Hey lugejad
Möödas
on kaua aega, minu viimane postitus oli eelmise aasta novembri alguses,
nüüdseks on sellest siis juba täpselt üle poole aasta, wow olen hämmingus! Ma
ei tajunudki, et aeg nii kiiresti on läinud. Eks see vist ongi nii, et
praeguses ajahetkes ei tajugi, kui kiiresti aeg läks ja tagasi vaadates
mõtleme, et aeg möödub lennates. Vahepeal on nii palju asju muutunud ja
juhtunud, et ei tea kohe millest kirjutamist alustada.
Alustan
siis sellest, miks mu positus on nii kaua hilinenud, eelmise postituse
lubaduseks jäi ju see, et järgmine postitus tuleb õige varsti. Ei ärge saage
minust valesti aru, sõna varsti ei tähenda minu jaoks poolt aastat hahahaa J.
Nagu juba eelnevalt mainisin, minu elu on täielikult muutunud ja uues suuna
võtnud.
Detsembri
kuu oli natuke kurb kuu minu jaoks, kuna Melanie läks koju ja õige pea pärast
teda lahkus ka Ola, siis suur osa minu südamest lendas Californiast Euroopasse
tagasi teadmata ajaks, kuna seda osa südamest jälle näen. Nimetagem seda siis
au pairi elu rõõmudeks ja valudeks. Mingil hetkel tuleb aeg, kui su sõbrad
lahkuvad aga samas, kui seda positiivsest küljest vaadata, siis on see juu väga
tore, kuna vähemalt Euroopas on mul igas riigis sõber, kelle juurde külla minna
ja kellest mul on unustamatud mälestused. Kõik need inimesed, kes Californias
mu elust läbi käisid, muutsid mind paremaks inimeseks ja oh, mida kõike ma
õppisin. Mida ma ikka ütlen, tark olen nüüd ja nii õnnelik, et mul on olnud õnn
kõiki neid inimesi kohata. Kuid detsember oligi minu jaoks väga vaikse kuu, ei
tea miks aga mingi imelik väsimus oli peal, kindlasti kuna teadsin, et minu
enda elus on ka tulemas suured muutused. Jõulude ajal oli meil perega õhtusöök
ja kingituste jagamine. Jõululaupäeva veetsin D juures ja tegin talle armsa
hommikusöögi, vahetasime kingitusi ja lihtsalt nautisime niisama üksteise
seltskonda. See ongi see, mis elu on õpetanud ja mida ma väga hindan – aeg! Kui
keegi vaatamata oma kiirele elule pühendab sulle aega, kellegi pühendatud aeg
sinule on ju kõige hindamatu väärtusega ja kindlasti kõige kallim kink, mida
iial olen saanud ja mida kindlasti kõige rohkem hindan. Eks elu ikka õpetab ja
muudab väärtushinnanguid. Pärast jõule sõitsin hommikul vara koju, kuna pidin
tööl olema ja siis sama päeva õhtul pärast tööd sõitsin tagasi D juurde, kuna
järgmisel päeval seadsime sammud lennujaama poole. Aga sellel samal õhtul, kui
õhtul tagasi D juurde sõitsin olin ma nii väsinud ja D jäi nats hilja peale ja
mul võtit ei olnud kaasas, siis pidin natuke maja ees ootama. Kuna olin nii
väinud, juhtus selline asi, et jäin autosse magama ja panin uksed seest poolt
lukku hahaaa, et ikka keegi pätt sisse ei saaks. Jäin kohe magama ja hetk
pärast seda jõudis D just töölt ja üritas mind üles ajada, et saaksin tuppa
minna jam agama aga mina magasin nii sügavalt, et läks ikka kaua aega enne, kui
ärkasin ja sel hetkel ei saanud ma aru, kas magasin mõned minutid, tunnike või
ühe kuu, kõik oli nii sassis. Nii kui tuppa läksin tegi D mulle süüa, kuna kell
oli juba kümme õhtul ja viimati sõin samal päeva lõuna ajal, siis saatis D mu
kohe magama, et puhkaksin välja.
Järgmise
päeva hommikul oli suur ärevus sees, meie esimene ühine pikem puhkus,
sihtkohaks oli seekord siis Seattle. Jah nüüd võib vist tagantjärgi öelda, et
kõiki kohti, mida te nägite filmis 50 halli varjundit, olen mina ka ise käinud.
