Cälifornia: July 2014

Tervitused kuumast Californiast, nagu näha siis blogi pidamine nii edukalt ei lähe enam nagu vanasti. Ma südamest tahan kirjutada aga no kas ei ole aega või siis kui on aega siis ei ole seda tunnet, et tahaks kirjutada. Ja terve see juuni kuu on olnud nii kiire ja stressirohke, et lihtsalt blogi pidamine ei ole olnud number üks. Vahepeal võtsin ennast kokku ja tegin pildi postituse.

Homme on juba juulikuu esimene päev, aeg möödub märkamatult. Minu terve juuni kuu on olnud nii kiire ja emotsionaalne. Vahepeal mõtlen isegi mõne nädala kohta, et kuidas saab üks nädal endas nii palju asju sisaldada. Kõik need emotsioonid on olnud head aga tunnen ja ma olen arvatavasti kõige õnnelikum inimene siin planeedil, jep olen nii enesekindel, et julgen seda väita. Terve selle kuu aja jooksul olen käinud palju erinevates kohtades, näinud uusi asju ja saanud tuttavaks uute lahedate inimestega. Mulle nii väga meeldib uusi tutvusi saada ja näha kui lahedaid inimesi on maailmas olemas. Ausalt öeldes selline asi mulle enam peale ei lähe, et kui kuskil mingi üritus toimub ja siis kutsun kedagi kaasa ja siis öeldakse, et ah ma ei tule, et ma ei tunne mitte kedagi, see ajab mind täitsa vihaseks. Selline asi on jäänud meelde pigem Eesti ajast, siin ma pole seda kohanud. Ma ise olin kunagi ammu ka selline ja no ma ei saa siiamaani aru miks, sellepärast julgengi sõna võtta ja arvamust avaldada, kuna tean täpselt millest räägin. Nii ei liigugi sa elus kunagi kuskile edasi, kui sa absoluutselt kõigele uuele käega lööd. Mõni uus asi või inimene võib olla just see, mida oled otsinud. Viimasel ajal on mul väike trots tulnud Eestimaa vastu, just pärast kodumaad külastades. Ja siia tagasi jõudes olen enam kui veendunud, et mõni inimene võib jääda su südamesse aga mitte sinu ellu. Kui ollakse vihane, et olen muutunud ja teistsugune ja et elan elu siin kaugel Californias, siis no kuulge see toob välja tüüpilise eestlasliku kadeduse. Ma ei taha selle lausega mitte kellegi tundeid riivata aga paraku nii see on, meis kõigis on tükike kadedust aga iseasi on see, kuidas sa seda välja näitad ja kuidas sinu käitumine muutub. Elu näitab, elu õpetab, elu võtab, elu annab, elu pakub sulle kõike seda, mida sa peaksid oma lühikese siin olemise jooksul kogema ja õppima. Mõttetu on koguaeg viriseda, et vot mul pole seda ja siis ma ei saanud sinna minna jne. Ei ole nii, kõik on sinu enda teha, võta ennast kätte, sinu keha on valmis, kõik teised on valmis selleks, et teeksid järgmise saamu, mis saab halvasti minna?? Mitte miski, isegi kui kõik ei lähe täpselt nii nagu plaanisid, siis saad sa super kogemuse võrra rikkamaks. Olen niiii palju siin õppinud ja arenenud ja võin südamest öelda, et olen enda üle uhke. Absoluutselt on minevikus asju, mida nüüd teeksin teisiti aga samas see kõik tõi mind siia ja nüüd olen lihtsalt vanem ja targem.

