Nagu näha siis pole ma peaaegu kuu aega kirjutanud ja olen sellest täielikult teadlik, asi ei ole unustamises. Nimelt olid mul Eestist külalised ja seda kolm nädalat, millest ühe nädala olime roadtripil. Eile vara vara hommikul panin nad Eesti poole teele ehk siis teie aja järgi juba peaaegu üleeile. Nüüd peaks nad kenasti kodus olema ja oma nunnudega juba koos. Eks kodu on ikka kodu, nagu öeldakse parim paik maailmas on kodu. Im the lucky one sest nüüd saan öelda, et mul on kaks kodu, kuhu ma alati oodatud olen.
Kui Ketu ja Marko siia tulid, siis California kohandas ennast eestlastele vastavasse ilmastikkku nimelt oli meil peaaegu nädala jagu vihmaseid ilmu (või ilmi, ei teagi kuidas see õige on). Ketut ja Markot lennujaamas oodates oli ärevus päris suur ja kui nad lõpuks üle tunni aja hiljem tollist läbi said, nägin neid suurest ekraanist tulemas, siis hakkas süda peksma küll. Ketut kallistades oli raske lahti lasta ja muidugi hakkasid pisarad voolama, minu Ketu oli siin, pärast peaaegu üheksat kuud mittenägemist tuli mulle nii kallis inimene siia minu juurde, super. Aitäh teile Ketu ja Marko, et tulite. Esimese nädala, kui nad siin olid tegin tööd ja enamasti käisid nad minuga igal pool kaasas. Muidugi ootasid kõik reedet, kuna reede oli minu viimane tööpäev enne puhkust. Käisime rendi autol järel lennujaamas ja oligi aeg asju pakkima hakata. Ees ootas nädala jagu sõitmist ja igasuguseid põnevaid elamusi. Panen siia siis kirja me marsuudi, siis saate aimu. San Jose - Santa Cruz - Monterey - Big Sur - Santa Maria - Santa Barabara - Malibu - Santa Monica - Los Angeles - Hungtiton Beach - Las Vegas - Grand Canyon - Las Vegas - Bakersfield - San Jose. See on nimekiri põhi kohtadest, kus peatusime, muidugi terve selle tripi ajal läbisime kümneid kümneid erinevaid väikseid kohti. Salustasime laupäeva hommikul kella 5 ajal, reis kokku kestis 7 päeva ehk siis täpselt nädal aega, selle nädala aja jooksul läbisime 3120 km (peaks olema õige, peast kirjutasin), 3 osariiki California, Nevada ja Arizona. Vahemaad on ikkagi teised, kui Eestis sõites. Kui Eestis olles oleks kaart mulle näitanud, et veel on vaja sõita 7 tundi siis mul oleks imestusest suu lahti vajunud aga ei meie reisi ajal oli see tavaline asi. Kui eksraanil on, et veel sõita 380 km siis noh mis see ära ei ole. Igaljuhul sõitmist oli palju, minnes jagasime rooli Markoga ja korraks ka Ketuga, enamus ajast sõitsin mina ja Marko. Las Vegasest koju sõitsin terve tee mina, me olime terve päeva autos, hommikul hakkasime sõitma ja õhtul hilja jõudsime tagasi San Josesse. Oh, mis tunne oli mul sees, kui tagasi jõudsime, igatsesin San Joses, kodu ja oma sõpru nii väga. Kõik kohad, mida nägime olid vapustavalt ilusad ja igas kohas oli midagi erilist, silmad nägid palju, kogemuste ja teadmiste pagas kasvas taaskord kuhjaga. Juba alguses oli mul plaan, et me ei lähe kiiremat teed mööda, vaid sõidame ranniku äärest ajaloolise maantee pealt, mille läbimine pidi olema kogemus eluajaks ja seda ta ka oli. Üleüldse siin USAs oldud aja üle olen koguaeg vaimustunud olnud, kui ilus loodus meil siin maamunal on, vaimustav! Muidugi panen palju pilte üles aga enne on mul vaja kõik need pildid arvutisse saada ja üle tsekata, mis mul üldse on. Digikast on pildid juba arvutis aga telefonis on nii palju pilte, et see võtab mul vähemalt paar tundi aega, et neid arvutisse saada, kuna neid pilte on tuhandeid. Mulle meeldis terve see reis aga loomulikult on igal ühel meist omad lemmikud ja väga lemmikud. Terve selle reisi ajal ei näinud ma midagi, mis mulle ei oleks meeldinud või mingi erilise tunde ei ole jätnud. Grand Canyoni nägemine võttis sõnatuks, midagi nii suurt ja vaimustavat, uskumatu! Linnadest oli minu lemmik Las Vegas. Nagu siin kohalikud ameeriklased ütlevad, et Vegasega on selline lugu "you love Vegas or you hate Vegas" seal ei ole mingit vahepealset varianti. Ja mina love love love Vegas, ma lihtsalt armastan Las Vegast. Plaanid on järgmised, minna tagasi koos sõpradega minu sünnipäeva tähistama. Muidugi käisime uudistasime ka "Pohmaka" filmi filmimispaiku ja pidutsesime ka samas klubis, kus nemadki. Vegases on kõik luksuslik ja ilus, õhk on super kuum. Õhk oli nii kuum, et eestlasel on alguses sellises keset kõrbe asuvad kohas natuke raske kohaneda, võtab natuke aega. Võtmesõna on vesi, tuleb palju vett juua koguaeg, Ketul võttis jalad vahepeal päris nõrgaks, et Marko võttis tal õlast kinni ja viisime ta hoonesse sisse ja panime istuma. Eestis olles jõuan oma arust palju vett, siis siia tulles sain aru, et siin joovad inimesed palju vett, teisiti ei ole võimalik siin eksisteerida. Nii ka mina õppisin palju vett jooma, alguses oli raske, lihtsalt surusin selle vee endale sisse aga nüüd on harjumus ja koguaeg on mul vesi kõrval ja tarbin kümneid kordi rohkem vett kui Eestis olles, siin olles on see eluliselt vajalik.