Sellel hetkel veel ei teanud filmist miskit, muidu oleks mõne erilisema pildi
ka teinud. Eelenvalt oli meil olnud nn palju minipuhkuseid Dga aga see oli siis
ühine pikem puhkus ja oi , kes seda oskas ette näha, et see selliselt algab
hahahaaa. Järgmisel hommikul ärkasin varakult üles, käisin pesus, tegin
hommikusöögi ja äratasin D üles, et sättima hakata, temal oli isegi kohver
pakkimata. Hommikusöök söödud, mõlemad sätitud ja valmis minema, ootaisme
Uberit, mis pidi kohe kohe jõudma. 10 minutit hiljem, mida ei ole seda ei ole,
ootasime veel natuke, ikka ei ole. Helistasime ja küsisime, kus auto on, ütles,
et ootab maja ees, ütlesime, et me oleme maja ees aga mida ei ole on auto.
Autojuht ajas midagi segamine ega teadnud vist ise ka pärast täpselt, kus ta
on. Tellisime uue auto ja öeldi et läheb ikka natuke aega, aga aega pidi minema
nii palju, et meil sellist aega enam ei olnud. Lõpuks otsustasime D autoga
metroojaama sõita ja auto sinna jätta ja siis metroo peale hüpata ja nii kohale
jõuda. Et siis pärast keegi ta sõpradest võtab majast teise võtme ja tuleb
autole järgi ja viib maja juurde taagsi, kuna ööpäeva ringne parkimine jaamas
on keelatud. Metroojaama kohale jõudes läks meie rongi just meil nina alt minema,
oh milline õnn eks! Minu vaatasin kella ja no ütleme ausalt, arvasin juba sel
hetkel, et me jääme lennukist maha. Kuna D juurest metrooga minna on kuskil
tunnike sõitu ja kell oli nii palju juba, lõpuks saime metroo peale ja sõit
lennujaama võis alata. Kohale jõudes oli meil ainult 35 minutit aega ja siis
saime järgmise üllatuse, pidime võtma lunnujaama sisese metroo, kuna meie
terminal oli kõige kaugemas otsas, kui lõpuks kohale jõudsime õigesse
terminali, siis nii kui rongi uksed lahti läksid jooksime nagu hullud. Just
sellel hetkel, kui olukord on tõsine, jooksmise pealt tuli D kohvril ratas alt
ära. Oh my! Ma ei suutnud õieti joostagi enam, ma mõtlesin, et sinna ma nüüd
surengi, sest mul polnud õhku hingamiseks ja hing oli nii kinni, kuna ma naersin
nii kõvasti, mõtlesin, et lasen püksid
täis. Ja see hetk kui nägin kuidas see üksik ratas, mis kohvri küljest ära tuli
oma teekonda iseseisvalt teises suunas otsustas jätkata, mõtlesin, et ma kukun
kokku, kuna ma tõsiselt ei saanud enam hingata, kirjutan teile seda ilma
igasuguste liialdusteta. Aga õnneks Dle see nii nalja ei valmistanud ja kui
mina veel tasakesi üritasin joosta ja õhku ahmida selle naeruhulluse käes, oli
tema juba check ini lauani jõudnud, mis oli kohe vahetus läheduses ja saanud
uudise, et jäime 5 minutit hiljaks ja kahjuks, enam pardale ei lasta.
Proovisime igat pidi rääkida ja nii öelda moosida, seda naisterahvast aga ta
ütles, et ta ei saa midagi teha, lennuki uks on sulgunud ja ta lei ole enam
midagi teha. Õnneks oli tegemist nii toreda naisterahvaga ja ta üritas kõigest
väest miskit välja mõelda, kuidas meid ikka samal päeval Seattlisse toimetada.
Samal ajal kui see lahke naisterahvas ajas asju ja tegutses, mõtlesime
endamisi, et kun kuidagi ei saa siis lähme autoga, 14 tundi sõitu aga näemegi
rohkem ja oleksime ikkagi sama päeva õhtul hilja kohale jõudnud vaheldumisi
sõites. Lõpuks tuli info, et samal päeval läheb Seattlesse ainult veel üks lend
ja see on kahjuks välja müüdud aga ta võib meil oote nimekirja panna, see on
siis see, et kui keegi jab samamoodi hiljaks või keegi lihtsalt ei ilmu kohale.
