Täna ärkasin erilise tüdimusega, kuna terve öö nägin mingit painajat. Uskumatu, millised unenäod võivad ikka olla, jubeee :). Aga pole hullu, mida kauem olen üleval olnud, seda rohkem tuju tõuseb. Õues on nii ilus ilma, päike paistab, vähemalt toast vaadataes, kujutan ette, et tegelikult on päris külm. Eile käisin üle aastate jälle suusatamas, ei viitsinud ja jonnisin, et ei taha minna aga kui koha peal olin ja suusad alla panin siis oli mõnus tunne. Peaks hakkama seda tihedamalt tegema, mitte üle paari aasta.
Päevad ei ole vennad, õnneks! Mõni päev on selline tunne, et suudaks Mount Everesti vallutada ja teine päev ei suuda magama minnes isegi tekki tõsta, et teki alla minna. Tänane päev tundub olevat see esimene variant, super on olla, energiat palju. Kuulasin enne ühte lugu ja selle video vaatamine tekitas nii hea tunde ja pani mind kõva häälega naerma. Kuid kogevad sellist olukorda paljud meist, mõned tunnistavad ja lasevad selle endat välja, teised hoiavad enda sees ja nii öelda hävitavad ennast. Lisan selle video ka siia, siis saate vaadata.
Kuidas teil vabadusega lood on? Inimesed, kes mind hästi tunnevad teavad, et mulle ei meeldi piirid, mulle lihtsalt ei meeldi, kui keegi hakkab otsustama minu eest. Tahan teha ise otsuseid vahet pole, kas need on õiged või valed, peaasi, et need on minu enda tehtud. Kui mul soov on kuskile minna, siis tahan lihtsalt minna või kui tahan midagi teha, siis tahan seda teha. Inimesed, kes tulevad mind piirama teavad, et sellega ei saavuta nad midagi. Ei tegelikult saavutavad küll, selle, et mina ei viitsi selliste piirajatega enam tegemist teha ja hoian neist võimalikult kaugele, vot nii! Piirid ei ole minu joaks, kuid loogiline on, et iga inimene peab mingitest piiridest kinni pidama, mingid piirid peavad igal inimesel olema. Mulle meeldib see, et ma olen iseenda peremees, ise otsustan, ise vastutan, ise tegutsen ja olen ainult ise. Ma olen vist nii egoistlik aga nii see on.
Olen tihti mõelnud, et paljudel minu klassikaaslastel ja üldse tuttavatel on lapsed ja veel mitu tükki, kunagi tundin, et olen ajarongist maha jäänud ja hakkas juba imelik, et endal lapsi ei ole. Kuid siis pikalt mõeldes ja analüüsides, miks mul ei ole, siis jõudsin arusaamisele, et ma ei pea ennast mitte kuidagi halvasti tundma. Mina lihtsalt tõsiselt ei taha lapsi, vähemalt hetkel mitte, mille jaoks? Mina ei ole veel valmis kuskile juuri maa sisse ajama, ei taha mõeldagi selle peale. Enne kui pere loon tahan näha maailma, ringi käia, uusi tutvusi, natuke teistsugust elu näha, kui meil siis Eestis on. Olen piisavalt lastega tegelenud alatest aastast 1999, kui mu väikevend sündis. Sellest ajast alates olen hoidnud oma venda ja oma kolme õelast, pluss veel lasteaias olen töötanud üle kolme aasta ja seal on mul olnud 24 last, 18 last ja 16 last. No ei ole isu. Kuid ometi tulevad inimesed ütlema, et vanust juba on, miks sul lapsi pole, miks sa abielus pole. Hehh, vot ei taha ja kõik, miks ma pean mingite mallidega kaasas käima. Mina ei taha käia mööda sissetallatud rada, tahan ise enda raja tallata ja vaadata kuhu see viib. Ma ei saa aru, miks inimesed on nii väga mõndades asjades kinni, ei saa aru.
Hetkel elan endale!
Siin siis lugu, millest postituse esimeses pooles rääkisin.
No comments:
Post a Comment