Ei taha, ei taha, ei taha enam siin Eestis olla, üldse ei tahaaaa :). Tahan nii väga siit minema, ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei mõtle sellele, kus ma võiks olla ja mida ma hetkel teha võiks. Tean, et tegelikult ei ole enam palju oodata kõigest aasta veel, siis on kool läbi ja saab mu ammune unistus teoks. Pühin Eestimaa tolmu jalgelt ja lähen kuskile mujale tolmu otsima :) vot nii. Alati on olnud miski asi, mis on mind siin kinni hoidnud - kool, töö, inimene ja miljon muud asja aga vahepeal mõtlen, et ju ei olnud siis õige aeg käes veel. Igaljuhul nüüd on see hetk, see õige aeg käes, hinges on vabadus ja mulle nii meeldib see tunne. Tegelikult mõnikord ma kohe kardan, et tuleb jälle miski, mis minust kinni haarab, mis sunnib mind siia jääma. Aga eii, sellist asja ei saa tulla, sest nendest põhjustest või siis "miskitest" tuleb kaarega mööda minna. Ja kui ma midagi nii nii väga tahan, siis ma teen kõik selle nimel, et ma saaks selle.
Ma tahan, et enne kui ma hakkan kuskil juuri alla ajama, oleks ma ka enne midagi näinud, maailma avastanud, et ma saaksin teada, mida ma siis ikkagi lõpuks tahan :). Tegelikult on ju päris raske jõuda sinna punkti, kus sa tõesti täpselt tead, mida sa tahad, mida sa elult tahad. Vahepeal on see mitteteadmine hirmutav. Vaatad ümberringi ja nõed, et kõik sõbrad ja tuttavad ajavad oma rida nii kindlameelselt ja nad teavad täpselt, mida nad tahavad. Enamusel on juba pere, unistuste töö koos kõikvõimalike lisadega ja boonustega AGA MINA?! Olen katsetanud nii palju erinevaid asju - õppinud täiesti seinast seina asju, töötanud nii erinevatel töökohtadel, jne jne ei viitsigi hakkata seda pikka nimekirja siia kirjutama, lihtsalt point on selles, et miks mina ikka veel ei tea, mida ma tahan, kui kõik teised minu ümber on selle ivakese üles leidnud. Vanust on juba piisavalt, et teada kasvõi natukene, kasvõi hästi hästi natukene........aga ei, tunneli lõpus ei paista valgus :). Mind päris huvitab kuna see juhtub, kus mind tabab sähvatus ja ma saan kõigile öelda, kõige tähtsam, et ma saan iseendale öelda, et vot nüüd on see hetk käes, tean täpselt mida ma tahan. Loodan ikka, et see imeline hetk kunagi ka saabub :).
tean täpselt, mida tunned Marii :)
ReplyDeleteMina ka ei tea, mida ma tahan. Eks see ole igalühel, kuniks see enam nii pole :)
Ma tahaks ka reisida, ses suhtes sul veab, et sul kindel plaan seda teha on. Reisimine avardab silmaringi ja üldse leiad iseenda mingeid külgi, mida vbl varem ei teadnud. Kui ma kooli lõpetan (arvatavasti siis juuni kuus), tahaksin ka kasvõi mingiks ajaks kuskile trippida ja ringi näha. See oleks nii mõnus :)
Jaa, teadmatus on hirmus. Tean seda... Siiski siiski, tekitab minus arutlustuhinat sinu pealkiri "become who you are". Kas me mitte juba pole need, kes me oleme? Kas me mitte ei raiska lihtsalt aega, kui ootame, et kunagi kellekski või millekski saame? Kas pole siin oht, et selle "teekonna" ajal me unustame ära selle, kes me oleme praegu?
ReplyDeleteJah tegelikult ongi nii, et me kõik oleme need, kes me oleme. Aga nii tihti on surve peal, et ole selline ja tee seda. Aga kui ma ei taha selline olla, ei taha seda teha, ühiskond surub oma vaateid ja mõtteid peale. Et näiteks kõik teevad nii, et lähme teeme meie kaa, aga mina ei taha nii teha, tahan teha nii nagu mulle meeldib. Saan aru, et mõnikord peab tegema asju, mis ei meeldi aga nii surutakse sellist üldist normi peal, mis ei lasegi tihti mul olla mina ise, see kes ma tegelikult olen. Tahangi saada selleks, kes ma tegelikult olen, mitte, et peaksin mõtlema mingitele normidele või kindlatele piiridele.
ReplyDeleteMa ei saa ise ka aru enam, mis ma siia kirjutasin aga loodan, et siate mõttest aru :)