Siis tuli tal mõte, et läbi Salt Lake City läheb ka Seattlesse lend, et seal on
ka kohti, ootasime manageri otsust, kellele ta helistas, kuna lend oli kaks
korda kallim. Tuli eitav vastus ja mõtlesime, et katsetame seda viimast
võimalus, jääme ootenimekirja. Pidime paar tundi ootama, käisime söömas ja mina
ikka jätkuvalt naersin, kui õnnetult D kohvri ratas otsustas lihtsalt minema
sõita. Kui alguses olime väga piges ja mõtlesime mis saab, siis sel hetkel oli
juba väga relax õhkkond, kuna naine check ini lauast ütles et võimalus lennule
saada on väga hea, kuna me oleme esimesed, kes nimekirjas on. Ja olime juba
harjunud mõttega, et võibolla peame sõitma. Läksime istusime enda värava juurde
ja vahtisime tõtt suure tablooga, kus oli inimeste nimekiri, kes on lennul ja ,
kes on ootel. Oi see ootel olevate inimeste nimekiri oli väga pikk. Ja kui me
nägime, et vahepeal juba võeti ootenimekirja tagant poolt inimesi ja nemad said
koha siis tuli väike tõemoment, et nojah, tuleb vist mõtlema hakata, et millise
auto me rendime. Järgi oli jäänud kolm viimast vaba kohta lennukid ja igaljuhul
läks kallistamiseks, kui nägime, et nendest kahele kohale oli panud meie nimed
ja veel economy plus klassis, kus on istmete vahe suurem. Ütlesin küll Dle, et
enne ma ei usu, kui lennuki peal oleme. Ja uskuma ma pidin, kui õhku tõustes
imeilusa San Francisco taevavaadet nägin. Seattlisse saabusime palju hiljem,
kui plaanitud ja pärast hullumeelset päeva, võtsime rendikast oma auto välja ja
sõitsime kohe linna baaridesse hahahaaa, no me lihtsalt olime selle ära
teeninud.
Aeg
Seattles läks aeg kiiresti ja iga päev oli minul juba eelnevalt ära planeeritud
igasuguste külastustega. See on juba kahjuks nii, et kui veedad kellegiga
kvaliteetaega läheb aeg nii kiiresti ja vastupidiselt aeg venib. Nägime palju
ja käisime palju ja oiii kui külm oli, me ei ole ju sellise külmaga harjunudki
ja kui aus olla, kui meil oleks olnud korralikud talve riided, siis oleks
tunduvalt soojem olnud. Seattlest tagasi tulle oli nii hea meel tagasi soojas
Californias olla aga samas tabas mind argielu rutiin.
Edasi
kulgesid asjad väga kiiresti, jaanuar oli Californias väga vihmane aga kõigil
oli selle üle väga hea meel, kuna siiani on seal põud ja vihma väga vaja.
Mäletan, kuidas öeldi, et tulemas on kümne aasta suurim vihmatorm ja koolid
suleti ja tänavatel liikus vähem inimesi ja no liikluses oli kaos nagu ikka.
Eesti mõistes oli see tavaline sügise vihm, sadas kuskil nädalake ja mõningad
tänad on üle ujutatud aga mitte midagi sellist, mis elu seisma jätab. Selles
suhtes on mul ikka jätkuvalt hea meel, et olen pärit väiksest Eestist ja
kogenud kõiki erinevaid ilmaolusid. Mulle väga meeldis see vihm, lõi õhu
värskeks, loodus muutus pruunist roheliseks ja tänavatel liikus vähem autosid,
mis oli nagu vabadus minu jaoks.
Ola
ja Melanie lahkudes veetsin palju aega kodus või siis enamasti olin D juures.
Võob öelda, et jaanuari kuu alguses juba oli tunne, et midagi suurt on tulemas,
muutused! Veetsin palju aega ka sõpradega eriti Kemaliga. Ohh armastan seda
kutti! Mu elus ei ole enam palju sõpru, vaid eelistan kvaliteeti kvantiteedile.
