7 kuud hiljem...

Hey lugejad

Möödas on kaua aega, minu viimane postitus oli eelmise aasta novembri alguses, nüüdseks on sellest siis juba täpselt üle poole aasta, wow olen hämmingus! Ma ei tajunudki, et aeg nii kiiresti on läinud. Eks see vist ongi nii, et praeguses ajahetkes ei tajugi, kui kiiresti aeg läks ja tagasi vaadates mõtleme, et aeg möödub lennates. Vahepeal on nii palju asju muutunud ja juhtunud, et ei tea kohe millest kirjutamist alustada.

Alustan siis sellest, miks mu positus on nii kaua hilinenud, eelmise postituse lubaduseks jäi ju see, et järgmine postitus tuleb õige varsti. Ei ärge saage minust valesti aru, sõna varsti ei tähenda minu jaoks poolt aastat hahahaa J. Nagu juba eelnevalt mainisin, minu elu on täielikult muutunud ja uues suuna võtnud.

Detsembri kuu oli natuke kurb kuu minu jaoks, kuna Melanie läks koju ja õige pea pärast teda lahkus ka Ola, siis suur osa minu südamest lendas Californiast Euroopasse tagasi teadmata ajaks, kuna seda osa südamest jälle näen. Nimetagem seda siis au pairi elu rõõmudeks ja valudeks. Mingil hetkel tuleb aeg, kui su sõbrad lahkuvad aga samas, kui seda positiivsest küljest vaadata, siis on see juu väga tore, kuna vähemalt Euroopas on mul igas riigis sõber, kelle juurde külla minna ja kellest mul on unustamatud mälestused. Kõik need inimesed, kes Californias mu elust läbi käisid, muutsid mind paremaks inimeseks ja oh, mida kõike ma õppisin. Mida ma ikka ütlen, tark olen nüüd ja nii õnnelik, et mul on olnud õnn kõiki neid inimesi kohata. Kuid detsember oligi minu jaoks väga vaikse kuu, ei tea miks aga mingi imelik väsimus oli peal, kindlasti kuna teadsin, et minu enda elus on ka tulemas suured muutused. Jõulude ajal oli meil perega õhtusöök ja kingituste jagamine. Jõululaupäeva veetsin D juures ja tegin talle armsa hommikusöögi, vahetasime kingitusi ja lihtsalt nautisime niisama üksteise seltskonda. See ongi see, mis elu on õpetanud ja mida ma väga hindan – aeg! Kui keegi vaatamata oma kiirele elule pühendab sulle aega, kellegi pühendatud aeg sinule on ju kõige hindamatu väärtusega ja kindlasti kõige kallim kink, mida iial olen saanud ja mida kindlasti kõige rohkem hindan. Eks elu ikka õpetab ja muudab väärtushinnanguid. Pärast jõule sõitsin hommikul vara koju, kuna pidin tööl olema ja siis sama päeva õhtul pärast tööd sõitsin tagasi D juurde, kuna järgmisel päeval seadsime sammud lennujaama poole. Aga sellel samal õhtul, kui õhtul tagasi D juurde sõitsin olin ma nii väsinud ja D jäi nats hilja peale ja mul võtit ei olnud kaasas, siis pidin natuke maja ees ootama. Kuna olin nii väinud, juhtus selline asi, et jäin autosse magama ja panin uksed seest poolt lukku hahaaa, et ikka keegi pätt sisse ei saaks. Jäin kohe magama ja hetk pärast seda jõudis D just töölt ja üritas mind üles ajada, et saaksin tuppa minna jam agama aga mina magasin nii sügavalt, et läks ikka kaua aega enne, kui ärkasin ja sel hetkel ei saanud ma aru, kas magasin mõned minutid, tunnike või ühe kuu, kõik oli nii sassis. Nii kui tuppa läksin tegi D mulle süüa, kuna kell oli juba kümme õhtul ja viimati sõin samal päeva lõuna ajal, siis saatis D mu kohe magama, et puhkaksin välja.

