Elukene siin on päris crazy, et üks päev jõudsin esimest korda wc-d kasutada pärast kella kuute õhtul, jep täpselt nii, lihtsalt ei olnud aega. Nii palju asjaajamisi, kool, pikendamine, sünnipäevad, matkad, reisid, töö, Ketu ja Marko tulek, jne. Anyway seekordne postitus tuleb mitte ajalises järjekorras, miskit kindlasti on aga ma ei hakka ajusid ragistama ja seda kõike ajaliselt korektsesse vormi ajama.
Viimane veebruari kuu nädal möödus vihmaselt, kuni eelmise nädala keskpaigani oli vihmaperiood ja sadas päris palju. Nüüd näitab ilmateade, et kuumus on tulemas. Aga ikkagi on hetkel üks kõigi aega suurim põud, nii uudised räägivad ja vihma oleks veel ja veel vaja. Trenni minnes on dušširuumis suured sildid "save water", niiet olukord ei ole kiita. Hetkel enam vihma ei näita ja õhk on järjest kuumemaks läinud. Niiet mida vähem riideid seljas on seda parem endal on, hetkel kannangi mina ainult lühikesi pükse, ilma varukateta topi ja plätusid. Mingi imelik tunne on hinges, selline ärevus on koguaeg, nagu midagi suurt oleks tulekul, õnnehormoonid on laes ja naeratus laiem kui kunagi varem. Õnnelik!
Veebruari viimasel päeval käisime kinos sõpradega, terve päeva oli vihma sadanud. Kinost koju sõites, mõtlesin, et koju jõudes poen kohe voodisse, kuna kell oli juba ühe peal ja mõnus on kuulata vihma krõbinat, siin ju seda nii tihti ei juhtu nagu Eestis. Aga kus sa siis sellega, tore pesukaru jalutas meie välisukse ees ja lõpuks otsustas sinna maha potsatada ja vihma eest varjule jääda. No ja mina seal autos lihtsalt mõtlesin, et tore lugu küll, nüüd ei saagi tuppa. Lõpuks pärast 10 minutilist passimist autos, otsustas ta lõpuks siiski oma teekorda jätkata, panin kiirelt naerdes jooksuga toa poole ajama, oh seda õnne tunnet, kui lõpuks tuppa sain. Järgmine päev tegin natuke tööd. Otsustasime poistega pereemale ja pereisale üllatus lõunasöögi valmistada ja see läks korda, väga tore oli. Poistele tõesti meeldib süüa teha ja nagu nad on öelnud, siis kui nad suureks saavad avavad nad restorani. Õhtul pidime kokku saama meie uute ja vanade sõpradega, kokkusaamise paigaks oli siis vana hea koht San Jose bar & grill (SJBG). Õhtul oli vinge ja korralik.
Ja oligi kiirelt jälle esmaspäev, mis tähistas uue töönädala algust. Nädala sees käisime Sunnyga erinevates kohtades lõunat söömas. Leppisime nüüd kokku, et iga nädal käime kuskil uues kohas uudistamas. Üks nädal käisime Mehhiko restoranis ja mõtlesin, kuidas minu keha reageerib aga polnud mitte midagi. Ning Vietnami restoran oli täiesti tavaline, mulle tundub, et see kurikuulus supp, mida kõik seal söömas käivad on täpselt meie frikadelli supi maitsega ja lõhnaga, imelik. Kuna eelmine nädal olid ilmad juba paremad, siis nii mõnus saab poistega jälle peale kooli, pargis käia ja mängida. Nädal möödus üliheli kiirusel nagu kõik eelnevadki, tundub, et mida lähemale kuumad ilmad ja suvi tuleb, seda kiiremaks läheb elu, käimist ja tegemist nii palju. Terve nädala tegelesin enda kooli asjadega, uurin ja puurisin, kust saaksin oma ühe krediti kätte ehk siis ainepunkti, mis mul veel puudu on. Nimelt on sul vaja 6 ainepunkti aasta eest, et pikendada enda olekut siin, kui need kokku pole kogutud 45 või midagi sellist päeva enne siis on koju minek. Ja seda ma endale lubada ei saa, nüüd siis kõik kooliga korras, registreeritud ja asi ametlik. Aprillis on mul siis ühe nädalalõpuline koolitus San Fransiscos, mis kestab kaks päeva, teemaks siis Ameerika kultuur jms. Aga selle kooli jaoks on mul vaja kirjutada kaks pikka referaati etteantud teemadel, see koolitööd ootab tegemist. Aa unustasin kirjutada, et selleks viimaseks kursuseks võtsin soome keele, mõtlesin, et miks mitte, võibolla läheb kunagi vaja. Tegelikult hing ihaldas keraamika kursust aga see nats ülejõu käiv hetkel aga küll jõuan. Vaja veel USA riigile maksud ka maksta, niiet hetkel on väga palju väljaminekuid. Suur reis ka tulemas koos Ketu ja Makuga :).