Kõik need, kes mu sõprade ringi kuuluvad on auga selle koha ära teeninud ja
mulle sügavale südamesse pugenud ja olen nii tänulik, et mu elu on ristunud
nendega. Kemal on üks neist, me saime tuttavaks juba ammu ammu, kui ma
Californiasse läksin aga paar kuud pärast seda tuli tema tagasi Euroopasse ja
siis vahepeal neti teel suhtlesime, kui järsku tegi ta kõigile üllatuse ja kolis
tagasi Californiasse. Tagant järgi mõeldes ja vaadates, usun, et siingi olid
elul kõik plaanid eelnevalt tehtud ja plaanitud, kuna Kemal saabus tagasi just
sel hetkel, kui ma teda kõige enam vajasin. Terve jaanuari kuu veetsin ma
Kemaliga. Tegime laheda tripi Las Vegasesse, mis on ühe sõnaga kokku võttes
insane! Nii palju nalja sai ja nagu Vegasele kohane, saime kõik tasuta,
limusiinid, peo piletid, joogid, see on Vegase võlud. Sain kuulata ühte oma
lemmikut Steve Aokit ja vip piletitega, poleks seda uneski osanud loota.
Jaanuari viimase nädala elasin Kemali juures ja tegime nii palju asju, et mul
lihtsalt kuluks terve üks lehekülg selle jutu peale siia. Kuna mina ei
töötanud, siis oli mul aega palju ja Kemal tahtis mind ikka tegevuses hoida,
mist al ka õnnestus. Igal öösel koju jõudes vajusin voodisse üle väsinuna aga
süda oli täis rahulolu, kuna tundsin, et kasutasin oma aega maksimaalselt ja
kvaliteetselt. Vetsin palju aega ka Krissuga, käisime Golden Gate silda
vaatamas ja sõitsime ringi, Krissu veetis nädalavahetuse San Joses ja nalja sai
palju. Üks hetk ütlesin, et ma tahan endale ilusa auto rentida ja nii see siis
oligi seadsime sammu lennujaama poole ja rentisime Ford Mustagi kabrioleti,
seejärel kohe San Franciscosse pidusse.
Tulles
tagasi Kemali juurde, siis kindlasti on ta selline inimene, keda tavaliselt iga
inimene kohta oma elu jooksul ühe korra või kui sedagi. Kui ma kirjutan siia,
kui suure südamega, abivalmis, lahke ja hulluke ta on, siis usu sa mõtled
midagi lihtsat, midagi lihtsalt head. Aga ei mõtlen seda kõige suurema
tähendusega, ma pole oma elus mitte kunagi enne sellist inimest kohanud nagu
seda on Kemal. Ta oli ja jätkuvalt on mu kõrval alati. Ta on inimene, kes on
seal ja on valmis sind püüdma, kui sa ise veel ei teagi, et sa kukkuma hakkad,
ta on sinust alati üks sammuke ees ja alati juba enne sinu kõrval sind
kallistamas, kui sa isegi sellest aru said, et kallistust vajad. Jaanuari
viimasel nädalavahetusel korraldas ta mulle Lake Tahoel peo, mis on üks minu
lemmikuid kohti. Suur maja mägisel Tahoe maastikul, kamin, muusika, suur ühine
õhtusöök, lumi – mida ma ei olnud näinud ja katsunud kaua aega, kelgutamine ja
kõik, mida üks hing võib ihaldada ühest ideaalsest nädalavahetusest. Ja kõik
see oli minu jaoks, minu nimel! Pühapäeval koju sõites viisime Krissu koju ja
jätsin temaga hüvasti. Koju sõites oli kuidagi vastik ärevus sees, teadsin, et
ees ootab pikka öö. Viisimegi Kemaliga teised tüdrukud koju ja tagastasime
rendika ja läksime koju, mõlemad täitsa läbi omadega. Kemal läks magama, kuna
mõndade tunnikeste pärast pidi ta juba ärkama ja mind lennujaama viima. Hulluke
ta on, ütlesin et ta võib mind juba kohe viia aga ta keeldus, ütles, et tema ei
vii mind lennujaama külmetama ja üksinda passima. Minu pärast tõusis ta keset
ööd üles ja viis mind lennujaama, seejärel sõitis kontori juurde ja magas kuni
tööpäeva alguseni autos. Minu lennuni oli natuke aega, sain kenasti kõik oma
pagasid registreeritud ja turvakontrollist kiiresti läbi. Ostsin endale
Peetsist kakao ja sandwichi, tegin siis arvuti lahti ja niisama veetsin aega
muusikat kuulates. Sees oli mingi nõme tunne, selline segadus, kurbus, põnevus,
kartus ja tegelikult läks süda pahaks, see tunne on mul hästi meeles, süda
peksis kiiremini, kui tavaliselt. Sain sõpradelt armsa mälestus märkmiku
piltide ja kirjadega. Otsustasin, et seda enne ei vaata, kui Eestis olen aga
lennukile jõudes, oli nii palju aega, et otsustasin vaadata, ei tea miks ma
seda tegin. Õhku tõusmisel oli mu hinges nii palju erinevaid emotsioone,
lugedes märkmikku nüüdseks juba mälestustest ja vaadates, kuidas San Francisco
järjest kaugemale jab, olid mu pisarakanalid täielikult avatud. Naisterahvas
minu kõrval sai aru, mis toimub ja naeratas mulle koguaeg, et mul tuju tõsta.
