On esmaspäeva õhtu, istun rõdu peal, kell on 21.38 kui alustan selle postituse kirjutamist. Täna oli taaskord üks mõnus soe ilm, kuid teisipäevast pidi temeratuur 12 peale langema ja lubati vihma. Ja nagu näha on siis nii ongi, sest õues on nii külm, mul on suur villane tekk peal, et ma mõnusat värsket õhku nautida saaksin, sest muidu hakkaks lihtsalt külm. Tuul tõuseb ja taevas järjest tumedamaks läheb, oodata on vihma. Mulle meeldib vihm, eriti kui olen Tõrvas oma toas voodis ja kuulan, kuidas vihm vastu katust krõbiseb. Siis tuleb eriti hea uni, vihmase ilmaga on alati hea uni.
Nagu nipsuga on läbi minu teine aasta Tallinna Ülikoolis, nüüd jäänud veel viimane, kolmas aasta, mis tõotab tulla kõige kiirem ja segasem. Sellepärast otsustasingi, et hakkan juba praegu lõputööga tegelema, juba alustatudki :). Aga selle peale ütlen, et hea mees (naine) seegi, kes lubab, sest tavalsiselt mul sellised asjad ei õnnestu ja ikkagi teen kõik viimasel minutil, kuid loodan siiralt, et võtan ennast kätte ja seekord tõestan endale, et suudan mõnikord ka ajast kinni pidada. Vähemalt algus tõotab tulla paljulubav. Sügis on väga kiire ja siis tuleb juba kevad, mis on täis hoopis teistsuguseid plaane ja asjatamisi, siis pole kooli jaoks aega.
Vahepeal mainin, et kolisin oma asjandustega tuppa, kuna õues oli juba väga suur tuul ja päris jahe.
Aeg hakkab vaikselt maha rahunema, tunnen, et saan üle pika aja hingata. Tunnen, kuidas pinge hakkab vaikselt maha minema. See nädal on viimane nädal, kui töö juures kõik veel plaanide järgi käib, alates järgmisest nädalast on vaba graafik ja vabadus teha mida ise soovin. Kuu aega veel pingutada, siis tuleb kauaoodatud puhkus, mida seekord on mul tõesti vaja. Alati on vaja midagi, mis motiveeriks, usun, et igal inimesel on nii või siis vähemalt mina olen selline. Peab olema mingi asi, mida oodata, siis on kõigel mõte. Ei tahaks olla selline inimene, kellel on motivatsiooniga probleeme või see üldse puudub, ma ei teagi, millised mu päevad siis oleks, kui ma lihtsalt oleks, midagi oodata poleks, kummaline, ei oskaksgi nii olla.
Suvi on kohe käes, inimesed ümberringi on õnnelikumad, lahkemad ja rõõmsamad. Enam ei ole selline tunne, et terve Eestimaa on depressioonis. Suvega seoses meenub ikka ja alati jaanipäev. Plaanid selleks päevaks enam vähem tehtud, loodan, et läheb ka nii nagu võiks minna. Imelik päev see jaanipäev suure söögi ja jooma päev tegelikult ju või vähemalt selliseks on see kujunenud.
Homme on mul vaba päev aga kui mul on ühe töö juurest vaba päev siis on mul teine töö, niiet päris vaba homme siis pole aga enam vähem. Hakkan siiski ennast magama sättima, sest eriliselt kauem ma magada kahjuks homme ei saa, kui tavalisel päeval, kõigest pool tundi kauem.
Olge positiivsed, mõelge häid mõtteid ja nautige ilma, isegi vihmast ilma :)
No comments:
Post a Comment