20.03.2013

Kõik siin elus on nii erinev ja eriline. Inimesed minu ümber on nii erinevad aga samas on ka väga erilised. Viimasel ajal olen hakanud väga valima, keda ma enda lähedale lasen, ma ei tea, millest selline mõtteviis tekkis. Võibolla sellest, et olen saanud nii palju valusaid õppetunde just nimelt nendelt inimestelt, kes mu lähedal on. Võtan julguse kokku ja ütlen, et mõni inimene ei vääri sõbra või isegi tuttava nimetust. Vanasti ikka üritasin ise ka olla tore inimene ja inimestele kõik nende nõmedused andestada aga samas on nii, et üks hetk tuleb piir ette ja tekib selline tunne, et ei taha seda inimest enam mitte kunagi näha. Siinkohal ütlen seda, et kõik, kes te seda loete, palun ärge arvake kohe, et kirjutan just teist. Aga tegelikult mõelge, mis te ise tahate, mina ei hakka kellegile seletama, et eii eii, kui tahad siis las inimene mõtleb nii. Olen oma nii öelda sõbraringi väga koomale tõmmanud. Muidugi suhtlen hea meelega kõikide inimestega aga lihtsalt need, kellega ma midagi jagan, kellega tunnen ennast tõeliselt vabalt. Leian, et ma ei pea elama mitte kellegi teise jaoks ja vaid ainult iseenda jaoks ning seda ma teengi.

Naljakas, kuidas mõnikord ei juhtu terve kuu aja jooksul mitte ühtegi põnevat asja aga samas teinekord mahutab üks päev nii palju põnevust, et ei tea, mis selle põnevusega peale hakata. Täna ja eile on olnud minu jaoks paksult põnevust täis päevad, mingi mõnus tunne on koguaeg sees, ärevus. Samas on suur ärevus kevade ees, kuid seda ei paistagi tulevat. Mulle väga meeldib talv, tõsiselt lumi ja kõik sinna juurde kuuluv aga mingil hetkel saab igast asjast kõrini ja hetkel mul on täiesti kõrini sellest talvest. Oleks siis veel lihtsalt niisama lumi maas ja enam vähem normaalne temperatuur aga kõik see jää ja tuul, see ajab mind juba vihaseks. Lohutan ennast sellega, et ega see kevad tulemata jää, ei ole tal kuskile pääsu. Kuigi unistada ju võib, et ühel päeval ärkan üles, võtan kardinad akna eest ja päike paistab, linnu laulavad, tööle minnes mõtlen, et panen juba õhema jaki :) mmmmõnus.

Eile saabusid viisa ja muud paberid, neid lugedes jõudis mulle mingi hetk kohale, et ma reaalselt olengi minema aga eks see päris reaalsus jõuab kohale siis, kui lennujaamas lehvitan Eestile ja USAsse kohale jõudes.

Aga jääme ootama kevadet, ilmataadid lubasid aprilli algusest sooja, hea seegi, et lubatakse :). Tsauki praeguseks.

Kevad

Lõpuks on kätte jõudnud kevad, täpsemalt algab kevad 20.märts ehk siis järgmine nädal. Mul on juba ammu kevade meeleolu, sest linnud laulavad hommikuti juba päris kõvasti ja päike on juba palju palju kuumem. Millegipärast on kevad selline aeg, kui tunnen, et pean midagi muutma või midagi uut tegema, meeleolu on palju rõõmsam, kui talvel, kuigi mulle väga meeldib talv ja ma tõesti jään lund igatsema. See tunne, kui sa saad pärast pikka talve taaskord alfaldi peal kõndida on lihtsalt super, mul läheb juba ainuüksi sellest tuju paremaks. Eks tegelikult ongi nii, et iga inimene saab ise määrata, milline tema tuju on, kui sa tahad, et sul oleks halb tuju, siis sinu keha ka reageerib sellele ja õige pea leiadki mingi põhjuse, miks tuju peaks halb olema. Aga kui sa mõtled heade asjade peale, siis tunduvad need kõige väiksemadki mured lihtsalt mingite asjadena, mida ei saa tõsiselt võtta. Kui sa ise häälestad ennast positiivsusele, siis seda saad sa vastu ka teistelt.

Minu hinges on ainult positiivsus, kuigi hetkel on mul käsil lõputöö kirjutamine ja asjaga on juba päris kiire, siis ei lase ma pead norgu ja võitlen vapralt edasi, kuna eesmärk on suur, väga suur. Lõputöö vaja esitada 13.mai, kaitsmine on 24.mai, lõpupidu 21.juuni, seejärel jaanipäeva pidustused ning siis on see lõpuks käes, minu viimane kuu Eestis. Just nimelt asjad on nüüd aetud ja kõik on kindel, sõidan Eestist ära 29.juulil. Tahaksin enne kõikide kallite inimestega hüvasti jätta, kuna ma tõsiselt ei tea, kuna ma tagasi tulen. Tean juba ette, et see saab minu jaoks kurb olema aga kuulge, selleks elu ongi, et enda unistusi täide viia ja kunagi ma tulen ju ikka tagas, kasvõi korraks :) niiet no problemo. Kui ma hakkasin äramineku peale mõtlema, siis ma ei kahelnud hetkekski, et see ei ole õige otsus. Mul on super hea meel, et lõpp kokkuvõtteks sain ma ka oma unistuste kohta ja inimesed minu ümber on super lahedad. Nimelt saab minu elukohaks siis California osariik, San Jose linn. Juba praegu on mul imelik mõelda, et veedan oma esimesd jõulud ilma lumeta ja külmata, olen alati mõelnud, et imelik oleks olla jõulude ajal ilma selle kõigeta, mida Eesti talv pakub aga vot nüüd saangi ise ka seda kogeda. Ka oma sünnipäeva veedan ma juba Eestist eemal, see oli minu otsus, mulle anti valida, kas tulen sõidan ära pärast või enne sünnipäeva ja minu kindel otsus oli, et enne sünnipäeva, kuna arvan, et pärast sünnipäeva oleks mul võibolla natuke raskem minna. Seniakau naudin järele jäänud 5 kuud, mis mul Eestis veel olla on :). Olge tublid!