Esimest korda San Francisco and New Yorgi vahel lennates oli lend rahulik, ei
olnud suurt tuult ega tormi, võibolla oli see märk, et teen õige sammu. New
Yorki jõudes oli muidugi see kurikuulus lumetorm, mille pärast hoiti meid seal
õhus üle kolme tunni ja ei lasted maanduda, kuna olud olid nii kehvad. Lõpuks
sai piin läbi ja maandusime, mida minu silmad nägema pidid, tavaline õrnalt
lumine ilm, ma ei suutnud uskuda, et see oligi põhjus, miks meil ei lasted
maanduda ja paljud inimesed jäid oma lendudest maha. Olin eelnevalt mõlenud, et
viis tundi New Yorgi lennujaamas passida on karm, kuna seal ei ole tasuta wifit
ka ja shopata ma ei viitsi. Lõpuks oma väravani jõudes teadsin, et lennuni on
veel kaks tundi aega ja selle ajagajõuan kenasti söömas ära käia, juua ja
snäkke lennule kaasa osta ja siis peaks ju lennukile saama. Kõik eelnevad
toimetused tehtud ja väravani jõudes oh üllatus, oligi see, mida ma kartsin,
lend on edasi lükatud kehvade ilmaolude tõttu, algselt lükati edasi tunnike,
mõtlesin, et ok elan üle. Seejärel teavitati, et veel poolteist tundi. Otsisn
endale tegevust ja aeg venis, kuna märkasin, et olen pandud istuma keskmisse
ritta keskele, siis oii võtsin jalad selga ja läks kohta vahetama, mis mul ka
õnnestus, sain akna äärse koha ja olin väga rahul. Kui lõpuks lennukile lasti
teadsin, et tuleb hea lend, kuna iga kord, kui olen Finnairiga lennanud on kõik
superluks olnud ja seda ka seekord. Kõike parem asi selle lennu juures on see,
et kuna lend ei olnud välja müüdud siis sain üksinda istuda, oiii milline
luksus üheksa tunnisel lennul. Lend läks kiirelt ja söök oli väga maitsev,
vaatasin filme, kuulasin muusikat ja magasin palju. Lennul oli palju eestlasi
ja soomlasi, niiet üle pika aja sain palju eesti ja some keelt kuulda.
Helsingisse jõudes olid enamus inimesi, kellel oli vaja edasi lennule jõuda
maha jäänud. Kuna lend läks välja New Yorgist palju hiljem. Igaljuhul ka siin
ma ei pidanud enam nii kaua ootama, kui muidu, kõigest kaks tundi. Aga
tegelikult on ikkagi päris piin oodata kaks tundi lendu, mis kestab 20 minutit.