Tagasi San Josesse jõudes pakkisin ma asjad lahti ja siis kohe asjad kokku, kuna laupäeva hommikul kell 8.30am hakkas minu San Fransiscos kool ja seda kaks päev, kooli hinna sees oli ka ööbimine uhkes hotellis aga mul oli nii suur koduigatsus, et pärast koolipäeva lõppu sõitsin tagasi koju, see 40 minutiline sõit oli köki möki minu jaoks sõita, pärast selliseid vahemaid. Laupäeva õhtul läksime minu sõpradega välja, ohhhhhh kui nii mega hea tunne oli kõiki, kes sellel õhtul said välja tulla näha, super. Pühapäeva hommikul sõitsin jälle kooli SFsse ja tagasi koju tulles läksime kinno ja õhtust sööma Ketu ja Markoga. Esmaspäevast algas mul töö jälle, puhkus läbi :). Selle nädala jooksul käisid Ketu ja Marko palju shoppamas, mida nad tegid juba ka esimesel siin oldud nädala jooksul. Käisd ka minuga mõned päevad tööl kaasas ja nii see nädal läks. Neljapäeva veetsime terve päeva San Fransiscos, näitasin neile põhi kohti seal ja koju jõudsime hilja, kuskil kella 11.30pm ajal. Reedel otsustasin nemad koju jääda. Laupäev oli selline natuke teistsugune päev, kuna oli nende viimane päev siin Californias. Päeval töötasin ja siis pärast seda vaataisme ringi, käisime kinos ja õhtusöögil. Kuna pidime hakkama lennujaama sõitma öösel kella 3.40am ajal siis otsustasin mina, et mul oleks väga raske ärgata kui ma magama lähen, seega nemad läksid magama ja mina läksin sain sõpradega kokku, tulin koju selleks ajaks, et sain riided ära vahetada ja algaski tee lennujaama poole. Lennujaamas leidsime kõik kenasti üles, sai kohvrid ära antud, rääkisime natuke juttu ja oligi aeg hüvasti jätta. Alguses mõtlesin küll, et seekord läheb päris kenasti, et pisarad ei hakkagi voolmaa aga noh, kui Ketut kallistasin siis hakkasid pisarad iseenesest voolama. Eks need hüvasti jätud pole kunagi minu lemmikud olnud. Kahju on kedagi nii kallist ära koju saata. Lennujaamas seistes koos kahe eestlasega oli vahepeal selline segane tunne küll, et kaks eestlast reisivad Eestisse, kas mitte mina ei peaks ka sinna poole tagasi liikuma. Aga ei minu jaoks on kodu siin ja see on koht, kus tahan olla.
Asi, millest olen nüüd aru saanud on see, et mida rohkem eestlasi mind külastab, seda rohkem saan aru, kui palju olen muutunud. Tegelikult on see täiesti hirmutav, kui ma olen selle peaaegu üheksa kuu jooksul nii palju muutund, minu mõtlemine ja maailma vaated on nii palju muutunud, mis siis veel aasta pärast on. Teadsin, et see muutus tuleb aga ei pannud seda enne eestlaste külaskäiku tähele, noh aga ei olnudki mingit võrdlusmomenti. Natuke hirmutav on mõelda, et inimesed, kellega ma enne täiesti ühel meelel oli kõiges, kellega olid ühesugused maailmavaated ja mõtted ja nüüd ma mõtlen hoopis teisiti. Ja see ongi nii, et elu muudab sind, kui sa oled oma kodukohast eemal ja teistsuguses ühiskonnas siis see on ju loogiline, et see teine keskkond lihvib sind nagu teemantit vastavalt sellele, kus viibid ja see hetk, kui pead kunagi minema tagasi siis see saab olema väga raske kuna sina oled täiesti teine inimene, sinu silmaringi on avaram kui kunagi varem, sinu mõttemaailm on teine, kogemused, mis oled saanud on võrdlematud sellega, mis oleks olnud kui oleksin jäänud Eestisse. Mina olen täiesti teine inimene ja tagasi minnes on seal kõik sama, inimesed on ikka nii nagu nad on olnud. Raske, väga raske. Aga see on lihtsalt see, mida tüdrukud on kirjutanud ja rääkinud, kui nad on tagasi kodumaale pöördunud. Mul on siin väga hea sõber, kes läks tagasi koju ja tuli 6 kuud hiljem tagasi siia, kuna ei suutnud enam kohaneda kodumaaga. Paljud tüdrukud veedavad kodumaal aega pere ja sõpradega ja siis lõpuks ikkagi viib tee kuskile mujale Euroopasse või tagasi USAsse. Mina armastan enda pere ja enda sõpru, armastan oma kodu Eestis aga ma südames tunnen, et olen siin, kus ma olla tahan ja see on minu jaoks õige koht.
Vahepeal on taaskord olnud minu elus periood, kus inimesed vahetuvad. Kallid inimesed on läinud koju tagasi või siis nad kohe kohe minemas, kahju, kurvaks teeb aga selline see elu on.
See oli siis lühiülevaade vahepealsest perioodist, mis on toimunud ja kus olen käinud. Pildid arvutisse saan, siis teen siia eraldi ainult pildi postituse.
Olge tublid, kallistused Eestisse minu inimestele ja võtke igast päevast maksimum, sest see tänane päev ja see praegune hetk on see, mis sa mitte kunagi ei saa tagasi!!!
Marii :)
No comments:
Post a Comment