
| Peaaegu, taguots juba valutas hullupööra... |
 |
| Sel hetkel tuli peaaegu pisar silma, et nii kaua veel, mul oli lennukis nii ebamugav, enesetunne polnud hea ja lihtsalt igatsus kõige järgi veel suurem! |
 |
| Mu kallis San Francisco, Im home! |
 |
| Väike üllatus Sunnylt :) |
 |
| Selline õnneküpsis siis :) |
 |
| Väike äge brändi nimi peaks mainima, nägin seda siis üksi naersin poes nagu hulluke :) |
 |
| Hommikusöök, tähistamaks minu kallikese sünnipäeva :) |
 |
| Missioon arbuus ohutult koju :) |
