Cälifornia: 6 kuud USAs

No tere kõigile, viimasest postitusest saaks siis järgmine nädal juba kuu aega aga asi pole laiskuses ega looderdamises, mitte viitsimises. Lihtsalt nagu eelmises postituses kirjutasin on mul Eestist külaline ja ma lihtsalt ei ole leidnud aega blogi jaoks mitte kuidagi, nii kiire ja palju tegemist. Seekord ei alusta ma seda postitust sealt, kus eelmine kord pooleli jäin, kuna ilmselgelt on sellest väga kaua aega möödas. Kuna kirjutada on palju siis ma lihtsalt alustan kirjutamist, loodan, et suudan siiski mingi ajalised pidepunktid leida, et asjad, mis toimusid varem on eespool ja hilisemad asjad lõpu poole.

Üks päev enne Sille tulekut, see oli siis reedene päev, läksime Sunnyga välja peole, kuna polnud koos peol käinud väga kaua aega ja õhtu oli super, üleliigseid sõnu siia ma kirjutama ei hakkagi, kuna see üks sõna iseloomustab seda õhtut kõige paremini. Laupäeva veetsime kaubanduskeskuses ringi tuuseldades, kuni siis oli aeg koju minna, dušši alt läbi hüpata ja SF poole teele minna. Viimasel hetkel avastasin, et Sille lennuk jõuab mõned tunnid varem, kui ma mäletasin, hahh väga hästi läks et vaatasin. Sõit lennujaama läks kiirelt, juba tee peal oli tunne, et lennuk jääb hiljaks nagu siin alati on peaaegu kõikide lendudega. Ja kohale jõudes nii oligi, näitas, et lennuk jääb hiljaks pool tundi, ootasime siis lõbusalt. Ütleme nii, et tunne minu sees oli kõike muud kui rahulik, ja mida lähemale kellaaeg liikus seda ärevamaks läks meeleolu. Lõpuks seisingi püsti, sest ei suutnud enam istuda, kõndisin ringi. Ja kui nägin, et lennu info juures oli kiri "landed" siis läksin juba sinna kohta ootama, kust hakkavad inimesed tulema. Mis te arvate, mis mu sees toimus? Ja lõpuks ta tuli, minu eestlane SIIN minu Californias, tunne oli nagu kaks eraldiseisvat maailma said kokku. See hetk, kui Sillet kallistasin, see oli nii hea tunne! Mäletan, et läksime autosse ja kui sõitma hakkasin ütlesin "Mis siis muud, welcome to my life!". Algas sõit San Josesse. Terve tee rääkisime eesti keelt, mida ma pole teinud väga pikalt, kuna need Skype kõned lihtsalt ei lähe arvesse. See vabadus rääkida enda kalli inimesega enda keeles, inimesega, kes saab mu naljadest aru, mõtlen just eesti keeles olevate slängide ja kõnekeelseid sõnu kasutades. SJ jõudes vahetasime riided ja läksime natukeseks välja pidusse. Ega kaua ei olnudki, varsti koju kuna väsimus oli peal. Pühapäevane päev möödus shopates. Esmaspäevast alustasin mina jälle tööga. Kuna esmaspäev oli püha siis töötasin pikka päev, läksime poistega välja, parkidesse, näitasime Sillele meie lemmikuid parke. Sille tuletas mulle meelde, mis tunne oli minul kui siia alguses tulin, kõik tundus nagu filmis ja uus ja huvitav. Siiamaani on huvitav ja ma armastan San Josed aga samas on minu joaks kõik muutunud igapäevaks, kuna nüüdseks siin oldud juba natukene rohkem kui pool aastat, uskumatu kuhu aeg jookseb. Sõna pool aastat, tekitab minus imelikke tundeid, kui mõtlen, et pole kedagi pool aastat näinud siis see on väga pikk aeg. Igal juhul mingid päevad on olnud sellised, et Sille on käinud üksinda ringi, kasutanud linnaliini busse, mida mina siiani teinud pole :). Ja enamus päevad veedame ikkagi koos, lähme poistele järgi ja teeme kõike koos. Järgneval laupäeval läksime jälle SJ ööelu uudistama ja pühapäevased plaanid olid SFsse /San Franciscosse) minna. Terve pühapäevase päeva veetsime SFs ja nii nagu ikka maailmalinn SF jätab alati kustumatu mulje iga inimese sisse ja paneb kõik endasse armuma, see juhtus ka Sillega aga you cant blame, SF on südametemurdja, super linn! Järgnev nädal ehk siis eelmine nädal hakkas jälle tööga, oleme palju kinos käinud ja shoppamas, nüüd saab üks eestlane minust aru, miks alati peaaegu kõik teed shoppama viivad, kui muud tegevust ei ole. Teisipäeval läksime siis Googlesse õhtusöögile, väga vinge oli ja elamus missugune, uskumatu, millised töö võimalused ja kui palju näeb üks company (hahh ma ei mäleta eesti keelset sõna ja kuna Sille on linnas, ei ole kelle käest küsida, siis kirjutan ingilise keelse sõna) vaeva, et teha kõik oma töötajate heaoluks ja et pakkuda kõik on töötajatele, uskumatu. Ülejäänud nädal möödus ikka tööd tehes. Laupäeva plaan jälle välja minna ja maha pidada üks korralik pidu, kuna Sille jaoks oli see viimane nädalavahetus SJs. Pidu oli vinge! Sille siin oleku ajal on ta näinud peaaegu igasugust California ilma, kuuma, külmemat ja California jaoks täiesti ekstreemset ilma nagu meil oli pühapäeval tormine ja vihmane. Pühapäeval oli ajalooline päev USAs, nimelt taaskordne Super Bowl. Vihmaga on sellised lood, et meil on põud juba pikemat aega ja nüüd lõpuks sadas minu päeva, loodame, et sajab veel, kuna asjalood on nii kurvad, et Santa Cruzi linnal on joogivett ainult järgnevaks kaheks kuuks, niiet asjadlood on väga kehvad. Kui vihma ei saja on oodata palju tulekahjusid, mis LAs juba oli, kindlasti olete uudistest näinud. Loodame rohkem vihm!

