Cälifornia: Tsäu pläu!

Terekest kõigile :)

Elukene siin on päris crazy, et üks päev jõudsin esimest korda wc-d kasutada pärast kella kuute õhtul, jep täpselt nii, lihtsalt ei olnud aega. Nii palju asjaajamisi, kool, pikendamine, sünnipäevad, matkad, reisid, töö, Ketu ja Marko tulek, jne. Anyway seekordne postitus tuleb mitte ajalises järjekorras, miskit kindlasti on aga ma ei hakka ajusid ragistama ja seda kõike ajaliselt korektsesse vormi ajama.

Viimane veebruari kuu nädal möödus vihmaselt, kuni eelmise nädala keskpaigani oli vihmaperiood ja sadas päris palju. Nüüd näitab ilmateade, et kuumus on tulemas. Aga ikkagi on hetkel üks kõigi aega suurim põud, nii uudised räägivad ja vihma oleks veel ja veel vaja. Trenni minnes on dušširuumis suured sildid "save water", niiet olukord ei ole kiita. Hetkel enam vihma ei näita ja õhk on järjest kuumemaks läinud. Niiet mida vähem riideid seljas on seda parem endal on, hetkel kannangi mina ainult lühikesi pükse, ilma varukateta topi ja plätusid. Mingi imelik tunne on hinges, selline ärevus on koguaeg, nagu midagi suurt oleks tulekul, õnnehormoonid on laes ja naeratus laiem kui kunagi varem. Õnnelik!

Veebruari viimasel päeval käisime kinos sõpradega, terve päeva oli vihma sadanud. Kinost koju sõites, mõtlesin, et koju jõudes poen kohe voodisse, kuna kell oli juba ühe peal ja mõnus on kuulata vihma krõbinat, siin ju seda nii tihti ei juhtu nagu Eestis. Aga kus sa siis sellega, tore pesukaru jalutas meie välisukse ees ja lõpuks otsustas sinna maha potsatada ja vihma eest varjule jääda. No ja mina seal autos lihtsalt mõtlesin, et tore lugu küll, nüüd ei saagi tuppa. Lõpuks pärast 10 minutilist passimist autos, otsustas ta lõpuks siiski oma teekorda jätkata, panin kiirelt naerdes jooksuga toa poole ajama, oh seda õnne tunnet, kui lõpuks tuppa sain. Järgmine päev tegin natuke tööd. Otsustasime poistega pereemale ja pereisale üllatus lõunasöögi valmistada ja see läks korda, väga tore oli. Poistele tõesti meeldib süüa teha ja nagu nad on öelnud, siis kui nad suureks saavad avavad nad restorani. Õhtul pidime kokku saama meie uute ja vanade sõpradega, kokkusaamise paigaks oli siis vana hea koht San Jose bar & grill (SJBG). Õhtul oli vinge ja korralik.

Ja oligi kiirelt jälle esmaspäev, mis tähistas uue töönädala algust. Nädala sees käisime Sunnyga erinevates kohtades lõunat söömas. Leppisime nüüd kokku, et iga nädal käime kuskil uues kohas uudistamas. Üks nädal käisime Mehhiko restoranis ja mõtlesin, kuidas minu keha reageerib aga polnud mitte midagi. Ning Vietnami restoran oli täiesti tavaline, mulle tundub, et see kurikuulus supp, mida kõik seal söömas käivad on täpselt meie frikadelli supi maitsega ja lõhnaga, imelik. Kuna eelmine nädal olid ilmad juba paremad, siis nii mõnus saab poistega jälle peale kooli, pargis käia ja mängida. Nädal möödus üliheli kiirusel nagu kõik eelnevadki, tundub, et mida lähemale kuumad ilmad ja suvi tuleb, seda kiiremaks läheb elu, käimist ja tegemist nii palju. Terve nädala tegelesin enda kooli asjadega, uurin ja puurisin, kust saaksin oma ühe krediti kätte ehk siis ainepunkti, mis mul veel puudu on. Nimelt on sul vaja 6 ainepunkti aasta eest, et pikendada enda olekut siin, kui need kokku pole kogutud 45 või midagi sellist päeva enne siis on koju minek. Ja seda ma endale lubada ei saa, nüüd siis kõik kooliga korras, registreeritud ja asi ametlik. Aprillis on mul siis ühe nädalalõpuline koolitus San Fransiscos, mis kestab kaks päeva, teemaks siis Ameerika kultuur jms. Aga selle kooli jaoks on mul vaja kirjutada kaks pikka referaati etteantud teemadel, see koolitööd ootab tegemist. Aa unustasin kirjutada, et selleks viimaseks kursuseks võtsin soome keele, mõtlesin, et miks mitte, võibolla läheb kunagi vaja. Tegelikult hing ihaldas keraamika kursust aga see nats ülejõu käiv hetkel aga küll jõuan. Vaja veel USA riigile maksud ka maksta, niiet hetkel on väga palju väljaminekuid. Suur reis ka tulemas koos Ketu ja Makuga :).

