28.05.2012

On esmaspäeva õhtu, istun rõdu peal, kell on 21.38 kui alustan selle postituse kirjutamist. Täna oli taaskord üks mõnus soe ilm, kuid teisipäevast pidi temeratuur 12 peale langema ja lubati vihma. Ja nagu näha on siis nii ongi, sest õues on nii külm, mul on suur villane tekk peal, et ma mõnusat värsket õhku nautida saaksin, sest muidu hakkaks lihtsalt külm. Tuul tõuseb ja taevas järjest tumedamaks läheb, oodata on vihma. Mulle meeldib vihm, eriti kui olen Tõrvas oma toas voodis ja kuulan, kuidas vihm vastu katust krõbiseb. Siis tuleb eriti hea uni, vihmase ilmaga on alati hea uni.

Nagu nipsuga on läbi minu teine aasta Tallinna Ülikoolis, nüüd jäänud veel viimane, kolmas aasta, mis tõotab tulla kõige kiirem ja segasem. Sellepärast otsustasingi, et hakkan juba praegu lõputööga tegelema, juba alustatudki :). Aga selle peale ütlen, et hea mees (naine) seegi, kes lubab, sest tavalsiselt mul sellised asjad ei õnnestu ja ikkagi teen kõik viimasel minutil, kuid loodan siiralt, et võtan ennast kätte ja seekord tõestan endale, et suudan mõnikord ka ajast kinni pidada. Vähemalt algus tõotab tulla paljulubav. Sügis on väga kiire ja siis tuleb juba kevad, mis on täis hoopis teistsuguseid plaane ja asjatamisi, siis pole kooli jaoks aega.

Vahepeal mainin, et kolisin oma asjandustega tuppa, kuna õues oli juba väga suur tuul ja päris jahe.

Aeg hakkab vaikselt maha rahunema, tunnen, et saan üle pika aja hingata. Tunnen, kuidas pinge hakkab vaikselt maha minema. See nädal on viimane nädal, kui töö juures kõik veel plaanide järgi käib, alates järgmisest nädalast on vaba graafik ja vabadus teha mida ise soovin. Kuu aega veel pingutada, siis tuleb kauaoodatud puhkus, mida seekord on mul tõesti vaja. Alati on vaja midagi, mis motiveeriks, usun, et igal inimesel on nii või siis vähemalt mina olen selline. Peab olema mingi asi, mida oodata, siis on kõigel mõte. Ei tahaks olla selline inimene, kellel on motivatsiooniga probleeme või see üldse puudub, ma ei teagi, millised mu päevad siis oleks, kui ma lihtsalt oleks, midagi oodata poleks, kummaline, ei oskaksgi nii olla.

Suvi on kohe käes, inimesed ümberringi on õnnelikumad, lahkemad ja rõõmsamad. Enam ei ole selline tunne, et terve Eestimaa on depressioonis. Suvega seoses meenub ikka ja alati jaanipäev. Plaanid selleks päevaks enam vähem tehtud, loodan, et läheb ka nii nagu võiks minna. Imelik päev see jaanipäev suure söögi ja jooma päev tegelikult ju või vähemalt selliseks on see kujunenud.

Homme on mul vaba päev aga kui mul on ühe töö juurest vaba päev siis on mul teine töö, niiet päris vaba homme siis pole aga enam vähem. Hakkan siiski ennast magama sättima, sest eriliselt kauem ma magada kahjuks homme ei saa, kui tavalisel päeval, kõigest pool tundi kauem.

Olge positiivsed, mõelge häid mõtteid ja nautige ilma, isegi vihmast ilma :)

Eile oli viimase aja üks mõnusaim õhtu. Käisin Tsiiru ja Elluga linnas. Jalutasime niisama, sest ilm oli ju super mõnus, nii soe oli, suvi noh :). Lõpuks maandusime Suudlevate Tudengite väiterassile, seal istusime umbes täpselt kella poole kaheksast kaheteistkümneni. Sõime head paremat, jõime head paremad, nautisime, ilma, nautisime seltskonda ja inimesi meie ümber. Soovitan soojal mangosmuutit, super hea.

Alguses, kui maha istusime, siis oli meie ümber oleva seltskonna keskmine vanus 45. Mida rohkem kell edasi liikus ja mida pimedamaks läks, seda rohkem vahetus rahvas meie ümber, märkamatult oli meie ümber kõik lauad täis noori inimesi, kes nautisid mõnusat suvist õhtut nagu meiegi. Rääkisime ja naersime palju palju.

