teadmatus...

Ei taha, ei taha, ei taha enam siin Eestis olla, üldse ei tahaaaa :). Tahan nii väga siit minema, ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei mõtle sellele, kus ma võiks olla ja mida ma hetkel teha võiks. Tean, et tegelikult ei ole enam palju oodata kõigest aasta veel, siis on kool läbi ja saab mu ammune unistus teoks. Pühin Eestimaa tolmu jalgelt ja lähen kuskile mujale tolmu otsima :) vot nii. Alati on olnud miski asi, mis on mind siin kinni hoidnud - kool, töö, inimene ja miljon muud asja aga vahepeal mõtlen, et ju ei olnud siis õige aeg käes veel. Igaljuhul nüüd on see hetk, see õige aeg käes, hinges on vabadus ja mulle nii meeldib see tunne. Tegelikult mõnikord ma kohe kardan, et tuleb jälle miski, mis minust kinni haarab, mis sunnib mind siia jääma. Aga eii, sellist asja ei saa tulla, sest nendest põhjustest või siis "miskitest" tuleb kaarega mööda minna. Ja kui ma midagi nii nii väga tahan, siis ma teen kõik selle nimel, et ma saaks selle.
Ma tahan, et enne kui ma hakkan kuskil juuri alla ajama, oleks ma ka enne midagi näinud, maailma avastanud, et ma saaksin teada, mida ma siis ikkagi lõpuks tahan :). Tegelikult on ju päris raske jõuda sinna punkti, kus sa tõesti täpselt tead, mida sa tahad, mida sa elult tahad. Vahepeal on see mitteteadmine hirmutav. Vaatad ümberringi ja nõed, et kõik sõbrad ja tuttavad ajavad oma rida nii kindlameelselt ja nad teavad täpselt, mida nad tahavad. Enamusel on juba pere, unistuste töö koos kõikvõimalike lisadega ja boonustega AGA MINA?! Olen katsetanud nii palju erinevaid asju - õppinud täiesti seinast seina asju, töötanud nii erinevatel töökohtadel, jne jne ei viitsigi hakkata seda pikka nimekirja siia kirjutama, lihtsalt point on selles, et miks mina ikka veel ei tea, mida ma tahan, kui kõik teised minu ümber on selle ivakese üles leidnud. Vanust on juba piisavalt, et teada kasvõi natukene, kasvõi hästi hästi natukene........aga ei, tunneli lõpus ei paista valgus :). Mind päris huvitab kuna see juhtub, kus mind tabab sähvatus ja ma saan kõigile öelda, kõige tähtsam, et ma saan iseendale öelda, et vot nüüd on see hetk käes, tean täpselt mida ma tahan. Loodan ikka, et see imeline hetk kunagi ka saabub :).

Dreams..

There comes a time in life to step foward ad reach for more. A moment when all the risks have no minings compered to the calling of dream. Have faith in all that is good because you are free and this is your time to be happy!

Hello to everyone,

Happy New Year, I hope it will be better year than 2011. I haven't written long time but will do it soon and I'll write you all the stuff I have done meantime :)

Pole ammu kirjutanud, sest nii kiire on olnud. Alles mõtlesin, et millal see jõuluaeg kätte jõuab aga vot nagu vupsti ongi juba jõululaupäev ukse ees. Aga mida ma ikka siin aja kiirest möödumisest heietan, kõik teavad niigi, et see kõik käib jube kiirelt. Jõulutunne puudub täielikult, kindlasti on selles suurelt süüdi lumi, mida ei paista kuskilt tulevat, aga mida aastad edasi, seda vähemaks jääb jõulutunnet. Tegelikult on nii kõikide tähtpäevadega, nooremana oli eriline tunne, kui olid jõulud või sünnipäev aga nüüd pole mitte mingit tunnet enam.
Igaljuhul taaskord ja ikka veel ootan ma lund, ma loodan tõesti väga, et jõululapäeval ei ole maa must. Hommikul ärgates võiks olla lumi maas, vot see oleks eriline jõulukingitus ja kindlasti tooks tagasi jõulutunde.
Kuna ees on väga kiired ajad, siis ma loodan, et vahepeal ikka trehvan siia.
Ilusat jõuluaega kõigile!

Pole tükk aega midagi kirjutanud, pole tuju ja tahtmist olnud. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Olin haige - angiin, täna tuli esimene pisikene lumi maha :), mille üle on mul väga hea meel, võiks kümme korda rohkem lund sadada. Mulle meeldib lumi. Leian, et igas aastaajas on midagi head ja ilusat. Või kui see niisama loomulikult ei tule, siis vähemalt võiks midagi leida, mis sind igal aastaajal heas tujus hoiab. Mulle ei meeldi üldse virisejad, kes koguaeg vinguvad, et suvel on nii palav ja talvel nii külm, sügisel porine ja vihmane ja kevadel sulab kõik - kõikjal on vesi. No mida iganes, ainult virisetakse, selleasemel, et tunneks rõõmu, säilitaks värvirakke ja oleks niisama rõõmus. Mul on tunne, et see on rohkem eestlastele iseloomulik virisemine. See kellel on see ei taha ja see kellel ei ole see tahab!

Palju lihtsam on elada, kui koguaeg ei virise, tunne elust mõnu, leia igas asjas midagi head ja kui tõesti mõnes asjas ei ole midagi head, siis katsu leida see kõige parem osa sellest. Kuigi arusaadav, koguaeg ei saagi olla selline rõõmupall, vahepeal tuleb auru välja ka lasta. Lihtsalt iga inimene peab leidma selle kõige parema viisi, kuidas ta seda teha saab

Ega mul ei ole mingit eesmärki selle postitusega mingit sõnumit edastada, lihtsalt tundsin, et pean kirjutama ja see on see, mis minust hetkel välja tuli. Aga usun, et päris võssa ma selle jutukesega ei pannud, nii on ju...

Niih aga jõulud tulekul :) ma pole vist mitte kunagi aastavahetust nii nii väga ootanud kui hetkel. Märksõnad, miks seda nii väga ootan on järgmised: jõulud, Kotu, pidu, Saksamaa. Üle väga väga pika aja saan olla ainult enda peremees, ei pea oma plaane kellegagi arutama ei ühitama. Saan teha nii nagu ise tahan ja mulle meeldib see väga! Ise oma aja peremees ( või siis perenaine).

Tegelen ka hoogsalt jõulukingitustega, sellel aastal otsutasin, et võtan selle asja varem ette, kuna detsember on väga kiire. Niisiiis alustasingi kingituste meisterdamisega, soetamisega juba novembri alguses. Ja tuleb tunnistada, et hetkel on küll olukord rahulik, tavaliselt sellel ajal olen ma juba paaniliselt (koos oma kaasmaalastega, kes ei oska aega planeerida) mööda poode kolanud ja kingitusi otsinud. Aga jep, nagu ütlesin, siis hetkel on olukord rahulik, sain juba varakult kõik läbi mõelda, mida ja kellele kinkida/meisterdada. Sellel aastal olengi läinud rohkem isetegemise suunas. Mõtlesin, et midagi teistsugust ja erilist, tegelikult panen ju ikkagi iga asja sisse killukese endast. Nii armas on nii mõelda :).

Nii lume igatsus on peal...LUMI LUMI LUMI, kus sa oled?