Järgmise päeva hommikul oli suur ärevus sees, meie esimene ühine pikem puhkus, sihtkohaks oli seekord siis Seattle. Jah nüüd võib vist tagantjärgi öelda, et kõiki kohti, mida te nägite filmis 50 halli varjundit, olen mina ka ise käinud. Sellel hetkel veel ei teanud filmist miskit, muidu oleks mõne erilisema pildi ka teinud. Eelenvalt oli meil olnud nn palju minipuhkuseid Dga aga see oli siis ühine pikem puhkus ja oi , kes seda oskas ette näha, et see selliselt algab hahahaaa. Järgmisel hommikul ärkasin varakult üles, käisin pesus, tegin hommikusöögi ja äratasin D üles, et sättima hakata, temal oli isegi kohver pakkimata. Hommikusöök söödud, mõlemad sätitud ja valmis minema, ootaisme Uberit, mis pidi kohe kohe jõudma. 10 minutit hiljem, mida ei ole seda ei ole, ootasime veel natuke, ikka ei ole. Helistasime ja küsisime, kus auto on, ütles, et ootab maja ees, ütlesime, et me oleme maja ees aga mida ei ole on auto. Autojuht ajas midagi segamine ega teadnud vist ise ka pärast täpselt, kus ta on. Tellisime uue auto ja öeldi et läheb ikka natuke aega, aga aega pidi minema nii palju, et meil sellist aega enam ei olnud. Lõpuks otsustasime D autoga metroojaama sõita ja auto sinna jätta ja siis metroo peale hüpata ja nii kohale jõuda. Et siis pärast keegi ta sõpradest võtab majast teise võtme ja tuleb autole järgi ja viib maja juurde taagsi, kuna ööpäeva ringne parkimine jaamas on keelatud. Metroojaama kohale jõudes läks meie rongi just meil nina alt minema, oh milline õnn eks! Minu vaatasin kella ja no ütleme ausalt, arvasin juba sel hetkel, et me jääme lennukist maha. Kuna D juurest metrooga minna on kuskil tunnike sõitu ja kell oli nii palju juba, lõpuks saime metroo peale ja sõit lennujaama võis alata. Kohale jõudes oli meil ainult 35 minutit aega ja siis saime järgmise üllatuse, pidime võtma lunnujaama sisese metroo, kuna meie terminal oli kõige kaugemas otsas, kui lõpuks kohale jõudsime õigesse terminali, siis nii kui rongi uksed lahti läksid jooksime nagu hullud. Just sellel hetkel, kui olukord on tõsine, jooksmise pealt tuli D kohvril ratas alt ära. Oh my! Ma ei suutnud õieti joostagi enam, ma mõtlesin, et sinna ma nüüd surengi, sest mul polnud õhku hingamiseks ja hing oli nii kinni, kuna ma naersin nii kõvasti,  mõtlesin, et lasen püksid täis. Ja see hetk kui nägin kuidas see üksik ratas, mis kohvri küljest ära tuli oma teekonda iseseisvalt teises suunas otsustas jätkata, mõtlesin, et ma kukun kokku, kuna ma tõsiselt ei saanud enam hingata, kirjutan teile seda ilma igasuguste liialdusteta. Aga õnneks Dle see nii nalja ei valmistanud ja kui mina veel tasakesi üritasin joosta ja õhku ahmida selle naeruhulluse käes, oli tema juba check ini lauani jõudnud, mis oli kohe vahetus läheduses ja saanud uudise, et jäime 5 minutit hiljaks ja kahjuks, enam pardale ei lasta. Proovisime igat pidi rääkida ja nii öelda moosida, seda naisterahvast aga ta ütles, et ta ei saa midagi teha, lennuki uks on sulgunud ja ta lei ole enam midagi teha. Õnneks oli tegemist nii toreda naisterahvaga ja ta üritas kõigest väest miskit välja mõelda, kuidas meid ikka samal päeval Seattlisse toimetada. Samal ajal kui see lahke naisterahvas ajas asju ja tegutses, mõtlesime endamisi, et kun kuidagi ei saa siis lähme autoga, 14 tundi sõitu aga näemegi rohkem ja oleksime ikkagi sama päeva õhtul hilja kohale jõudnud vaheldumisi sõites. Lõpuks tuli info, et samal päeval läheb Seattlesse ainult veel üks lend ja see on kahjuks välja müüdud aga ta võib meil oote nimekirja panna, see on siis see, et kui keegi jab samamoodi hiljaks või keegi lihtsalt ei ilmu kohale. Siis tuli tal mõte, et läbi Salt Lake City läheb ka Seattlesse lend, et seal on ka kohti, ootasime manageri otsust, kellele ta helistas, kuna lend oli kaks korda kallim. Tuli eitav vastus ja mõtlesime, et katsetame seda viimast võimalus, jääme ootenimekirja. Pidime paar tundi ootama, käisime söömas ja mina ikka jätkuvalt naersin, kui õnnetult D kohvri ratas otsustas lihtsalt minema sõita. Kui alguses olime väga piges ja mõtlesime mis saab, siis sel hetkel oli juba väga relax õhkkond, kuna naine check ini lauast ütles et võimalus lennule saada on väga hea, kuna me oleme esimesed, kes nimekirjas on. Ja olime juba harjunud mõttega, et võibolla peame sõitma. Läksime istusime enda värava juurde ja vahtisime tõtt suure tablooga, kus oli inimeste nimekiri, kes on lennul ja , kes on ootel. Oi see ootel olevate inimeste nimekiri oli väga pikk. Ja kui me nägime, et vahepeal juba võeti ootenimekirja tagant poolt inimesi ja nemad said koha siis tuli väike tõemoment, et nojah, tuleb vist mõtlema hakata, et millise auto me rendime. Järgi oli jäänud kolm viimast vaba kohta lennukid ja igaljuhul läks kallistamiseks, kui nägime, et nendest kahele kohale oli panud meie nimed ja veel economy plus klassis, kus on istmete vahe suurem. Ütlesin küll Dle, et enne ma ei usu, kui lennuki peal oleme. Ja uskuma ma pidin, kui õhku tõustes imeilusa San Francisco taevavaadet nägin. Seattlisse saabusime palju hiljem, kui plaanitud ja pärast hullumeelset päeva, võtsime rendikast oma auto välja ja sõitsime kohe linna baaridesse hahahaaa, no me lihtsalt olime selle ära teeninud.

