Aeg kiirustab kuskile, varsti juba mai keskpaik. Ah mida siin ikka koguaeg seletada, et aeg läheb kiiresti, niikuinii läheb ja niikuinii kõik teavad seda.
Olen mõnda aega väga tubli olnud :) käin iga päev Auras ujumas ja see on nii mõnus. Kui ainult oleks vähem rahvast, kaks varianti, kas keegi hüppab sulle selga või siis on terve Aura lätlastest kooliõpilasi täis, kes ükskõik kuhu nägu keerata hüppavad su näo ees pommi. Väga mõnus värskendus igasse päeva :).
Nädalavahetusel käisin jälle üle pika aja Tõrvas, terve laupäeva tegin töööd :) kandsin hommikul kella 11st õhtul kella 19ni puid, õhtuks käsi ei tundunud enam, nii paistes olid. Pühapäeval niitsin muru, maru rahul endaga, vähemalt sain aidata, nii harva kui ma Tõrvas käin.
Hetkel on kõik rahulik, selline tunne, et olen jõudnud peale tormilist merd taaskord sadamasse, sest vahepeal oli ju hullumaja, koguaeg nii kiire ja igasugused jamad jamade otsa. Aga praegu kõik loksub paika, vähemalt tundub nii.
Tegelen ikka aktiivselt järgmise kevade plaanidega, samas ootan juba, et aeg kiiresti läheks aga samas võiks aeg seisma jääda. Koguaeg aga aga aga. Kui ma vaatan oma sünniaastat, siis tõesti, mida aeglasemalt kõik läheb seda parem. Ootusärevus, muutused ja plaanid on need, mis panevad tahtma vastupidist, ikka kiiremini kiiremini kuni järgmise aasta kevadeni.
Ohhh lõpuks ometi saab läbi minu teine aasta tlü-s, järgmine nädal on viimane teise kursuse kooliskäik ja siis läbiii. Jääb veel viimane, kolmas aasta, mis töenäoliselt tõotab tulla pingeline ja väga kiire aasta. Lõputöö teema valitud, juba alustatud aga tean juba ette, et ajast jääb puudu, see on alati ju nii ja tundes ennast, siis olen selles 100% kindel. Enamus, kes mu teemat teavad ütlevad imestunult, et miks ma nii raske teema valisin aga koguaeg on ju rõhutatud, et tuleb valida teema, mis ennast huvitab, siis seda ma tegingi, valisin teema, mis mulle on südamelähedane ja mille tulemust ma väga ootan. Üks asi on materjali kogumine, allikate otsimine, töö kirjutamine aaagaa teine asi on selle kõige kaitsmine, mida ma väga kardan. Õnneks on üks komisjoni liige minu juhendaja, niiet üks on enda poole võidetud :). Kahjuks on kaitsmine möödapääsmatu ja tuleb ennast proovile panna, ei jää muud üle. Küll see kõik tuleb kasuks, vähemalt arvan.
Ilmad võiks tõesti nüüd lõpuks ilusaks ja soojaks minna, varbad tahavad soki seest välja :). Tahaks, et ei oleks vaja jopet, kapsunit või dressikat peale panna, lihtsalt lähed õhukese pluusiga välja ja mõnnnaa.
Igal inimesel on oma mõtted ja ka põhimõtted :) ka minul on, olen olnud alati teatud asjade vastu ja vandunud, et mina seda ei tee, mitte kunagi. Mingil imelikul viisil on kõik need, mille peale kunagi ütlesin "mitte kunagi" nüüd need, mida just tahaks teha. Hullumeelne lihtsalt, mõni asi on lihtsalt selline juba, et ma pean selle saama nii kiiresti kui võimalik, uhh ei jõua oodata enam. Igaljuhul see konkreetne asi, millest siia kirjutasin, seda te saate varsti kuulda/näha :). Uskumatu lihtsalt, vahepeal ei tunne ennast enam ära, olen nii muutunud...Ootan huviga inimeste reaktsiooni ja kommentaare, minu enda hakkamasaamist sellega, sest minu jaoks on see midagi suurt.
Varsti jälle :)
No comments:
Post a Comment