Võtsin arvuti lahti, mu facebooki postkast oli umbes ja asusin kirjadele
vastama ja niisama uurima, mis vahepeal oli toimunud. Vahetult enne lennukile
minemist ema helistas ja oli nii õnnelik, et olen juba Soomes, ta juba ootas
mind rahulolematult teasel pool kallast. Taaskord pidin lendama nõmeda väikse
lennukiga, kuhu sissegi ei mahu, taaskord pidin käsipagasist asjad välja võtma,
et see ära mahuks ja taaskord, kuskil mujal nagu ka eelmine kord mai kuus
Eestit külastades, kuskil mujal lennukil seda probleemi ei olnud. Eestisse
jõudes, oli tunne imelik, kohe väga imelik! Kovreid ja kotte oli kokku mul neli
ja pooled neist olid märjad aga see selleks. Üllatuseks oli mulle vastu tulnud
ja õde koos Johaniga, keda mina siis nägi esimest korda, emmeke muidugi nuttis.
Esimese 30 minuti jooksul kodumaa pinnal olles sain endale kolm külmavilli
huulele ja ei möödunud palju aega kui lisandus veel kaks. Tunne oli võõras,
kõik tundus nii võõras, kõike, mis mind enne ümbritses ja mida ma pidasin
tavaliseks, seda enam ei olnud. Tegelikult oli tunne nagu oleks kuskile,
kellegile külla tulnud ja fakt, et teadsin, et olen Eestis natuke pikemalt
puhkamas kindlatel põhjustel, siis lohutaisn ennast sellega. Kuid natuke kurb
ja segadust tekitav tunne on küll, kui sinu enda kodumaa saab nii võõraks ja
kohaks, kohaks, kus sa tahadki olla ainult ajutiselt ja külas. Olen väga
õnnelik kõkide nende muutuste üle, mis minu elus on toimunud viimase kahe aasta
jooksul. Olen palju muutunud, minu maailmvaated on muutunud ja minu ettekujutus
elust ja milline see olema peaks.
Hetkel
on mu elus etapp enda jaoks, puhkus ja aeg lähedaste jaoks, kuid hinges on
rahulolematus ja isegi see lühike aeg siin, mis mul veel jäänud on tundub pikk ja samas nii lühike. Ees on ootamas uus eluetapp, midagi uut!
Sorry, pildid pole päris täpselt ajalises järjekorras aga enam vähem. Siin on üle 200 pildi, ma lihtsalt rohkem ei jaksanud panna :).
Üks teadaanne veel, varsti varsti läheb blogis üle inglise keele peale, kuna paljud sõbrad üle maailma on juba küsinud, kas lähen üle inglise keele peale, et nad tahaksid ka lugeda. Ja kuna eestlased üldjuhul oskavad kõik keelt, siis usun, et ega erilist probleemi ei tule. Olge tublid!
 |
| Koht, kus saaks tsillida terve öö |
 |
| Tossud niisama autos ümbrust vaatamas :D |
 |
| Monterey |
 |
| Monterey |
 |
| Parim selfie ever |
 |
| Monetery |
 |
| Monterey |
 |
| Nii ilus koht oli |
 |
| Leidin uue sõbra, nii mõnus pehme :) |
 |
| Monterey |
 |
| Carmel |
 |
| Carmel |
 |
| Carmel |
 |
| Carmel |
 |
| Carmel |
 |
| Carmel |
 |
| Carmel, niisama magasime rannas |
 |
| Mu kallis Ola, suur süda! |
 |
| Ola ja Tuncayga mõnusat päeva lõpetamas |
 |
| Carmel |
 |
| Monterey, Ola lahkumis üllatuspidu |
 |
| Ola pidu |
 |
| Ola pidu, Monterey |
 |
| Ola pidu, Monterey |
 |
| Jõulud |
 |
| Armastan jõule! |
 |
| Tänav nats üleujutanud, tähendas sajandi suurimat vihmatormi Californias :D |
 |
| Vihm – koas |
 |
| Vihmane Cali |
 |
| Müstiline saadetis mulle, nats aega võttis aga teada sain, kes üllatuse tegi :) |