Neljapäeva õhtul, kui poistel oli kungu fu, istusin seal ja mõtlesin, et peaks enda mail.ee postkasti tsekkama, pole ammu vaatanud,mis seal on. Ja ohhoo üllatust, lõpuks ongi siis asi jõudnud sinnamaani, kui agentuur tahab teada, kas soovin pikendada enda siin olekut või tahan tagasi koju minna. Mis te arvate, mida ma teen? :) Laupäevaks oli mul kaks piletit Sharksi mängul, seekordseks vastaseks oli Montreal Canadiens. Viimasel ajal läheb Sharksil väga hästi ja no mäng oli super, lihtsalt nii vägev elamus ja tahan kindlasti veel minna. Sharks võitis 4-0 ja rusikaid oli mängus rohkem kui muidu. Kohe pärast mängu sõitsime Campelli, kuna saime kokku väga paljude sõpradega ja väga tore õhtu oli. Pühapäeval oli plaanis sõpradega Santa Cruzi minna aga lõpuks miskipärast viis tee San Fransiscosse. Meeletult tore päev. Olen ju mitmeid kordi SFs käinud aga siiamaani ei ole jõudnud oma Golden Gate silla pilti teha, selle sain ka siis lõpuks tehtud, järgmiseks sammuks oli Lombard street jälle, sealt alla sõita ja sinna jõuda oli päris naljakas, SF on linna, mida sa iial ei unusta. Seejärel ootas Union square, mille kõrval on USA suurim Macy's ja mille katusel on minu kõige lemmikum restoran Cheesecake Factory, ei olnud küsimustki, õhtusöögi sõimegi seal. Vahepeal unustasin ära söömise, kuna vaade linnale oli imeline, istusime väljas ja terve see õhtusöök on super. Viimaseks punktiks oli Twin Peaks ehk siis koht, kust on vaade tervele linnale, see on kirjeldamatu. Kõike seda ei saa anda edasi mitte ühegi pildi ega videoklipiga, seda kõike peab ise nägema.
Siiamaani on hetki, kus ma vaatan enda ümber ja ei suuda uskuda, et olen siin, elan siin. Siin, mida kõike kunagi filmidest nägin. Kõik need kohad, super lihtsalt, elu Californias on olnud enneolematult super luks, mul pole nii palju sõnu kirjeldamaks siin oldud aja mõju mulle enesele ja minu elule. Kurb on ka natuke, et tahaks seda kõike kallite inimestega jagada aga vot kõik on nii kaugel. Olen nii uhke, et olen eestlane ja tunnen ennast väga erilisena siin. Igatsen ja armastan enda inimesi, sõpru, pere aga kahjuks ei ole mul igatsust mu kalli Eestimaa järgi. Eks liiga vähe veel oldud ka siin aga hetkel tunne selline.
Viimasel ajal olen hakanud tähele panema inimeste naeru, missugune on naer ja kui kõrge või madal on hääletoon. See on lausa uskumatu, et igal inimesel on oma naer, mõelge kui palju erinevaid naerusid maailmas kokku on. Mõnikord tulevad sellised naljakad mõtted.
