EESTI / ESTONIA

Tervitused,

Seekord kirjutan oma postitust Eestist. Alati, kui blogi kirjutama hakkan peab olema selline kirjutamise isu peal, muidu ei tule väga head postitust. Täna hetkel ei ole mul ka mingit erilist kirjutamise isu peale aga mõtlesin, et nii palju asju on kogunenud, et peaks vist ikkagi midagi juba kirja panema, kuna muidu on see oht, et läheb meelest ära nii nagu alati. 

Alustan siis sellest, mis toimus enne Eestisse tulekut. Muidugi ei tohtinud ma Skypes midagi õele reeta, et Eestisse tulen ja talle sünnaks kingituse teen, kaks korda peaaegu rääkisin välja kogemata aga õnneks läks üllatus korda, sellest kirjutan pärast poole. Enne reisi oli minu jaoks nii kiire aeg, et mul polnud aega isegi magada. Lennukile minnes olin magamata 24 tundi, mis andis lennujaamas lennukit oodates tunda, pea hakkas niimoodi nokkima et jube, ei suutnud pead üleval hoida. Magamata ööd olid, kuna meil oli seal väga kuum ja päeval oli tööga nii kiire, mis väsitas mu natuke ära ja siis tuli öösel energia sisse ja kuna teha oli tohutult palju, siis tegutsesingi öösel, nagu ööloom, mida ma olen koguaeg olnud. Mina ei ole hommiku inimene ja ma ei saa ka selleks mitte kunagi. Samal ajal, kui pakkisin Eesti reisiks asju oli mul vaja pakkida kõik asjad enda toas ja toimetada meie teise majja, kuna lõpuks jõudis kätte aeg kolimiseks. Minu tuba pidi olema lahkudes täiesti tühi aga ma sain sellega kenasti hakkama. Naljakas on mõelda, et nüüd kui tagasi lähen siis otse lennujaamast lähen meie uude koju, kus ma pole kunagi olnud. Kui ma hetkel sellele mõtlen, siis on natuke naljakas, nagu luuraks kellegi võõra inimese majja öösel sisse. Igaljuhul vot nii oli jah mu eluke, väga kiirelt läks aeg. Kõik lennud läksid mul super hästi, eriti vaimustuses olin ma kõige pikemast lennust, mis oli siis NY - Helsinki, super lend, kõige pikem ja tüütum lend tehti nii super luksiks, et super lihtsalt! Kõige jubedam lend mis mul kunagi olnud on ja mis mul tuleb ka nüüd tagasi lennates on Helisnki ja Tallinna vahel väikse FlyByga või kuidas iganes seda kirjutatakse, jube lihtsalt, õudusunenägu, thank god et see on ainult 20 minutit. Võib siis öelda, et sain samal päeval maailma parima lennu kogemuse ja maailma halvima lennukogemuse. Helsingi lennujaamas ostsin endale ühe siidri 0,33cl või midagi sellist ja mille hinnaks oli 6 euri, krõbe hind aga ei hoolinud, kuna tahtsin seda nii väga. Jõin oma siidrikest, olin netis ja vaatasin ringi ja esimene asi, mis silma jäid olid mornid näod, tõsised inimesed. Minu mõtted hakkasid nii palju tööle, et hakkasin iga inimese kohta mõtlema, et miks nad nii tõsised ja mõni isegi vihane näost. Lõpuks kuulsin enda kõrval tuttavat keelt, keerasin kiirelt ümber ja nägin, et kaks kutti räägivad eesti keelt. Seda oli nii lahe kuulata, et hakkaisn naerma ja mingi aja möödudes, kui Marii oma naeru enam kinni ei suutnud pidada, siis hakkasid poisid mind juba imelikult vaatama, kuna olen kindel, et nemad arvasid, et ma naeran mida nad räägivad aga tegelikult naersin mina hoopis seda, et nii lahe oli eesti keelt kuulata. Tallinnasse jõudes, hmmm... ma ei suuda oma emotsioone kirjeldada, ütleme siis niipalju, et mulle olid vastu tulnud ema ja vanaema, mis tunne!!!!! Tallinnast koju sõites ajas kõik naerma, alustades kahe realisest kiirtee ja lõpetades vilkuvast rohelisest valgusfoorist, kuna meil Calis ei vilgu ükski tuli, meil läheb kohe kollaseks ja on mõne hetke kollaseks ja siis punaseks. Imelik oli rääkida eesti keelt, nii et kõik ümberringi aru said mida ma räägin. Kõik seletavad siin, et ma räägin nii kõvasti, ise küll aru ei saa, nii nagu ikka :). Eestisse jõudes olin magamata olnud väga väga kaua, kuna lennuki peal ma magada eriti ei saanud. Aga õele üllatuse tegemine läks super hästi, olin kindel, et ta aimab midagi aga ei, tal ei olnud aimugi. Sünnipäeva kingituseks oli talle tibukollane ratas ja mina siis sõitsin sellega hoovi poole ja Beritil oli selline nägu peas, et see oli nii naljakas, suu lahti ja esimene oli "Marii, sina võiiii......kust sa siia said" ütlesin siis, et sõitsin Ameerikast. Igaljuhul võttis kuskil paar tundi aega kui ta lõpuks hakkas aru saama et ma tõsiselt olengi siin. Ja õhtul kui õemees koos lastega ka saabus, siis õemehe suu vajus nii lahti, nagu oleks tonti näinud ja Liisu karjus nii kõvasti ja kallistas. Laupäeval pidasime õe juubelit ja õhtul tulid mul tüdrukud külla, nii nagu vanal heal ajal ja õhtu lõppes meil hoopiski Viljandis 2 Quick Starti kuulates, kus mina sain totaalse shoki. Kas tõesti on koguaeg Eesti klubides inimesed olnud nii mornid ja peaaegu ei liigugi üldse, selline tunne nagu keegi oleks käskinud neil sinna tulla ja tahtsida. Ja no muidugi baari leti juures trügisid mehed sinust ette ja tagatipuks tõukasid ka veel, et peaasi, et saaks joogi võimalikult kiiresti kätte ja enne sind, mis sest, et sina olid seal seisnud kuskil 10 minutit enne neid. Nädala sees olen siis käinud Tapal, Rakvere, Tartus. Tartus käisin külas enda lasteaias, kus töötasin enne minekut, nii lahe oli kõiki näha, lapsed on selle kümne kuuga niiiii suureks kasvanud ja muidugi rääkimata nii kihvtidest lapsevanematest. Teen ühe külastuse veel lasteaeda ja siis veedan ka aega Tartu rahvaga oma kõige lemmikumas Eesti linnas üldse, see minu kallis Tartuke. Pärast nädalavahetust jäänud veel 2 päeva ja läinud ma olengi.

