12 nädalat

Alati, kui on vaja, et kõik oleks väga hästi ja sujuks, siis ikka midagi juhtub. Minu lõputöö tähtajaks on 13.mai. Eks ma ikka iga päev tegelesin lõputöö kirjutamise ja viimistlemisega aga siis opppaa, akulaadija ei tööta, siis korraks jälle töötas ja siis andis lõplikult otsad, õige aeg kuna otsad anda! Hmm, vaatasin poodidest laadijate hindu, päris korralikud, leidsin netist ühe super sooduspakkumise ja tellisin ära. Teadsin, et saan selle kätte 1-2 tööpäeva jooksul, kuid vot nii ei läinud, vabandati ja öeldi, et tuleb homme, homme vabandati, et tuleb jälle homme, päris vihaseks ajas see asi, tähtaeg lähenes ju iga päevaga. Lõpuks, lubatust päevi hiljem saabus mu laadija. See tunne, kui ma arvuti käima panin, oli nii hea tunne ja sel hetkel sain aru, kui suurt rolli mängib arvuti minu elus. Eelmise nädala neljapäeval sain hakata jälle lõputööga tegelema, päevad ja ööd üleval, töö kirjutamisest ja viimistlemisest juba kurguauguni. Viimased päevad veel ja siis selgub, kas mind lubatakse kaitsmisele või mitte, loodan ikka, et lubatakse, olen kõvasti vaeva näinud.

Postituse pealkiri on 12 nädalat, see tähendab, et 12 nädalat ärasõiduni ning kõigest 5 nädalat viimase tööpäevani. Vot seda viimast tööpäeva ei jõua küll ära oodata, väimus on tööst peal. Asjaajamisi on nii palju, kõiksugused otsad kokku tõmmata Tartus, pluss veel viisa asjandused, kooli asjandused. Tegelikult on nii, et viimasel ajal ei olegi ma jõudnud väga mineku peale mõelda, kuna kõik aeg kulub lõputöö peale ja võibolla ongi parem. Mineku kuupäev on järjest lähenemas ja kui ma leian väikse hetke, et selle peale mõelda, siis tekib mul väike hirm või ma ei teagi, kas seda on õige hirmuks nimetada, igaljuhul miski minu sisse tekib ja annab mulle märku, et ma lähen kõigist ja kõigest nii kaugele, üksinda! Aga, miks ei peaks ma hakkama saama, lihtsalt kõige rohkem käib mul peas ringi see, kuidas toimub hüvastijätt lennujaamas, vot see on kõige raskem hetk, usun, et kui see on läbitud läheb kõik väga hästi. Super on ka see, et mulle väga lähedal elab üks Eesti tüdruk, tema jõuab sinna nädal enne mind, kuigi tegelikult oli alguses ärasõidu kuupäevaks sama, mis minul, see oleks ju eriti lahe olnud, kuid kahjuks see muutus. Õnneks on ta ikkagi mulle väga lähedal.

Kui lõputööga kõik valmis, siis saan hakata natuke lähemalt tutvustama kohta, kus elama hakkan ja veel igasuguseid asju. Lähen tegutsen koolitööga edasi, tsau! :)