Aeg Seattles läks aeg kiiresti ja iga päev oli minul juba eelnevalt ära planeeritud igasuguste külastustega. See on juba kahjuks nii, et kui veedad kellegiga kvaliteetaega läheb aeg nii kiiresti ja vastupidiselt aeg venib. Nägime palju ja käisime palju ja oiii kui külm oli, me ei ole ju sellise külmaga harjunudki ja kui aus olla, kui meil oleks olnud korralikud talve riided, siis oleks tunduvalt soojem olnud. Seattlest tagasi tulle oli nii hea meel tagasi soojas Californias olla aga samas tabas mind argielu rutiin.

Edasi kulgesid asjad väga kiiresti, jaanuar oli Californias väga vihmane aga kõigil oli selle üle väga hea meel, kuna siiani on seal põud ja vihma väga vaja. Mäletan, kuidas öeldi, et tulemas on kümne aasta suurim vihmatorm ja koolid suleti ja tänavatel liikus vähem inimesi ja no liikluses oli kaos nagu ikka. Eesti mõistes oli see tavaline sügise vihm, sadas kuskil nädalake ja mõningad tänad on üle ujutatud aga mitte midagi sellist, mis elu seisma jätab. Selles suhtes on mul ikka jätkuvalt hea meel, et olen pärit väiksest Eestist ja kogenud kõiki erinevaid ilmaolusid. Mulle väga meeldis see vihm, lõi õhu värskeks, loodus muutus pruunist roheliseks ja tänavatel liikus vähem autosid, mis oli nagu vabadus minu jaoks.