Elu on mulle vahepeal natuke vingerpusse mänginud, sellega seoses ei oska ma isegi mitte aimata, kuna elu mind uuesti Eestisse toob, seega tahtsingi seekord näha kõiki kalleid inimesi, kuna ma ei kujuta ette, kuna tuleb uus võimalus, arvatavasti mitte niiiiipea. Aga mis siis ikka, kõik küsivad, mis tunne on Eestis olla. Esimene asi, mida kõigile vastan on võõras. Usun, et see on erinev iga inimese jaoks. Mõni inimene on Eestist eemal võibolla 4 või 5 aastat ja tuleb tagasi ja miski pole võõraks jäänud aga mina olen see, kellele väga palju on võõraks jäänud. Võibolla on ka asi selles, et ma väga armastan oma elu Californias ja ma olen tõesti oma südamega seal ja tunnen, et see on õige koht minu jaoks, võibolla on tõesti asi selles. Igaljuhul mõni hetk mõtlen, et issake ma olen ju nii väga eemal olnud, kõigest 10 kuud aga samas tundub endale nagu oleks eemal olnud paar aastat. Nagu olen korduvalt ja korduvalt oma postitustes kirjutanud, et armastan oma inimesi ja oma kodumaad, kuid minu süda lööb Californiale ja sealsele elule. Tean, et see on kaugel kõigist ja kõigest kallitest aga samas pean ma ju elama ise enda elu, elama sellist elu ja seal, kus mina ise olen õnnelik. Iga asi nõuab mingil määra ohverdusi, ma ei saa kõike koos saada ja olen sellega leppinud, nii kahju kui see ka ei ole. Kui juba praegu mõtlen, et kohe kohe on see päev, kui lendan tagasi siis läheb silm märjaks, kuna ma tõsiselt ei kujuta ette, kuna tuleb järgmine kord kui oma pere näen, võibolla tuleb see aasta pärast võibolla hoopiski nelja aasta pärast.
Igaljuhul hetkel olen veel Eestis, tunne on nagu California elu seisab, ootan väga tagasi minekut aga samas veedan mõnusalt aega Eestis koos sooja ilmaga, mille siia kaasa tõin. Naudin kallist kodumaad ja kalleid inimesi niikaua kui veel saan! Armastan teid kõiki!

Arvan, et teen teise postituse veel Eesti reisi kohta...

Marii

Uus sõber mul :)

Vaade San Franciscole 

Lokikesed :)

Päev pargis

Siin nad on, minu reisikaaslased!

Lennujaamas, otsisin tegevust, et mitte magama jääda :) Pildil juba 24 h magamata

Vahetan USA Euroopa vastu

Siit ma tulen Eesti

Maailma parim vanaema!

Kirjeldamatu hetk!

Taasnägemise rõõm!

Aramis!

Minu tüdrukud, üks teeb pilti kaa :) nii kallid kõik, juba lapsepõlvest saadik!

Väike puhkus enne klubi :)

Pärast pidu, nii nagu vanasti kell kuus hommikul, selleks korraks oli peo kotiks kilekott :D

EESTI!