Cälifornia: 2014

Tere rahvas,

Eelmine postitus oli minu tegemiste kohta septembris ja nagu ütlesin kirjutan nüüd kuus korra. Siis on millest kirjutada. Sest ikka on ju nii, kui mõnes kohas oled juba mõnda aega siis paratamatult keskkond, kus oled muutub igapäaevaseks ja ei ole enam nii eriline, kui alguses.

Alustan siis kohe, kus eelmine kord pooleli jäin. Septembri lõpuks oli Melanie sünnipäev, mida tähistasime Cheesecake Factorys taaskord, rahvast oli palju ja õhtu oli tore. Seekord mina õhtusööki ei söönud ja tellisin ainult juustukoogi. Kuna ma ei suuda mõlemat süüa, praadi ja siis magustoitu, kuna kogused on nii suured. Juba poole koogi ajal oli mul kõht täis ja muidugi kook oli mega magus. Istusime ja rääkisime juttu väga kaua, niiet lõpuks oli sulgemise aeg ja pidime lahkuma. Mõned läksid edasi baaridesse aga mina läksin koju, kuna järgmine päev oli tööpäev ja olin päris väsinud.

Pereemal oli sünnipäev ja tegime talle lastega üllatuse ja ma panin kõik kingitused ja lilled õhtul hilja kööki, kui ta hommikul alla korrusele tuli siis oli see talle üllatus. Pereemal on kombeks enda sünnipäeva ajal minna ookeani äärde ja natuke üksi aega veeta. Seekord oli ta seal laupäevas varahommikust kuni teisipäeva pärastlõunani, niiet päris pikalt.

Mina, poisid ja Melanie käisime ka ookeani ääres Half Moon Bays. Kuna tulemas oli Halloween siis seal kandis on palju kõrvitsa farme ja ostsime meie pre kõrvitsad sealt. Rannas oli nii külm, et olime seal ainult kuskil tunnikese, rohkem ei kannatanud. Ma ei tea miks aga miskipärast Half Moon Bay on alati nii külm, isegi suvel. Selle pärast ka mu postitus hilines, kuna otsisin Half Moon Bay pilte aga kahjuks ma ei tea kuidas aga olen need kõik ära kustutanud. Aga ilus on seal kindlasti, väga ilus. Üks asi, mida ma siiani imetlen on California loodus, see on lihtsalt sõnatuks võttev. Ja kuna siin on seadus, et sa ei tohi mitte kuskilt midagi kaasa võtta loodusest, siis arvan, et paljult selle pärast ongi see loodus nii ilusasti säilinud.

Vahepeal olen üritanud nii palu aega, kui võimalik veeta Ola ja Melaniega, kuna need mõlemad tüdrukud on väga erilised minu jaoks, neil on tähtis koht minu elus. Ja kahju, nagu au pairi elu ikka sõbrad lahkuvad, inimesed, kelleta sa oma elu enam ette ei kujuta. Ma arvan, et kõige raskem au pairi elu juures ei ole koduigatsus ja depressioon, mis sellega kaasneb vaid inimesed, kes sul siin on, sõbrad, kes tegelikult on sinu jaoks kõige tähtsamad ja lähedasemad inimesed. Kujuta ette, kui praegu sinu täiesti parimatest parim sõber lahkub ja sa ei kujuta ette kuna sa teda uuesti näeb või kurb tõde on kas üldse näed. Kuigi tänapäeval on nii lihtne lihtsalt lennata kuskile ja kohtuda kellega iganes tahad. Ja tõelised sõbrad ei kao su elust mitte kunagi ekjsu. Minu mõlemad tüdrukud lahkuvad kohe kohe. Melanie lend on järgmine neljapäev, lähen teda lennujaama viima, mis on nii hirmutav. Alguses pidi Mel tagasi tulema jaanuari alguses aga kuna nii palju on muutunud ja nii paljude meie sõprade elud ja plaanid on muutunud ja märtsi kuuks ei ole siin enam mitte kedagi, siis on ka tema oma plaane muutnud ja ta ei tule tagasi. Ola lahkub esimesel detsembril tagasi kodumaale, hetkel on ta veel siin aga ta reisib natuke ringi siin ja tuleb tagasi siia meie piirkonda tänupühade ajaks ja siis on mõned päevad ja läinud ta ongi. Ma olen sõnatu hetkel, kui nüüd siia kirjutasin selle kõik siis jõudis see kõik mulle natuke kohale, et asjad ongi nii kaugel. See teeb mind nii kurvaks aga samas mul on niiii hea meel, et mõlemad tüdrukud saavad oma eluga edasi liikuda, sest tean, kui väga nad seda vajavad. Ja mis ma siin pärast seda saan öelda, seda, et siis on kõik mu lähedased sõbrad läinud. Elu on ikka nii ilmelik. Ärge saage valesti aru, mul on siin palju sõpru aga nemad Sunny, Ola ja Melanie olid mulle nii nii lähedased või tähendab siiani on.