Ola ja Melanie lahkudes veetsin palju aega kodus või siis enamasti olin D juures. Võob öelda, et jaanuari kuu alguses juba oli tunne, et midagi suurt on tulemas, muutused! Veetsin palju aega ka sõpradega eriti Kemaliga. Ohh armastan seda kutti! Mu elus ei ole enam palju sõpru, vaid eelistan kvaliteeti kvantiteedile. Kõik need, kes mu sõprade ringi kuuluvad on auga selle koha ära teeninud ja mulle sügavale südamesse pugenud ja olen nii tänulik, et mu elu on ristunud nendega. Kemal on üks neist, me saime tuttavaks juba ammu ammu, kui ma Californiasse läksin aga paar kuud pärast seda tuli tema tagasi Euroopasse ja siis vahepeal neti teel suhtlesime, kui järsku tegi ta kõigile üllatuse ja kolis tagasi Californiasse. Tagant järgi mõeldes ja vaadates, usun, et siingi olid elul kõik plaanid eelnevalt tehtud ja plaanitud, kuna Kemal saabus tagasi just sel hetkel, kui ma teda kõige enam vajasin. Terve jaanuari kuu veetsin ma Kemaliga. Tegime laheda tripi Las Vegasesse, mis on ühe sõnaga kokku võttes insane! Nii palju nalja sai ja nagu Vegasele kohane, saime kõik tasuta, limusiinid, peo piletid, joogid, see on Vegase võlud. Sain kuulata ühte oma lemmikut Steve Aokit ja vip piletitega, poleks seda uneski osanud loota. Jaanuari viimase nädala elasin Kemali juures ja tegime nii palju asju, et mul lihtsalt kuluks terve üks lehekülg selle jutu peale siia. Kuna mina ei töötanud, siis oli mul aega palju ja Kemal tahtis mind ikka tegevuses hoida, mist al ka õnnestus. Igal öösel koju jõudes vajusin voodisse üle väsinuna aga süda oli täis rahulolu, kuna tundsin, et kasutasin oma aega maksimaalselt ja kvaliteetselt. Vetsin palju aega ka Krissuga, käisime Golden Gate silda vaatamas ja sõitsime ringi, Krissu veetis nädalavahetuse San Joses ja nalja sai palju. Üks hetk ütlesin, et ma tahan endale ilusa auto rentida ja nii see siis oligi seadsime sammu lennujaama poole ja rentisime Ford Mustagi kabrioleti, seejärel kohe San Franciscosse pidusse.