Pärast pikka talveund on inimesed üles ärkanud ja toas ei taha enam keegi istuda. Igal võimalusel tahaks väljas olla. Kõik ümber on järsku üles ärkanud, kõik elab!

Igaljuhul ärge passige toas, helistage sõpradele, saage kokku ja nautige seltskonda. :)

Lihtne ja loogiline :)

Aeg kiirustab kuskile, varsti juba mai keskpaik. Ah mida siin ikka koguaeg seletada, et aeg läheb kiiresti, niikuinii läheb ja niikuinii kõik teavad seda.

Olen mõnda aega väga tubli olnud :) käin iga päev Auras ujumas ja see on nii mõnus. Kui ainult oleks vähem rahvast, kaks varianti, kas keegi hüppab sulle selga või siis on terve Aura lätlastest kooliõpilasi täis, kes ükskõik kuhu nägu keerata hüppavad su näo ees pommi. Väga mõnus värskendus igasse päeva :).

Nädalavahetusel käisin jälle üle pika aja Tõrvas, terve laupäeva tegin töööd :) kandsin hommikul kella 11st õhtul kella 19ni puid, õhtuks käsi ei tundunud enam, nii paistes olid. Pühapäeval niitsin muru, maru rahul endaga, vähemalt sain aidata, nii harva kui ma Tõrvas käin.

Hetkel on kõik rahulik, selline tunne, et olen jõudnud peale tormilist merd taaskord sadamasse, sest vahepeal oli ju hullumaja, koguaeg nii kiire ja igasugused jamad jamade otsa. Aga praegu kõik loksub paika, vähemalt tundub nii.

Tegelen ikka aktiivselt järgmise kevade plaanidega, samas ootan juba, et aeg kiiresti läheks aga samas võiks aeg seisma jääda. Koguaeg aga aga aga. Kui ma vaatan oma sünniaastat, siis tõesti, mida aeglasemalt kõik läheb seda parem. Ootusärevus, muutused ja plaanid on need, mis panevad tahtma vastupidist, ikka kiiremini kiiremini kuni järgmise aasta kevadeni.

Ohhh lõpuks ometi saab läbi minu teine aasta tlü-s, järgmine nädal on viimane teise kursuse kooliskäik ja siis läbiii. Jääb veel viimane, kolmas aasta, mis töenäoliselt tõotab tulla pingeline ja väga kiire aasta. Lõputöö teema valitud, juba alustatud aga tean juba ette, et ajast jääb puudu, see on alati ju nii ja tundes ennast, siis olen selles 100% kindel. Enamus, kes mu teemat teavad ütlevad imestunult, et miks ma nii raske teema valisin aga koguaeg on ju rõhutatud, et tuleb valida teema, mis ennast huvitab, siis seda ma tegingi, valisin teema, mis mulle on südamelähedane ja mille tulemust ma väga ootan. Üks asi on materjali kogumine, allikate otsimine, töö kirjutamine aaagaa teine asi on selle kõige kaitsmine, mida ma väga kardan. Õnneks on üks komisjoni liige minu juhendaja, niiet üks on enda poole võidetud :). Kahjuks on kaitsmine möödapääsmatu ja tuleb ennast proovile panna, ei jää muud üle. Küll see kõik tuleb kasuks, vähemalt arvan.

Ilmad võiks tõesti nüüd lõpuks ilusaks ja soojaks minna, varbad tahavad soki seest välja :). Tahaks, et ei oleks vaja jopet, kapsunit või dressikat peale panna, lihtsalt lähed õhukese pluusiga välja ja mõnnnaa.

Igal inimesel on oma mõtted ja ka põhimõtted :) ka minul on, olen olnud alati teatud asjade vastu ja vandunud, et mina seda ei tee, mitte kunagi. Mingil imelikul viisil on kõik need, mille peale kunagi ütlesin "mitte kunagi" nüüd need, mida just tahaks teha. Hullumeelne lihtsalt, mõni asi on lihtsalt selline juba, et ma pean selle saama nii kiiresti kui võimalik, uhh ei jõua oodata enam. Igaljuhul see konkreetne asi, millest siia kirjutasin, seda te saate varsti kuulda/näha :). Uskumatu lihtsalt, vahepeal ei tunne ennast enam ära, olen nii muutunud...Ootan huviga inimeste reaktsiooni ja kommentaare, minu enda hakkamasaamist sellega, sest minu jaoks on see midagi suurt.

Varsti jälle :)

Mõtted...