Neljapäeva õhtul, kui poistel oli kungu fu, istusin seal ja mõtlesin, et peaks enda mail.ee postkasti tsekkama, pole ammu vaatanud,mis seal on. Ja ohhoo üllatust, lõpuks ongi siis asi jõudnud sinnamaani, kui agentuur tahab teada, kas soovin pikendada enda siin olekut või tahan tagasi koju minna. Mis te arvate, mida ma teen? :) Laupäevaks oli mul kaks piletit Sharksi mängul, seekordseks vastaseks oli Montreal Canadiens. Viimasel ajal läheb Sharksil väga hästi ja no mäng oli super, lihtsalt nii vägev elamus ja tahan kindlasti veel minna. Sharks võitis 4-0 ja rusikaid oli mängus rohkem kui muidu. Kohe pärast mängu sõitsime Campelli, kuna saime kokku väga paljude sõpradega ja väga tore õhtu oli. Pühapäeval oli plaanis sõpradega Santa Cruzi minna aga lõpuks miskipärast viis tee San Fransiscosse. Meeletult tore päev. Olen ju mitmeid kordi SFs käinud aga siiamaani ei ole jõudnud oma Golden Gate silla pilti teha, selle sain ka siis lõpuks tehtud, järgmiseks sammuks oli Lombard street jälle, sealt alla sõita ja sinna jõuda oli päris naljakas, SF on linna, mida sa iial ei unusta. Seejärel ootas Union square, mille kõrval on USA suurim Macy's ja mille katusel on minu kõige lemmikum restoran Cheesecake Factory, ei olnud küsimustki, õhtusöögi sõimegi seal. Vahepeal unustasin ära söömise, kuna vaade linnale oli imeline, istusime väljas ja terve see õhtusöök on super. Viimaseks punktiks oli Twin Peaks ehk siis koht, kust on vaade tervele linnale, see on kirjeldamatu. Kõike seda ei saa anda edasi mitte ühegi pildi ega videoklipiga, seda kõike peab ise nägema.

Siiamaani on hetki, kus ma vaatan enda ümber ja ei suuda uskuda, et olen siin, elan siin. Siin, mida kõike kunagi filmidest nägin. Kõik need kohad, super lihtsalt, elu Californias on olnud enneolematult super luks, mul pole nii palju sõnu kirjeldamaks siin oldud aja mõju mulle enesele ja minu elule. Kurb on ka natuke, et tahaks seda kõike kallite inimestega jagada aga vot kõik on nii kaugel. Olen nii uhke, et olen eestlane ja tunnen ennast väga erilisena siin. Igatsen ja armastan enda inimesi, sõpru, pere aga kahjuks ei ole mul igatsust mu kalli Eestimaa järgi. Eks liiga vähe veel oldud ka siin aga hetkel tunne selline.

Viimasel ajal olen hakanud tähele panema inimeste naeru, missugune on naer ja kui kõrge või madal on hääletoon. See on lausa uskumatu, et igal inimesel on oma naer, mõelge kui palju erinevaid naerusid maailmas kokku on. Mõnikord tulevad sellised naljakad mõtted.

Reedene päev oli esimene päev, kus sõitsin van-iga, noo raske värk ei teagi, mis selle eesti keelne sõna on, väikebuss? Väga vinge oli, minu auto on nagu kirp selle kõrval aga teen väikseid harjutusi sellepärast, et kui Ketu ja Marko tulevad siis arvatavasti pean päris tihti van-i kasutama. Sunny tuli minuga toiduainete shopingule kaasa, sinna minnes otsisime parkimist umbes 10 minutit, mis alguses oli päris naljakas, et seal ei olnud ühtegi kohta ja siis võttis keegi jälle nina eest ära aga lõppude lõpuks olin ma juba päris pahur. Tagasi koju sõites, sai meil nii naljas, üks kuu sõitsis peaaegu terve tee meie kõrval ja no viimasel hetkel andsin oma telefoni Sunnyle et ta filmiks, ütleme nii, et see kutt sõitis ilma, et oleks kätega roolist kinni hoidnud, kuna ta lihtsalt tantsis autos. Üritan siia video ka üles laadida.

Sellel nädalal on plaane jälle palju ja tööd palju. Neljapäeval on tulemas suur sünnipäeva õhtusöök sõpradega Cheesecake Factorys. Ootan juba põnevusega, tõotab tulla väga tore õhtu. Ja tulemas ju suur pidupäev St. Patrick pidustused :D

Teate, kahju on sellest, et sõbrad või tuttavad, keda tean hakkavad vaikselt lahkuma ehk siis tagasi koju minema, et see aeg jõuab järjest lähemale ja lähemale, kurb täitsa mõelda, et keegi eriline sõber läheb koju ja sa võibolla ei näe teda enam kunagi. Sunny koju minek on siis augustis. Enne seda tähistame veel minu sünnipäeva Las Vegases ja siis ongi aeg tal koju minna. Aga tean, et ta tuleb mulle siia külla, niiet pole hullu, näeme veel.

Igaljuhul lisan pildid ja video, ning annan endast parima, et järgmine postitus ei tuleks kuu aja pärast.

Olge tublid, suured kallistused ja musid kõigile armsatele inimestele, igatsen teid kõiki!

Marii