Tulles tagasi Kemali juurde, siis kindlasti on ta selline inimene, keda tavaliselt iga inimene kohta oma elu jooksul ühe korra või kui sedagi. Kui ma kirjutan siia, kui suure südamega, abivalmis, lahke ja hulluke ta on, siis usu sa mõtled midagi lihtsat, midagi lihtsalt head. Aga ei mõtlen seda kõige suurema tähendusega, ma pole oma elus mitte kunagi enne sellist inimest kohanud nagu seda on Kemal. Ta oli ja jätkuvalt on mu kõrval alati. Ta on inimene, kes on seal ja on valmis sind püüdma, kui sa ise veel ei teagi, et sa kukkuma hakkad, ta on sinust alati üks sammuke ees ja alati juba enne sinu kõrval sind kallistamas, kui sa isegi sellest aru said, et kallistust vajad. Jaanuari viimasel nädalavahetusel korraldas ta mulle Lake Tahoel peo, mis on üks minu lemmikuid kohti. Suur maja mägisel Tahoe maastikul, kamin, muusika, suur ühine õhtusöök, lumi – mida ma ei olnud näinud ja katsunud kaua aega, kelgutamine ja kõik, mida üks hing võib ihaldada ühest ideaalsest nädalavahetusest. Ja kõik see oli minu jaoks, minu nimel! Pühapäeval koju sõites viisime Krissu koju ja jätsin temaga hüvasti. Koju sõites oli kuidagi vastik ärevus sees, teadsin, et ees ootab pikka öö. Viisimegi Kemaliga teised tüdrukud koju ja tagastasime rendika ja läksime koju, mõlemad täitsa läbi omadega. Kemal läks magama, kuna mõndade tunnikeste pärast pidi ta juba ärkama ja mind lennujaama viima. Hulluke ta on, ütlesin et ta võib mind juba kohe viia aga ta keeldus, ütles, et tema ei vii mind lennujaama külmetama ja üksinda passima. Minu pärast tõusis ta keset ööd üles ja viis mind lennujaama, seejärel sõitis kontori juurde ja magas kuni tööpäeva alguseni autos. Minu lennuni oli natuke aega, sain kenasti kõik oma pagasid registreeritud ja turvakontrollist kiiresti läbi. Ostsin endale Peetsist kakao ja sandwichi, tegin siis arvuti lahti ja niisama veetsin aega muusikat kuulates. Sees oli mingi nõme tunne, selline segadus, kurbus, põnevus, kartus ja tegelikult läks süda pahaks, see tunne on mul hästi meeles, süda peksis kiiremini, kui tavaliselt. Sain sõpradelt armsa mälestus märkmiku piltide ja kirjadega. Otsustasin, et seda enne ei vaata, kui Eestis olen aga lennukile jõudes, oli nii palju aega, et otsustasin vaadata, ei tea miks ma seda tegin. Õhku tõusmisel oli mu hinges nii palju erinevaid emotsioone, lugedes märkmikku nüüdseks juba mälestustest ja vaadates, kuidas San Francisco järjest kaugemale jab, olid mu pisarakanalid täielikult avatud. Naisterahvas minu kõrval sai aru, mis toimub ja naeratas mulle koguaeg, et mul tuju tõsta. Esimest korda San Francisco and New Yorgi vahel lennates oli lend rahulik, ei olnud suurt tuult ega tormi, võibolla oli see märk, et teen õige sammu. New Yorki jõudes oli muidugi see kurikuulus lumetorm, mille pärast hoiti meid seal õhus üle kolme tunni ja ei lasted maanduda, kuna olud olid nii kehvad. Lõpuks sai piin läbi ja maandusime, mida minu silmad nägema pidid, tavaline õrnalt lumine ilm, ma ei suutnud uskuda, et see oligi põhjus, miks meil ei lasted maanduda ja paljud inimesed jäid oma lendudest maha. Olin eelnevalt mõlenud, et viis tundi New Yorgi lennujaamas passida on karm, kuna seal ei ole tasuta wifit ka ja shopata ma ei viitsi. Lõpuks oma väravani jõudes teadsin, et lennuni on veel kaks tundi aega ja selle ajagajõuan kenasti söömas ära käia, juua ja snäkke lennule kaasa osta ja siis peaks ju lennukile saama. Kõik eelnevad toimetused tehtud ja väravani jõudes oh üllatus, oligi see, mida ma kartsin, lend on edasi lükatud kehvade ilmaolude tõttu, algselt lükati edasi tunnike, mõtlesin, et ok elan üle. Seejärel teavitati, et veel poolteist tundi. Otsisn endale tegevust ja aeg venis, kuna märkasin, et olen pandud istuma keskmisse ritta keskele, siis oii võtsin jalad selga ja läks kohta vahetama, mis mul ka õnnestus, sain akna äärse koha ja olin väga rahul. Kui lõpuks lennukile lasti teadsin, et tuleb hea lend, kuna iga kord, kui olen Finnairiga lennanud on kõik superluks olnud ja seda ka seekord. Kõike parem asi selle lennu juures on see, et kuna lend ei olnud välja müüdud siis sain üksinda istuda, oiii milline luksus üheksa tunnisel lennul. Lend läks kiirelt ja söök oli väga maitsev, vaatasin filme, kuulasin muusikat ja magasin palju. Lennul oli palju eestlasi ja soomlasi, niiet üle pika aja sain palju eesti ja some keelt kuulda. Helsingisse jõudes olid enamus inimesi, kellel oli vaja edasi lennule jõuda maha jäänud. Kuna lend läks välja New Yorgist palju hiljem. Igaljuhul ka siin ma ei pidanud enam nii kaua ootama, kui muidu, kõigest kaks tundi. Aga tegelikult on ikkagi päris piin oodata kaks tundi lendu, mis kestab 20 minutit. Võtsin arvuti lahti, mu facebooki postkast oli umbes ja asusin kirjadele vastama ja niisama uurima, mis vahepeal oli toimunud. Vahetult enne lennukile minemist ema helistas ja oli nii õnnelik, et olen juba Soomes, ta juba ootas mind rahulolematult teasel pool kallast. Taaskord pidin lendama nõmeda väikse lennukiga, kuhu sissegi ei mahu, taaskord pidin käsipagasist asjad välja võtma, et see ära mahuks ja taaskord, kuskil mujal nagu ka eelmine kord mai kuus Eestit külastades, kuskil mujal lennukil seda probleemi ei olnud. Eestisse jõudes, oli tunne imelik, kohe väga imelik! Kovreid ja kotte oli kokku mul neli ja pooled neist olid märjad aga see selleks. Üllatuseks oli mulle vastu tulnud ja õde koos Johaniga, keda mina siis nägi esimest korda, emmeke muidugi nuttis. Esimese 30 minuti jooksul kodumaa pinnal olles sain endale kolm külmavilli huulele ja ei möödunud palju aega kui lisandus veel kaks. Tunne oli võõras, kõik tundus nii võõras, kõike, mis mind enne ümbritses ja mida ma pidasin tavaliseks, seda enam ei olnud. Tegelikult oli tunne nagu oleks kuskile, kellegile külla tulnud ja fakt, et teadsin, et olen Eestis natuke pikemalt puhkamas kindlatel põhjustel, siis lohutaisn ennast sellega. Kuid natuke kurb ja segadust tekitav tunne on küll, kui sinu enda kodumaa saab nii võõraks ja kohaks, kohaks, kus sa tahadki olla ainult ajutiselt ja külas. Olen väga õnnelik kõkide nende muutuste üle, mis minu elus on toimunud viimase kahe aasta jooksul. Olen palju muutunud, minu maailmvaated on muutunud ja minu ettekujutus elust ja milline see olema peaks.