Reedene päev oli esimene päev, kus sõitsin van-iga, noo raske värk ei teagi, mis selle eesti keelne sõna on, väikebuss? Väga vinge oli, minu auto on nagu kirp selle kõrval aga teen väikseid harjutusi sellepärast, et kui Ketu ja Marko tulevad siis arvatavasti pean päris tihti van-i kasutama. Sunny tuli minuga toiduainete shopingule kaasa, sinna minnes otsisime parkimist umbes 10 minutit, mis alguses oli päris naljakas, et seal ei olnud ühtegi kohta ja siis võttis keegi jälle nina eest ära aga lõppude lõpuks olin ma juba päris pahur. Tagasi koju sõites, sai meil nii naljas, üks kuu sõitsis peaaegu terve tee meie kõrval ja no viimasel hetkel andsin oma telefoni Sunnyle et ta filmiks, ütleme nii, et see kutt sõitis ilma, et oleks kätega roolist kinni hoidnud, kuna ta lihtsalt tantsis autos. Üritan siia video ka üles laadida.
Sellel nädalal on plaane jälle palju ja tööd palju. Neljapäeval on tulemas suur sünnipäeva õhtusöök sõpradega Cheesecake Factorys. Ootan juba põnevusega, tõotab tulla väga tore õhtu. Ja tulemas ju suur pidupäev St. Patrick pidustused :D
Teate, kahju on sellest, et sõbrad või tuttavad, keda tean hakkavad vaikselt lahkuma ehk siis tagasi koju minema, et see aeg jõuab järjest lähemale ja lähemale, kurb täitsa mõelda, et keegi eriline sõber läheb koju ja sa võibolla ei näe teda enam kunagi. Sunny koju minek on siis augustis. Enne seda tähistame veel minu sünnipäeva Las Vegases ja siis ongi aeg tal koju minna. Aga tean, et ta tuleb mulle siia külla, niiet pole hullu, näeme veel.
Igaljuhul lisan pildid ja video, ning annan endast parima, et järgmine postitus ei tuleks kuu aja pärast.
Olge tublid, suured kallistused ja musid kõigile armsatele inimestele, igatsen teid kõiki!
Marii
Selline lift siis :)
Tegime poistega cupcake, kes fb-s sõbralistis, see teab ka seda, mis lugu nendega kaasa käib.
Sharksi mäng :)
Hümn :)
Kakluseid on nii mitmeid, tegin siis ühest pilti ka
Vihmane Cali
Ja muudkui sajab...
No mida leid, korralikud prillid :)
Kus on Marii? :)
Väga kallid kõik :)
Vihmase päeva lõunasöök, juustu brokoli supp :)
Lõunasöök, või pigem võiks nimetada seda nädala söögiks. Üle poole tuli karbiga koju kaasa.
Lõpuks on see hetk käes, tuleb otsus teha!
Mängul
Golden Gate bridge
Me, so happy...
Painted ladies :)
Union Square, Macy's katusel Cheesecake Facorys
Kevad!
Korea, Saksamaa, Eesti ja Belgia :)
Lombard street
San Fransisco, miljoni dollari vaade!
Ja meie õhtusöögil, väsimus missugune, näost näha, kõigest kaks tundi und :)
Sorry muusika pärast mis taustaks käib :D alles nüüd märkasin, et Backstreet boys hahh :D aga temal käis autos hoopiski teine muusika :)
Meil on siin juba väga soe ja õhus on suvi, meeleolu on suvine, riietus suvine, tunne suvine, ühesõnaga kõik on suvine. Mõni päev on nii kuum juba olnud, et noo super lihtsalt. Nagu näete pole ma vahepeal üldse kirjutanud, lihtsalt mingil põhjusel kadus kirjutamise isu täitsa ära, kohe üldse ei tahtnud enam kirjutada, aus olla siis korraks isegi mõtlesin, mitte enam kirjutada aga ei seda ma ei tee ja mainin kohe ette, et minu blogi lugemine ei ole kohustuslik.
