Cälifornia: Tsaukaaa!

Põhimõtteliselt on Sille koju minekust juba nädalake möödas, kuhu tõttab see aeg. Aga alustan siis eelmisest nädalast. Teisipäeval oli meil vihmane, muudkui sadas ja kui aus olen siis ma väga ei mäletagi, mis me tegime. Kolmapäeval oli Sille viimane õhtu San Joses ja ühtlasi USAs. Lõime ennast üles ja läksime Cheesecake Factorysse sööma, minu üks lemmikuid kohti, natuke üle keskmise hinnad aga toit on alati super hea. Kuna üks mu sõpradest tahtis kokku saada, siis pärast õhtusööki, läksime saime kokku ja Sille sai natuke jalga keerutada, mina niisama seltskonda nautida. Järgmine päev oli unine, mul oli selline väsimus peal nagu selja taga seitse magamata ööd. Ise mõtlesin küll, et olen tugev nii nagu ikka aga no tunnen ennast väga hästi, auto pargitud ja lennujaama sisse jõudes juba mul silmad märjad. Istusime seal ja me mõlemad nutsime. Peas kumisesid koguaeg Sille sõnad, et kas me üldse kunagi veel näemegi, usun , et need sõnad ajasidki mind järjest rohkem nutma. Aga see hetk kui lõpuks viimast korda kallistasime ja hakkasin eemale kõndima, tekitas mul sisimas sarnase tunde nagu Tallinna lennujaamast perele viimast korda lehvitades. Autosse kõndides nutsin ikka veel. Sel hetkel usun, et sain lõpuks aru, kui kaugel mu sõbrad ja pere tegelikult on. Pärast sõitsin tööle ja pärast tööd läksin magama, olin läbi nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Reedene päev möödus juba tavapärast rütmi tallates, hommikul töö, trenn, toiduainete shoppamine, töö ja pärast tööd Sunny juurde. Alguses tahtsime lihtsalt kinno minna aga siis lõpuks otsustasime, et lähme ikka pidusse ja nii hea oli tantsida, no mul üks lemmik tegevusi ongi tantsimine. Laupäevase päeva veetsime niisama ringi käies, läksime lõunat sööma ja siis maasikad ostma, nämm. Õhtused plaanid olid Sunnyga erinevad kuna eelmine öö venis pikale siis veetsin mina oma laupäevase õhtu teiste sõpradega. Sain siis lõpuks oma tõelise Ameerika majapeo kogemuse, noo täiega vinge. Kõige vingem selle asja juures oli see, et terve maja oli paksult rahvast täis ja ma olin ainuke valge nahaline, ehk siis kõik teised olid latiinod. No ma ei tea, ma pole vist kunagi nii sõbralikke inimesi kohanud, super olemine. Võtsin kaasa Eesti jooke ja siis osa oli seal valmis proovima. Gin meeldis neile, aga mingisugune mee ja metsmaasika liköörid tegid inimeste nägudele sellised grimasse, et naeru jätkus kauemaks, muidugi oli ka neid, kellele väga meeldis. Aramis meeldis pooltele. Kõige lahedam selle asja juures on see, et ühe inimese sugulane on abielus eestlannaga, kes on pärit Tartust, selle peale ei oska öelda muud, kui maailm on nii väike. Pühapäeval oli meil igakuine au pairide kokkutulek, polnud ammu enam sinna jõudnud, aga kuna seekord oli tähtis teema, siis oli vaja kohale minna, nimelt anti infot meile maksude kohta ja täitsime ära paberid, palju igaüks maksma peab. Ütleme nii, et minu summa jäi väga tagasihoidlikuks. Tüdrukud, kes tulid pärast 19.augustit ei pea maksma midagi sellel aastal, kõik kes enne seda tulid peavad maksma. Minu summa tuli natuke üle saja kolmekümne dollari. Sunny peab maksma täis aasta eest, kuna tal on juba teine aasta siin. Kui pikendan, siis järgmisel aastal pean maksma üle kaheksasaja dollari, päris karm värk. Sõime spagette, pitsat ja pakuti cupcake. Pärast kui paberid said täidetud, oli aeg minna, kuna mul oli teine kohtumine. Esmaspäeva hommikul magasin, ärgates kokkasin ja siis kohe tööle. Tööpäev oli nagu ikka. Õhtul pärast tööd läksin trenni. Teisipäevane päev möödus ka kiirelt. Hommikul tegin tööd, käisin trennis ja otsustasin koju tulla ja natuke aega skypele pühendada. Pärast seda kiirelt poistele järgi, neil prantsuse keele tund, pärast seda kohe koju. Ja mida mina pikkisilmi ootasin, et saaks Sillele näidata ja mida ei juhtunud kui tema siin oli, no ja seda oli liiklus teisipäeva õhtul, üks iseloomustav sõna ütleb kõik ummik. Totaalne ummik kiirtel, üle pika aja ei ole sellised ummikuid minu silmad näinud, ikka väga pikka aega sõitsime koju üle tunni aja. Miskipärast mõjus Sille igal pool nii, et kõik kohad kus tavapäraselt peab kaua aega järjekorras seisma või kaua parkimist otsima, siis temaga minnes ei olnud neist mitte ühtki, kummaline. Kolmapäev möödus kiirelt töö, trenn, töö, töö ja töö, poistega kokkamine, lihapallikaste spagettidega ja nüüd blogi. Üritan võimalikult palju trennis nüüd jooksmisega tegeleda, nimelt järgmine nädal on mul siis linnajooks, ei mäletagi distantsi enam aga vaja jalad soojaks saada enne kui starti lähme. Neljapäeval töö, trenn, töö, töö ja pärast tööd jooksuga siis kauaoodatud cirque du soleile. Reede on ju valentini päev ja mis siis muud, kui pärast kõiki päevaseid tegemisi kohtingule. Laupäeval töötan natuke, lähme poistega kinno ja niismaa aega veetma ja arvatavasti kokkame ka. Üritan varsti vastlakukleid teha.

Seekordne postitus on hästi pealiskaudne ja kiiruga kirjutatud ja suhteliselt lühike. Jagan siin tohutult head lugu, millega Sille mind nakatas. tegemist on siis filmi The Hobbit soundtracki remixiga, nautige.

Tsauki praegu ja taaskord pildid ei ole kõik õiges järjekorras.