Vahepeal on minu elus toimunud muudatused, palju uusi inimesi ja palju inimesi, kes on leidnud tee välja minu elust mingitel kindlatel põhjustel. Iga inimene kohtab oma elus palju inimesi, absoluutselt iga inimene mõjutab sind mingil määral, igalt inimeselt õpida midagi. Sellest mida õppisid ei pea sa aru saama kuu, aasta või kahe aasta pärast, arusaam õpitust võib tulla alles kümne aasta pärast. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema palju sellise sõna peale nagu teekond ja üritanud leida enese jaoks parim tähendus või kuidas enda jaoks seda lahti seletada. Milline on sinu teekond, kuhu see sind viib, kus saab olema see viimane sadam, kus sa lõpuks randud, ma arvan, et seda ei tea meist keegi. Elu on kord selline, et kõigest murdosa sekundist võib muuta kõik totaalselt. Minu elu on kui seiklus ja samas mulle meeldib see mõnus salapära, et sa kunagi ei tea kus tee sind viib, mõnikord on need avastused negatiivsed, mõnikord positiivsed, kuid lõppkokkuvõttes on kõik ikkagi sinu enda kätes ja tahtmises kasutada õpitud heal eesmärgil. Nagu olen oma eelnevatest postitustes maininud, siis üks mida ma siin nii tohutult õppinud olen on tolerantsus, see millest tüüpilisel eestlasel ikkagi vajaka jääb. Tolerantsus teiste rahvuste ja kultuuride vastu, hindan seda väga. See on toonud minu ellu nii palju toredaid inimesi. Ja miskipärast tolerantsus teiste vastu on õpetanud mind ennast rohkem armastama. Enese tundmaõppimine sellise elumuutusega on vältimatu. Asjad millest ma kunagi arvasin, et ma pole kunagi suuteline, hetkel olen kõik selle saavutanud ja tean, et kui mu süda midagi ihaldab, siis olen selle nimeal valmis tegema tohutut tööd, kuna tean, et see rahulolu, mis pärast sihtkohta jõudmist saabub on hindamatu. Ei ole käega löömist, loobumist, on ainult eesmärk ja tean, et sinna ma jõuan. Õnn, elu, hingerahu - need on kõik sinu enda kätes, kõik oleneb sellest, kas oled valmis juhirolli asuma ja kas oled ise valmis seda teekorda juhtima.