13.veebruril, mis oli neljapäev tootasin õhtul lühemalt, kui muidu. Kohe pärast poiste kung fud tõin nad koju ja hakkasin ise ennast cirque du soleile sättima. Kiiresti riided vahetatud ja oligi vaja juba minna. Etenduse nimeks oli siis Amaluna. Ma olin sõnatu, olen siiamaani. Uskumatu, millised erakordsed inimesed seda showed teevad, mida erakordset saab inimene oma kehaga teha. Ma lihtsalt ei suuda siiamaani uskuda, jäin rahule ja rohkemgi veel. Reedene Valentini päev möödus ülihelikiirusel ja oligi õhtu käes, sain nunnudelt sõpradelt palju sõnumeid, aitäh! Pärast tööd läksime õhtusöögile Itaalia restorani, mis on siis pererestorani ehk siis üks perekond peab seda restorani, pisike armas restoran, toit super super hea ja no teenindusest ei räägigi, kõik super luks, lähen sinna kindlasti tagasi, kaju et ühtegi pilti ei teinud restoranist ja toidust aga võibolla leian netist mõne selle restorani pildi, vaatan, otsin. Pärast õhtusööki läksime maasikaid sööma, koju jõudsin kuskil kella ühe ajal öösel ja siis kohe põhku, kuna järgmine päev oli tööpäev. Aa ja üks asi veel, reedene päev oli siis see päev, kus pereema sõitis Soome nädalaks ajaks. Laupäeval tsillisime niisama poistega ringi, läksime Lego filmi vaatama ja oligi minu tööpäev läbi. Laupäeval läksime pidusse Mountain Viewsse, see siis kuskil 15-20min sõita põhja poole San Fransisco poole. Oli väga lahe olemine sõpradega, super õhtu. Pühapäeval, läksin mina sõbra jalgpalli mängu vaatama ja pärast seda tuli Sunny mulle järgi ja läksime Half Moon Baysse. Mille peale pole mul muud öelda, kui väga ma Californiat armastan lihtsalt super super super. Esmaspäev oli meil siin püha, presidendi päev, poistel koolist vaba päev, seega töötasin terve pika päeva. Ilm oli taaskord kuum ja kuna olin poistele lubanud, kui on ilus ilm, siis lähme randa. Pakkisin kaasa toidukraami, mänguasjad ja igasuguseid muid asju ja algaski sõit Santa Cruzi poole. Poisid olid nii elevil ja õnnelikud, et randa saavad. Parkisime auto ja kohe olin enda peale natuke kuri, et pikad püksid jalga panin, no nii kuum oli, et anna abi. Olime terve päeva rannas, tagasi tuli õhtusöögiks. Poisid püüdsid laineid ja kajakaid, mängisime palli, kumbki sai ühe lõbustuspargi sõidu ja algaski kojusõit. Kuna oli püha ja ilm oli erakordselt ilus, siis oli suuuur ummik, jõudsime koju täpselt õhtusöögi ajaks. Terve eelmine nädal möödus tavapärases graafikus, tööd palju, trenni palju, koguaeg käed jalad tegemist täis. Ja nüüd kui ilmad nii head on siis on ikka väga raske toas olla, nagu looduse kutse sinna õue :). Kolmapäeva ja neljapäeval õhtul käisime Sunnyga mu sõbra juures filmi vaatamas. Reede õhtul läksid kõik välja aga kuna mina pidin töötama ja laupäeva õhtul oli veel jooks ka siis mõtlesin, et pole ikka väga kaua aega korralikult magada saanud, et lähen varakult voodisse ja puhkan välja. Tavaliselt magan kõigest 4-5 tundi. Teadsin juba ette, et kindlasti teatud inimesed saadavad mulle sõnumeid ja kutsuvad välja aga panin telefoni hääletu peale ja arvan et kell oli kuskil üheksa peal, kui