Hetkel on mu elus etapp enda jaoks, puhkus ja aeg lähedaste jaoks, kuid hinges on rahulolematus ja isegi see lühike aeg siin, mis mul veel jäänud on tundub pikk ja samas nii lühike. Ees on ootamas uus eluetapp, midagi uut!

Sorry, pildid pole päris täpselt ajalises järjekorras aga enam vähem. Siin on üle 200 pildi, ma lihtsalt rohkem ei jaksanud panna :).

Üks teadaanne veel, varsti varsti läheb blogis üle inglise keele peale, kuna paljud sõbrad üle maailma on juba küsinud, kas lähen üle inglise keele peale, et nad tahaksid ka lugeda. Ja kuna eestlased üldjuhul oskavad kõik keelt, siis usun, et ega erilist probleemi ei tule. Olge tublid!

Koht, kus saaks tsillida terve öö

Tossud niisama autos ümbrust vaatamas :D

Monterey

Monterey

Parim selfie ever

Monetery

Monterey

Nii ilus koht oli

Leidin uue sõbra, nii mõnus pehme :)

Monterey

Carmel

Carmel

Carmel

Carmel

Carmel

Carmel

Carmel, niisama magasime rannas

Mu kallis Ola, suur süda!

Ola ja Tuncayga mõnusat päeva lõpetamas

Carmel

Monterey, Ola lahkumis üllatuspidu

Ola pidu

Ola pidu, Monterey

Ola pidu, Monterey

Jõulud

Armastan jõule!

Tänav nats üleujutanud, tähendas sajandi suurimat vihmatormi Californias :D

Vihm – koas

Vihmane Cali

Müstiline saadetis mulle, nats aega võttis aga teada sain, kes üllatuse tegi :)

Alati kaasas ja seltsis :D

San Francisco jõulupuu, see oli päris elus ikka nii suur

Lumememm Dle

Niisama unine tsill pühapäeva hommikul

Jõulukingitus Dle, karbi sees oli midagi väga väärtuslikku ja erilist

Jõulu hommikusöök Dle

Taaskord üllatus mu kallilt Sunnyle :)

Oh kohe näha, et olen kunstikoolis käinud eksjuu :D lool

Space Needle pood

Järjekorras

Sai oma nimi ka maha jäetud sinna :)

Imeilus Seattle

Oii kui külm :)

Kukkuuu

Suured lahedad lilled

Space Needle, päris elus nii tohutult suur

Nagu meie Ahhaa taoline asutus, palju huvitavat

Munnaaaddd :D

Ma peaagu ei saanud enam hingata naersime nii kõvasti :)

Nii ilusad inimesed :D

Teadusmuuseum

Ilus jõulupuu

Liftiga üles

Kas tunnete ära? :D seal oli nii paljudest filmidest ja kõik olid originaalid, mida filmides kasutati

Seal vist väga istuda ei tahaks

Läbisin õudusfilmide osakonna kiiruga, sest valgus oli hämar ja ma pole õudukate fänn, tundus nagu kõik ärkas ellu :D

Ei tea küll millist valida

Kalli kalli :D

Minu mõõdus kitarr

No ainult lollitaks :)

Korraks ilusad ja armsad ja siis...

...ei suuda olla :)

Seattle

Ei mäleta kuna viimati mütsi kandsin enne Seattlet :)

Ilus vaade

Normaalsed inimesed

Meduusidel on disko 

Mu sõber Hawaiilt oli Seattlesse ära eksinud :)

Need on nii nunnud, eriti katsudes :

Ootasin, et hai tuleks, tahtsin pildile saada teda aga andis korvi

Otsustas hoopiski kaarega mööda minna

Nii numpsik

Kuulus nätsusein, jätsin ka oma nätsu sinna mälestuseks

Pilduke kaa :)

Ilus Seattle!!!