Nüüdseks oleme uues majas elanud juba natuke rohkem kui kuu aega. Võin ausalt öelda, et juba on natuke kodusem aga no võtab veel aega. Maja on lihtsalt nii suur ja ruumi on nii palju. Aega võttis aga lõpuks olen enda toa sisustamisega ka valmis saanud, minu lemmik kohaks on minu vannituba, mis on nii mõnus. Viimasel ajal olen väga palju aega veetnud San Franciscos. Hetkel üritan nii palju kui võimalik Sunnyga aega veeta ja muidugi ka teiste sõpradega, nii uute kui vanadega ja no see on lihtsalt super ajaviide. Nagu olen korduvalt seda ka eelmistes postitustes maininud on see, et au pairi elu on sellessuhtes raske, et sõbrad tulevad ja siis jälle lähevad tagasi kodumaale. Vahepeal olen nii mõnelegi sõbrale head aega öelnud, ees on ootamas kindlasti mu raskeim hüvastijätt, mis on tulemas umbes kuu aja pärast, nimelt hakkab otsakorrale saama Sunny aeg siin Californias ja aeg kodumaale tagasi minna. See saab raske olema, eks elu näitab, kuidas kõik läheb. Praegu käib meil suur töö viimase kuu aja sisustamisega, kuna tahan võimalikult palju aega Sunnyga veeta. Kõige suurem plaan, mis on tulemas, nimelt lähme minu sünnipäeva Las Vegassesse pidama koos sõpradega. Ootusärevus on suur, suurem, kui esimesel korras Vegasesse minnes ja olen selles täiesti kindel, et meil saab mega lahe olema.

Eelnevalt kirjutasin uutest asjadest ja inimestest. Aasta 2014 on minu ellu toonud väga erilise inimese, ei see ei ole lihtsalt niisama tore ja ilus ja nunnu vaid see on midagi tõeliselt erilist ja erilise all pean silmas ERILIST! See on keegi selline, kellest ma poleks iial unistada osanud. Ja ma olen nii tänulik elule, et ta meid kokku viis, mis on täiesti juhuslik meie mõlema jaoks, uskumatu algus millelegi ilusale, ma ei taha elada kuskil pilvedes aga võin öelda, et kui ma pole mitte kunagi oma elus uskunud saatusesse, siis pean sõnad tagasi võtma. Mu elus pole kunagi nii palju armastust, austust ja tunnet olnud et ma olen nii eriline kellelegi. Ma ei ole kunagi pidanud seda blogi siin õigeks kohaks, kus selliselt kirjutada, kuna seda blogi loevad nii paljud inimesed aga kuna minu meiliboxis oli paar kirjakest, pärast facebooki piltide postitamist, kes uudishimust küsisid, siis mõtlesin nüüd kuid hiljem natuke kirjutada.

Ma olen nii kuradima(see oli ainus õige sõna siia) õnnelik inimene, mul on maailma parimad kaks pere, mul on maailma parimad sõbrad, keda hindan nii tohutult ja just neid, kes kõigele vaatamata on ikka jäänud. Minu kõrval on nii eriline inimene, keda armastan ja austan südamest. Mul on kõik, millest üks inimhing võib unistada, olen selle kõige eest väga tänulik oma kallitele vanematele, kes mind kasvatasid selliseks tubliks ja pealehakkajaks tüdrukuks, minu tähtkujuks on puhtavereline Lõvi, seda teades saate kõik aru, et ma pole just kõige kergematest inimtüüpidest, seda enam hindan seda kõike, mille olen neilt ellu kaasa saanud. Mul on maailma parim õde ja absoluutselt tema kõige armsamad ja kallimad väikesed pudinad. Maailma kõige parim ja ägedam õemees siin planeedil. Maailma parim vanaema, kes võib oma üheainsa sõnaga terve saalitäie rahvast naerma ajada, õnnelik, et olen temalt pärinud natukesegi seda hullumeelset huumorimeelt. Minu sõbrad, minu inimesed! Ma olen sõnatu, õnnelik ja absoluutselt kõige tänulikum inimene siin planeedil, nende inimeste üle, keda võin oma sõpradeks pidada, kes armastavad mind sellisena nagu olen ja nagu eelnevalt kirjutasin, tean, et ma pole kõige kergemate killast. Tänulik toetuse eest, ma olen ütlemata õnnelik inimene selle kõige üle, mis mul on. Aitäh teile kõigile, kes on osake minu elust!!!