 |
| Alati kaasas ja seltsis :D |
 |
| San Francisco jõulupuu, see oli päris elus ikka nii suur |
 |
| Lumememm Dle |
 |
| Niisama unine tsill pühapäeva hommikul |
 |
| Jõulukingitus Dle, karbi sees oli midagi väga väärtuslikku ja erilist |
 |
| Jõulu hommikusöök Dle |
 |
| Taaskord üllatus mu kallilt Sunnyle :) |
 |
| Oh kohe näha, et olen kunstikoolis käinud eksjuu :D lool |
 |
| Space Needle pood |
 |
| Järjekorras |
 |
| Sai oma nimi ka maha jäetud sinna :) |
 |
| Imeilus Seattle |
 |
| Oii kui külm :) |
 |
| Kukkuuu |
 |
| Suured lahedad lilled |
 |
| Space Needle, päris elus nii tohutult suur |
 |
| Nagu meie Ahhaa taoline asutus, palju huvitavat |
 |
| Munnaaaddd :D |
 |
| Ma peaagu ei saanud enam hingata naersime nii kõvasti :) |
 |
| Nii ilusad inimesed :D |
 |
| Teadusmuuseum |
 |
| Ilus jõulupuu |
 |
| Liftiga üles |
 |
| Kas tunnete ära? :D seal oli nii paljudest filmidest ja kõik olid originaalid, mida filmides kasutati |
 |
| Seal vist väga istuda ei tahaks |
 |
| Läbisin õudusfilmide osakonna kiiruga, sest valgus oli hämar ja ma pole õudukate fänn, tundus nagu kõik ärkas ellu :D |
 |
| Ei tea küll millist valida |
 |
| Kalli kalli :D |
 |
| Minu mõõdus kitarr |
 |
| No ainult lollitaks :) |
 |
| Korraks ilusad ja armsad ja siis... |
 |
| ...ei suuda olla :) |
 |
| Seattle |
 |
| Ei mäleta kuna viimati mütsi kandsin enne Seattlet :) |
 |
| Ilus vaade |
 |
| Normaalsed inimesed |
 |
| Meduusidel on disko |
 |
| Mu sõber Hawaiilt oli Seattlesse ära eksinud :) |
 |
| Need on nii nunnud, eriti katsudes : |
 |
| Ootasin, et hai tuleks, tahtsin pildile saada teda aga andis korvi |
 |
| Otsustas hoopiski kaarega mööda minna |
 |
| Nii numpsik |
 |
| Kuulus nätsusein, jätsin ka oma nätsu sinna mälestuseks |
 |
| Pilduke kaa :) |
 |
| Ilus Seattle!!! |
 |
| Oiiiii kui kallis, üks mis eemal oli maksis 28000 dollarit |
 |
| Mõnna puhkehetk, õunad lahti ja vaja vahepeal maailmaga ka suhelda |
 |
| Seattle |
 |
| Leidsin Vene poe ja kohviku, kus oli isegi eesti keeles kirjutatud head uut aastat. D maitses borši :) |
 |
| Seattle |
 |
| Hommikul poodi minnes nägin jääd, sel hetkel oli küll vaatamisväärsus, polnud ammu näinud |
 |
| Vaateratas |
 |
| Nii mugav voodi oli |
 |
| Väike mugimisnurk |
 |
| Esimese Starbucksi külastus |
 |
| Esimese Starbucksi külastus |
 |
| Esimese Starbucksi külastus |
 |
| Esimese Starbucksi külastus |
 |
| Esimese Starbucksi külastus |
 |
| Oiii kui pikk järjekord oli, ma isegi ei mäleta kaua seisime :) |
 |
| Esimese Starbucksi külastus |
 |
| Seattle |
 |
| Nummilt jälle järjekorras :D |
 |
| Teadusmuuseum |
 |
| Teadusmuuseum |
 |
| Las Vegas :D |
 |
| Pidusse, Steve Aokit ootamas |
 |
| Steve Aoki õhtu :) |
 |
| Vahepeal vaja tõsine ka olla :) |
 |
| Las Vegas |
 |
| Las Vegas |
 |
| Bellagio, Las Vegas |
 |
| Mu kallis Kemal |
 |
| Ainuke, kes oli hommikul suuteline ringi sõitma - Julia :) |
 |
| Oih, mis meie leidsime :) |
 |
| Päris korralik Coka pudel :) sellega saaks plaju roostet eemaldada |
 |
| Sokolaadimaailm |
 |