Minu jaoks on arusaamatu, kuidas teised inimesed ei arvesta teistega, ka kõige lihtsamates olukordades. Viimasel ajal on mul selliseid olukordi nii palju olnud. Miks inimesed ei mõtle teiste peale, kes nende ümber on ja ei arvesta teistega, see ei ole ju raske, lihtsalt natuke rohkem tähelepanelikkust.

Või olen mina see, kes muretseb ja arvestan liigselt teiste inimeste tunnete, mõtete ja soovidega. Nii mõnigi kord on selline tunne ja on olnud kordi, kus tunnen, et see hakkab täiesti segama, sest ma ei taha teistele halba aga samas tean, et kõigile ei saa mitte kunagi meele järgi olla. Ja kui liigselt koguaeg teiste tunnete peale mõtlen, et kuidas oleks temal parem ja mida tema tahaks, siis surun ennast alla ja samas pole ka see õige. Teinekord tunnen jälle, et miks peaksin, kui teised ei suuda kõige lihtsamal moel mõelda teiste peal aja arvestada teistega. Ei teagi, sellised tunded ja mõtted vahelduvad. Milline neist oleks siis õige?

Tegelikult on inimesed nii egoistlikud ja külmad. Väldin teadlikult kindlaid poode, kuhu ma pole nõus minema isegi siis kui mulle peale makstakse, tunnen ennast nendes poodides nii halvasti ja üleliigselt. Kui poodi sisenedes teenindaja vaatab ja põrnitseb mind kurja näoga, ilma et lausuks ühe elementaarse sõna - tere! Aga ei kogu energia läheb vihale, et ta peab seal olema ja mis kõige hullem jälle tuli üks klient minu rahu segama, täpselt selle võib teenindaja näost välja lugeda. Saan aru tõsiasjast, et hommikust õhtuni passida ühes samas ruumis, kui veel kliente ka ei käi - on igav, jne aga keegi ei hoia kedagi seal ruumis kinni, palun mine, kui sulle see töö ei meeldi, siis otsi selline, kus sa ei peaks hommikus õhtuni oma näolihaseid pinges hoidma ja kurja nöoga põrnitsema, see ei ole sunnitöö. Ei ma ei taha öelda, et kõik klienditeenindajad Eestis oleksid sellised, ei ole, on ka väga avatuid ja rõõmsameelseid inimesi, kes tõesti võtavad su avasüli vastu ja neil on siiralt hea meel, et oled sisenenud nende poodi ja oled potensiaalne ostja. Üks selline koht, neid on meie kodumaal palju aga üks tõesti väga positiivne elamus oli mul dorpat spa-sse minnes. Esialgu ei osanud ma käitudagi, kuna kõik olid nii viisakad ja toredad, ei olegi harjunud sellise teenindusega. Teine koht, kus mul on olnud peaaegu iga kord meeldiv olnud oma ostu sooritada on Tartu Kaubamaja. Välismaal ostu sooritades on teenindajad väga avatud ja suhtlemisaldid, teenindajad saavad enne tööpostile asudes mitmeid suhtlemisalaseid koolitusi ja seda regulaarselt ka juba tööl olles. Harjumatu lihtsalt, et teenindaja hakkab sinuga avameelselt ja sõbralikult vestlema ning nii mõnikord poodi minnes natuke nukras tujus, poest välja tulles on kriips kõrvuni ja tuju super, kuna olen sillas teeninduse tasemest, super lihtsalt. Aga ma ei väida, et Eestis kõik väga halb on ja mujal kõik väga häesti, ei see ei ole nii. Kindlasti on ka siin meie kodumaal palju palju superhäid teenindajaid, kuid nagu öeldakse alati jääb halvem kogemus paremini meelde. Eestis käin igasugustes erinevates poodides ja asutustes ikkagi tihedamini ning näen rohkem, samas kui väljaspool Eestit olengi võibolla sattunud tõsiselt heade teenindajatega poodidesse/asutustesse, võibolla on lihtsalt õnneks läinud. Kuid olen siiski veendunud, et iga inimene peaks tegema seda, mida ta hingest ja südamest teha tahab, olgu selleks siis tipp firma juht või lihtne koristaja, peaasi, et inimine teeb seda, mis talle meeldib ja on hingega asja juures. Ka teenindaja võiks olla südamega oma töö juures. Selline on minu arvamus :). Kui midagi teha siis hingest ja südamega!

Olgem üksteise vastu sallivamad ning arvestame teineteise tunnete ja mõtetega. Kõik me oleme seda väärt!