Vahepeal olen palju San Franciscos käinud sõpradega ja mõnusalt aega veetnud ja nii lahedaid mälestusi saanud, mis ei unune iial. Ma tõsiselt armastan seda linna, SF on nii eriline, nii teistsugne ja sellepärast see mulle nii väga meeldibki. Olaga käisime telkimas koos Poola rahvaga. Arvan, et meid oli kokku üle 15 inimese ja minuga koos olid mitte poolakad ainult 2 inimest. Aga ma armastan neid poolakaid, super lahedad inimesed. Mulle meeldib igasuguseid erinevaid asju koos sõpradega teha. Näiteks nädalavahetus enne Halloweeni oli meil mu sõbra maja kõrvitsa (ma ei tea kuidas seda eesti keeles kirjutada) carving pidu. Ehk siis lõikasime kõrvitsatele näod pähe, rääkisime niisama juttu ja kõik see õhtu kokku oli nii mõnus. Viimasel ajal väga tihti veedame aega selle sõbra majas, reedeti saame kokku et natuke pidutseda ja siis eelmine reede saime kokku et ühele sõbrale head aega öelda, kuna tema tee siin Californias sai ka lõpu. Halloweeni jaoks pidasime suured plaanid, rentisime mini vani ehk siis väikese kaubiku, ma ei mäletagi kui palju inimesi sinna sisse mahtus aga kõvasti üle kümne ja siis nii nad kõik sõitsid koos San Franciscosse pidutsema. Mina pidin nendega kokku saama linnas, kuna kohe pärast tööd läksin sõitsin D juurde ja meie pidime seal minema aga kuna D tundis ennast halvasti ja ta oli nii väsinud, siis sellel aastal jäi minul Halloweeni pidu vahele. Kui ma aus olen siis mul oli väga hea meel lihtsalt kodus olla ja Texase mootorsae mõrvu vaadata temaga, kvaliteetaeg! Järgmine päev läksin linna ja sain kokku Melaniega, Karoliinaga ja Sandraga. Kõndisime niisama ringi ja siis läksime õhtust sööma Iiri pubisse. Oh man, toit oli nagu kodune Eesti toit. Ja kahju on sellest, et ma ei mäleta enam kuidas seda kastet nimetatakse. See oli kartulipuder koos punase lihakastmega, nii maitsev oli. Pärast seda läksime vaatasime nats ringi poodides ja siis sõitsin koju D juurde. Õhtul läksime välja natukeseks ja koju tagasi jõudes oli meil vesipiip ja Eesti väiksed joogikesed maitsmiseks ja vaatasime filmi. Oh kuidas mulle meeldivad sellised õhtud. Viimasel ajal ei ole ma eriti enam väljas käinud, reedeti olen sõbra majas või siis niisama kodus ja vahepeal laupäeviti lähen sõpradega välja. Aga miski on muutunud ja see on täiesti normaalne, et mingil hetkel saab limiit täis, et ei suuda enam iga õhtu peol käia. Eelistan igal hetkel Dga kodus olemist või koos kuskile minekut. Üks nädalavahetus kui Ola ja Krissuga SFs käisime siis läksime klubisse, mis on üks mu lemmikuid aga sellel õhtul oli muusika nii kehva, et tõmbas tuju nii nulli ja lõpuks ma ütlesin, aitab lähme pubidesse, see on kindla peale minek, et vähemalt saab tantsida. Ja muidugi saime tantsida ja pärast läksime sööma. Ja nalja sai palju, seal tagasi auto juurde kõndimist oli kuskil 45 minutit ja meil olid kontsad. Tahtsime taksot tellida või siis Uberit aga novot ei mitte ühtegi ja Uber ei suutnud meid üles leida. Pidime kõndima, meie tee autoni kestis kokku kaks tundi, kuna kesklinnas oli maraton ja see koht täpselt, kus meie auto oli sinna olid piirded ette panud, niiet et saada auto juurde pidime suure suure ringi tegema. Lõpuks auto juurde jõudsime kella 7 ajal hommikul. Mulle meenudsid kohe vanad head Eesti ajad. Aga jah sellel hetkel, kui pidime seal kõndima kontsadega ja ilma jakita siis see nii naljakas ei olnud aga järgmine päev naersime selle peale nii kõvasti. Ja mulle nii meeldivad sellised olukorrad, kuna sellistest olukordadest saad parimad mäletused.

Ma olen viimasel ajal palju saatuse peale mõelnud ja ma olen järeldusele jõudnud, et ma täielikult usun saatusesse, see lihtsalt peab olema. Tagantjärgi analüüsides olen leidnud õpetused ja põhjused, miks teatud inimesed on ristunud minu eluteega. Ja see lihtsalt on nii, et elu saadab teatud inimesed sinu teele, kui sa neid kõige enam vajad või iga asi tuleb omal ajal, kui sa selleks valmis oled. Isegi olukord, kui sõidan kuskile ja mõtlen, kas minna või äkki peaksin tagasi pöörama ja koju minema ja siis absoluutselt kõik valgusfoorid on rohelised ja seda siin USAs väga tihti ei juhtu ja tegemist oli väga pika vahemaaga. Või, kui sa peaksid kuskile minema aga samas on sul miskit muud ka plaanis ja sa ei suuda valida ja mõtled, kumb on olulisem ja järsku saad teada, et üks nendest üritustest jääb ära. ma ei tea võibolla on see naljakas aga ma olen tõsiselt hakanud uskuma saatusesse ja märkidesse sinu ümber. Ja mida olen veel õppinud tohtulult on kannatlikkus, olen ise sellest hämmingus, kui kannatlik ma olen. Ja muidugi asi, et kui sa midagi nii väga tahad siis tuleb selle nimel tööd teha, võidelda lõpuni ja oma uhkus alla neelata, mida on vahepeal nii raske teha aga olen õppinud seda tegema.

Meil on tulemas pikk pühade periood, Halloween just lõppes ja meil on poed täis jõulu asju ja linnad täis jõulu kaunistusi. Enne jõule ja aastavahetust novembri lõpuks on meil tänupühad ja black friday. Aastavahetuseks pühin Bay piirkonna tolmu jalgelt ja lendame Dga puhkama. Aga see kõik oli lihtsalt väike tutvustus, millest järgmises postituses jutustan.

Olge tublid ja palun teid südamest olge sõbralikud, armastage oma lähedasi ja sõpru ja hinnake mis teil olemas on. Vaid üks hetk, üks päev võib seda kõike muuta!

Marii