Vahepeal on kätte jõudnud jaanuari kuu aga see ka kohe kohe lõppemas ja juba kohe veebruar käes. Ajad on väga kiired ja veelkord kiired. Hetkel tegelen korraga 3 suure asjaga - töö, kool ja usa. Kindlasti ei saanud see nimekiri tähtsuse järjekooras kirja pandud, sest hetkel tean, et kõige tähtsam on minu jaoks saada kooliasjadega ühelepoole, sest sellest sõltub absoluutselt kõik, mis üldse sõltuda saab. Kuigi kooliga olen ma suhteliselt järje peal, nats ikka kodutöid vaja veel teha ja siis veel veebruari lõpus viimane kool ning siis kõigest lõputöö valmis teha. Kirjutan kõigest eksju :D nagu see oleks nii lihtne ülesanne. Kuigi teooria osa on mul juba eelmise aasta kevadest nii öelda valmis, sinna tuleb teha palju täiendusi ja materjali otsida juurde. Materjali nimekiri on valmis, kus mida saab aga miskipärast, ei ole, seda tahtsmit, sest mõtted on juba tulevikus aga kuidas öelda, et tulevikku ju ei saa ilma olevikuta. Selles hetkel, kus me elame tuleb kõik pühendada ja teha selle nimel, et oleks tulevikku. Eks ma siis ka püüan rohkem, see on ju vaeva väärt, ma loodan või noh olen selles kindel.
Töö on jäänud minu silmis väga tähtsusetuks faktoriks, käin hetkel seal ainult selle pärast, et raha saada ja teen ära kõik, mis tegema pean aga mitte rohkem, pole lihtsalt motivatsiooni. Mai kuu peaks siis jääma viimaseks töö kuuks selles lasteaias, kus hetkel töötan, okei võibolla juuni kuu ka. Kõik sõltub sellest, kas mul veab ja leian endale suveks ühe väga tasuva töö. Loodan ikkagi, et leian ja saan lasteaiast tulema 31.mai. Tegelikult on natuke kurb mõelda, vahepeal on juhtunud igasuguseid asju, saanud nalja ja igasugust jama tulnud ette, kuid kui ükskord tuleb aeg, kui viimasel päeval sulgen enda rühma ukse, siis usun, et tulevad ikka pisarad silma küll. Kõige parem on kõike meenutada heaga, kuna tean, et halb jääb kuidagi paremini meelde aga hea teeb rohkem rõõmu.
Hetkel tegelen siis oma asjade kordaajamisega siin, tean, et aega on palju palju, nagu kõik minu tuttavad ütlevad, kuid olen seda nii kaua oodanud ja tahan enne minekut kõik korda ajada ja kõigest nii teadlik olla, kui siit kaugel olles võimalik olla on.
Viimased aasta aega olen ennast väga palju ülatanud, kui julgeks olen muutunud ja kui sihikindlalt liigun asjade poole, mida tõesti hingest ihkan. Paljud naeravad mu ümber, et jee sa seda teed või jeee sa sinna lähed. Ok palun väga, arvake mida tahate, igal ühel on õigus oma arvamusele. Võibolla on need inimesed, kes ise ei julge teha ühtegi sammu, et oma unistuste täide viia, võibolla ei julge nad unistada, kuna teadagi ju, et unistades tuleb olla väga ettevaatlik, kuna unistused võivad ka täide minna. Mul on palju unistusi ja mul on nii hea meel, et liigun nende täitumise suunas ensekindlalt ja sihikindlalt, arvaku siis teised, mida tahavad. Kui tean, et kui ma olen kord selle täitnud, siis on need, kes väidavad, et sa ei jõua selleni kunagi, need, kes on kõige suuremad sõbrad, nii see kord juba on.
Mul on hea meel enda üle ja minu kallite inimeste üle, kes on minu ümber ja usuvad minusse. Olen viimasel aastal saanud aru paljudest asjadest, millest ma varem ei teadnud midagi või lihtsalt ei tahtnud aru saada. Aga see selleks, mul on nii hea meel, et olen paljudes asjades ja inimestes selgusele jõudnud, nüüd tean, kuidas edasi minna ja seda ma ka kindlasti teen.
Aitäh kõigile minu tulihingelistele pöidlahoidjatele!
Aasta 2012 oli minu jaoks enda tundmaõppimise aasta ja võib ka öelda, et elupõletamise aasta. Olles nüüd targem paljude asjade pealt ja tundes ennast natuke paremini, tean et suudan edaspidi elus ka paremini edasi minna. Eks vanust ka juba on juuu :). Igaljuhul on mul arvatavasti Eestis olla 6,5 kuud, kelle jaoks palju, kelle jaoks vähe. Minu jaoks tegelikult vähe, kuna nii palju vaja teha, nagu enne kirjutasin. Igaljuhul olge tublid!
No comments:
Post a Comment