| Nalja peab saama |
 |
| Bellagio, Las Vegas |
 |
| Bellagio, Las Vegas |
 |
| Bellagio, Las Vegas |
 |
| Oii esimest korda näen Vegast vihmasena :) uus kogemus |
 |
| Las Vegas |
 |
| Vihmane Vegas |
 |
| Niisama ilusad :) |
 |
| Juliaga järjekorras, Steve Aoki |
 |
| Mu kallis Kike :) |
 |
| Las Vegas :) |
 |
| Nii kallid on need kutid, suur süda neile :) |
 |
| Läbi kõrbe teel tuledelinna - Vegasesse |
 |
| Las Vegas |
 |
| Nii head olid kõik :) |
 |
| Poisid jäävad poisteks :) |
 |
| Tsirkuse külastus |
 |
| Nats mängime kaa |
 |
| Väike margarita kaa... |
 |
| ...oiii kui kange jook |
 |
| Tüdrukud reas :) |
 |
| Alati nii lõbus nendega! |
 |
| Las Vegas |
 |
| Las Vegas |
 |
| Väike udune selfie koos Kikega |
 |
| See on ikka nii ilus, iga täistunnil Bellagio ees, minge vaatama |
 |
| Kui ilus klaas lagi |
 |
| Hiina uue aasta tähistamine |
 |
| viies element :D lol |
 |
| Kunst |
 |
| Bellagio ees |
 |
| Kojusõit võib alata :) |
 |
| Jalad selga ja randa minek :) |
 |
| Lihtsalt tui tahtmine ilusat autot omada ja nii saingi :) |
 |
| Nii mõnus rand oli |
 |
| Kemal peab alati kõik pildid ilusaks tegema :) |
 |
| Mu kallis Krissu |
 |
| Mu kallid Rapi ja Sandra |
 |
| Krissukas |
 |
| Nii soe ja hea |
 |
| California päike on parim! |
 |
| Lõpmatus! |
 |
| Kallid reas! |
 |
| Cali sunset! |
 |
| Väiksed poosid Michelliga |
 |
| Vägev õhtu oli! |
 |
| Ja sealt ta läheb...Eesti olge valmis päike tuleb! |
 |
| Poosid poosid |
 |
| Krissukas tegi pilti ja rosinad reas... |
 |
| Mõnus värviline lõke! |
 |
| Oii kui mõnus! |
 |
| Tulejumal Kemal! |
 |
| Jätsin Eesti lipu Tahole, kuna Tahoe on paradiis maa peal ja armastan seda kohta! |
 |
| Mu kallis Kemal |
 |
| Kalliralli! |
 |
| Väike trenn rannas :) |
 |
| Minu tüdrukud |
 |
| Tahoe |
 |
| Imeline Tahoe, maailma kõige puhtama veega järv |
 |
| Kõik koos! |
 |
| Nii kartsin... |
 |
| Valmis ja läksime... |
 |
| Kõik said oma kokakunsti näidata |
 |
| Lihtsalt tsill rannas, muusika ja sõpradega |
 |
| Minu viimane õtusöök kõikidega koos :) |
 |
| Mõni mees otsustas tundmatus kohas peakat hüpata ja siin nad siis seletavad |
 |
| Nagu ütlesin, maailma kõige puhtama veega järv, imeilus! |
 |
| Pärastlõunane uinak sillal! :) |
 |
| Uinak vol2 |
 |
| Mõnus metsamajake |
 |
| Kuurika ka päris ilus :) |
 |
| Koju sõites saatis see viimane loojang mind terve tee... |
 |
| Sõitsime Garyga otse kõige suuremasse lompi |
 |
| ...ja muidugi olime läbimärjad :) |
 |
| Hahahaaa :D |
 |
| Arutasime, et suva, uuele ringile... |
 |
| Perekondlik koosolek:) |
 |
| Kemal vol1 |
 |
| Mu imeilus San Francisco |
 |
| Golden Gate |
 |
| Hippie Tree |
 |
| Armastan Californiat! |
 |
| Imeline vaade! |
 |
| Nalja peab ka saama, eriti kui poseerida ei oska :) |
 |
| Goden Gate |
 |
| Golden Gate |
 |
| Vaade San Franciscole |
 |
| Mina olengi kännu jumal :D |
 |
| Tunneli lõpus on alati valgus... |
 |
| Ilus! |
 |
| Ilus vaade! |
 |
| Taaskord Golden Gate |
 |
| Krissu kallikesega! |
 |
| Krissu - imeline neiu loojangul loool :D |
 |
| Ilus California loojang... |
