Täna on pühapäev ja ongi märtsi kuu juba läbi, hetkel tagantjärele mõeldes on küll selline tunne, nagu oleks see kuu lihtsalt vahele jäänud. Ajal oleks nagu kiire kuskile. Alles oli jaanuar ja mõtlesin, et mul on lõputöö esitamiseks niii palju aega veel ja mis nüüd, aprill juba käes ja tähtaeg läheneb, tähtajaks siis 13.mai. Uhh, loodan, et võtan ennast nüüd järgneva kahe nädala jooksul kokku, nimelt on mul kaks nädalat õppepuhkust lõputöö kirjutamiseks, katsun tubli olla.
Teate sain sellel nädalal kokku ühe väga kalli inimesega, olime kunagi nagu sukk ja saabas, kuid elu läheb edasi ja maailm on suur ja avastamist täis. Aga, kui mõelda, et pole inimest näinud 7 aastat, siis on see natuke hirmutav mõelda, et nii pikk vahe on jäänud. Kuid loodan südamest, et meie järgmine kohtumine ei tule 7 aasta pärast. Margot aitas mind palju ka sellega, et rääkis oma kogemustes USAs, aitäh sulle.
Sain kokku veel osade inimestega, keda pole ammu näinud, tunnen, et see nädal on täiega korda läinud. Mida lähemale jõuab suvi, seda enam tunnen, et tahan näha kõiki inimesi, kes mulle olulised on. Mõtlesin, et alustan varakult kohtumistega enne ära minekut, kuna niikuinii on suvel mul endal kiire ja ka teistel palju tegemist. Minekuni on täpselt 119 päeva, tundub palju aga tegelikult läheb see liiga kiiresti.Üritan kooli kõrvalt natuke ka USA asjadega tegeleda, kuigi hetkel selline rahulikum periood. Näiteks käisin uue passi järel, aprilli alguses siis rahvusvahelisi lube tegema, igasuguste erinevate arstide juurde ajad panna enne ära minekut, et saaks kõik kontrollitud (eriti hambad korda enne kui minek, sest miljonär ma ei ole, et seal hambaarsti juurde minna), viisa inetrvjuu jaoks aeg kirja panna, niiet tegemist küll. Kuigi hetkel üritan ikka põhiliselt lõputööle keskenduda, viisa asjadega on nats aega. Nägin siin ükspäev unes, kuidas olin lennujaamas ja terve pere oli tulnud mind saatma ja kuidas ma nutsin, hahh. Tunnen ennast piisavalt, et tean, et see hetk ongi minu jaoks kõige raskem. Muidu olen ma selline inimene, et kui kuskile reisile lähen, siis ma väga koduigatsust ei tunne. Lihtsalt see hetk, kui tead, et ei näe endale kalleid inimesi aasta või kaks on päris raske. Õnneks on mind eest ootamas palju kaasmaalasi, niiet eesti keelt saan ikka purssida, vähemalt loodan. Mul on nii hea meel, et olen sellise otsuse vastu võtnud ja viimaks viin oma unistuse ellu. Hakkan siin blogis teile järest tutvustama igasuguseid asju, seoses minu elukohaga USAs jne, et teil ka natuke põnevam lugeda oleks. Lisan siia mõne pildi, et oleks aimu, kus ma elama hakkan.
 |
| Tegin San Jose juurde suure punase täpi |
San Jose on elanike arvult Põhja-Californias suurim linn, kolmas linn California osariigis Los Angelese ja San Diego järel ja USA kümnes linn.
Viimastel aastatel on ta kandnud tiitlit The Safest Big City in America ('kõige turvalisem suur linn Ameerikas').
Pindala 461,5 km²
Elanikke 973 700 (2007)
No comments:
Post a Comment