Kõik tuttav on minu kaugel ehk siis selle all mõtlen enda perekonda ja sõpru. Muutused on suured, Skype kõned on jäänud harvemaks, see tekitab minus segaseid emotsioone. Minu elu siin on muutunud kiiremaks, tihtipeale ajaliselt enam ei klapi Skype kokkusaamised. Minu inimesed Eestis on õppinud elama ilma minuta. Kui inimene on sinu läheduses siis on see iseenesest mõistetav, et sa leiad aega aga seda raskem on seda teha, kui inimene on teiselpool maakera. Eile ütles Sille mulle midagi, mis pani mind väga mõtlema "Mõtle Marii, kas me näeme veel kunagi?". Midagi, millele on nii raske vatata, kuna ma ju ei tea vastust, loodan südamest, et näen kõiki sõpru veel ja veel aga samas ma ei tea, mis elu toob.

Mõni inimene läheb ja tuleb ja sa lihtsalt ei mäletagi teda enam. Olen selline inimene, kui kellegi enda südamesse lasen siis on teda sealt väga raske välja saada. Ikkagi jääb usk ja lootus, et sind mäletatakse ja et sina mäletad neid inimesi, kes on kord su ellu tulnud. Ajad muutuvad, inimesed muutuvad aga need vanad head ajad jäävad, lootus on, et vanadest headest aegadest saavad uued veel paremad ajad.

Muusika on suur osa minu elust, igal hetkel kuulan muusikat. Eriti meeldib mulle tähenduslik muusika, sügavamõttelised sõnad, meloodia. Minu muusika maitse on siin olles väga palju muutunud. Ja veel tunnen vajadust kätte võtta pintslid ja kunstiga tegeleda, nii öelda midagi hingele. Hetkel ongi minu elus selline periood, kus mõtlen palju oma elu üle, mis oli, mis on ja mis on tulemas. Sillega arutasime, et tegelikult ongi kahju, et pildid ei anna edasi emotsioone ja seda feelingut, kui oled siin ja näed seda oma enda silmaga. Muidu vaatadki pilti ja mõtled, et oh ilus pilt ja see ongi kõik, kahju, et pildiga ei saa emotsioone kaasa saata.

Inimesena olen alati olnud tugev, võtnud vastu julgeid otsuseid, teinud rasket tööd ja tulnud välja igasugusest jamast, mis elu mu teele on saatnud. Kukkudes tõusen kiiresti ja miskipärast siiani ei ole õppinud näitama enda nõrki külge. Minu arvates on see tüüpilise eestlase iseloomujoon, et koguaeg tahetakse olla tugev, emotsioonitu, mitte näidata välja enda nõrki külgi. Siin olles olen õppinud oma emotsioone väljendama kõvasti paremini, kui seda enne aga samas ei ole see minu jaoks olnud väga kerge. Kui siin inimeste jaoks on see nii loomulik ja nad ei saa aru, miks keegi peaks olema tõsine ja mitte näitama välja oma emotsioone maksimaalselt.

Postitus on läinud juba päris pikaks, selleks korraks oleks siis aeg lõpetada. Uskuge endasse, õnn on iga inimese teha, aeg on piiratud. Kui sa midagi tahad ja ihaldad siis, tee selle nimel midagi juba täna, sest keegi teine seda ei tee, ainult sina ise saad midagi ära teha. Üks lause mis kumiseb mul peaaegu iga päev peas on järgmine "Never take anything granted..." - ära kunagi võta midagi iseenesest mõistetavana, seda ei ole mitte üksgi asi ega inimene sinu ümber, hinda ennast, oma elu, inimesi sinu ümber, seda mis sul on. Olge tublid, soojad kallistused kõigile!!!

Pildid ei ole ajalises järjekorras!