Oiiiii kui kallis, üks mis eemal oli maksis 28000 dollarit

Mõnna puhkehetk, õunad lahti ja vaja vahepeal maailmaga ka suhelda

Seattle

Leidsin Vene poe ja kohviku, kus oli isegi eesti keeles kirjutatud head uut aastat. D maitses borši :)

Seattle

Hommikul poodi minnes nägin jääd, sel hetkel oli küll vaatamisväärsus, polnud ammu näinud

Vaateratas

Nii mugav voodi oli

Väike mugimisnurk

Esimese Starbucksi külastus

Esimese Starbucksi külastus

Esimese Starbucksi külastus

Esimese Starbucksi külastus

Esimese Starbucksi külastus

Oiii kui pikk järjekord oli, ma isegi ei mäleta kaua seisime :)

Esimese Starbucksi külastus

Seattle

Nummilt jälle järjekorras :D

Teadusmuuseum

Teadusmuuseum

Las Vegas :D

Pidusse, Steve Aokit ootamas

Steve Aoki õhtu :)

Vahepeal vaja tõsine ka olla :)

Las Vegas

Las Vegas

Bellagio, Las Vegas

Mu kallis Kemal

Ainuke, kes oli hommikul suuteline ringi sõitma - Julia :)

Oih, mis meie leidsime :)

Päris korralik Coka pudel :) sellega saaks plaju roostet eemaldada

Sokolaadimaailm

Nalja peab saama

Bellagio, Las Vegas

Bellagio, Las Vegas

Bellagio, Las Vegas

Oii esimest korda näen Vegast vihmasena :) uus kogemus

Las Vegas

Vihmane Vegas

Niisama ilusad :)

Juliaga järjekorras, Steve Aoki

Mu kallis Kike :)

Las Vegas :)

Nii kallid on need kutid, suur süda neile :)

Läbi kõrbe teel tuledelinna - Vegasesse

Las Vegas

Nii head olid kõik :)

Poisid jäävad poisteks :)

Tsirkuse külastus

Nats mängime kaa

Väike margarita kaa...

...oiii kui kange jook

Tüdrukud reas :)

Alati nii lõbus nendega!

Las Vegas

Las Vegas

Väike udune selfie koos Kikega

See on ikka nii ilus, iga täistunnil Bellagio ees, minge vaatama

Kui ilus klaas lagi

Hiina uue aasta tähistamine

viies element :D lol

Kunst

Bellagio ees

Kojusõit võib alata :)

Jalad selga ja randa minek :)

Lihtsalt tui tahtmine ilusat autot omada ja nii saingi :)

Nii mõnus rand oli

Kemal peab alati kõik pildid ilusaks tegema :)

Mu kallis Krissu

Mu kallid Rapi ja Sandra

Krissukas

Nii soe ja hea

California päike on parim!

Lõpmatus!

Kallid reas!

Cali sunset!

Väiksed poosid Michelliga

Vägev õhtu oli!

Ja sealt ta läheb...Eesti olge valmis päike tuleb!

Poosid poosid

Krissukas tegi pilti ja rosinad reas...

Mõnus värviline lõke!

Oii kui mõnus!

Tulejumal Kemal!

Jätsin Eesti lipu Tahole, kuna Tahoe on paradiis maa peal ja armastan seda kohta!

Mu kallis Kemal

Kalliralli!

Väike trenn rannas :)

Minu tüdrukud

Tahoe

Imeline Tahoe, maailma kõige puhtama veega järv

Kõik koos!

Nii kartsin...

Valmis ja läksime...

Kõik said oma kokakunsti näidata

Lihtsalt tsill rannas, muusika ja sõpradega

Minu viimane õtusöök kõikidega koos :)

Mõni mees otsustas tundmatus kohas peakat hüpata ja siin nad siis seletavad

Nagu ütlesin, maailma kõige puhtama veega järv, imeilus!

Pärastlõunane uinak sillal! :)

Uinak vol2

Mõnus metsamajake

Kuurika ka päris ilus :)

Koju sõites saatis see viimane loojang mind terve tee...

Sõitsime Garyga otse kõige suuremasse lompi

...ja muidugi olime läbimärjad :)

Hahahaaa :D

Arutasime, et suva, uuele ringile...

Perekondlik koosolek:)

Kemal vol1

Mu imeilus San Francisco

Golden Gate

Hippie Tree

Armastan Californiat!

Imeline vaade!

Nalja peab ka saama, eriti kui poseerida ei oska :)

Goden Gate

Golden Gate

Vaade San Franciscole

Mina olengi kännu jumal :D

Tunneli lõpus on alati valgus...

Ilus!

Ilus vaade!

Taaskord Golden Gate

Krissu kallikesega!

Krissu - imeline neiu loojangul loool :D

Ilus California loojang...