juba voodis olin ja silmad kinni vajusid. Magasin kokku kümme tundi, viimati magasin nii kaua enne jõule kui haige olin. Enesetunne oli super aga sellist võimalust väga tihti ette ei tule, kuna minu jaoks on aeg liiga kallis siin, et seda magamise peale raisata, tahan kõigest maksimumi võtta ja kui vahepeal harva saan magada 8-10 tundi siis on see piisav mulle. Laupäeva hommikul töötasin, veetsime poistega terve päeva ühes pargis, kuhu nad juba väga ammu minna tahtsid ja mina päevaitasin endale lühikesed püksid jalga, jubee :). Laupäeval pärast tööd pakkisin enda asjad ja läksin Sunny juurde, et koos Blacknight jooksule minna. Meil oli päris korralik grupp koos. Feeling oli ülivinge ja enesetunne super. Kuigi see on rohkem selline elamuslik jooks, et enamus ajast kõik kõnnivad, siis mina jooksin terve teen. Teatud vahepunktides, kus siis sulle seda värvipulbrit peale visati, võtsin hoo maha. Raja pikkus oli 3 miili, mis peaks olema kuskil 4,8km. Raja läbisin kergelt, lõpetades polnud isegi mitte väsimustunnet, lihtsalt terve keha oli täis energiat. Ootasin teisi finishis väga kaua, kuna kõik kõndisid. Lõpuks nad ikkagi jõudsid, viskasime enda värvid õhku ja nalja kui palju. Seal oli suur lava ja tantsisime natuke. Lõpuks otsustasime, et on aeg asjad kokku pakkida ja koju minna, kuna mul vaja kiire dušš võtta ja tagasi Sunny juurde jõuda. Läksime meie endi afterpartyle, tantsida sai palju ja nalja sai palju. Pühapäeval läksime välja lõunat sööma, pärast tegeles Sunny enda asjadega ja mina enda asjadega. Minu enda asjadeks oli see, et läksin Ysse basseini äärde päevitama. Pärast õhtul, võtsime mu sõbrad peale ja läksime Sierra Roadi. Istusime, rääkisime juttu ja väga lahe õhtu oli. Pärast koju jõudes läksin kohe magama. Esmaspäeva hommikuti ma ei tööta, seega magasin kaua, kokkasin, töötasin ja õhtul läksin Tataga kinno Endless love vaatama, mis oli väga ilus film. Vahepeal olen siin palju filme vaatanud aga ei jõuagi kõikide filmide kohta kirjutada aga mida mina soovitan kohe kindlasti vaatama minna on The Akward Moment ja About Last Night. No mõlemad nii head filmid. Mainin veel ära, et sain oma elu esimese trahvi ja see oli siis prakimise eest ja ütleme nii, et anti kohe korralik summa, 65.- dollarit.
Igaljuhul, mis siis ikka, liiga pikaks ei taha ka postitust ajada, panen palju pilte üles ja usun, et varsti võtan aega, et videoblogi ka teha. Olen jätkuvalt õnnelik ja tänulik oma mõlemale perele, olen tänulik oma inimestele ja sõpradele, kes on olnud ja jäänud, aitäh teile. Selle nädala lõpuks saab siis juba 7 kuud siin oldud ja ikka sama õnnelik, sama rahul. Suured kallistused teile kõigile!
Working hard!
Mmmm :)
Hommikusöök!
Elus esimene trahv :/
Alati minuga :) ja varsti juba siin
Bodypump, totaalselt lemmik
Üllatus Eestist, aitäh õeke :)
Üllatust usast :)
Juba kolmas üllatus :)
Cali love!
Super super super!
Sierra Road - see pilt ei anna pooltki edasi, mis vaade sealt päriselt avaneb.
Mõnušš soe :)
Must leib, leid Kalinkast :)
Half Moon Bay
Santa Cruz
Santa Cruz
Minu armas Willow Glen :)
Terekest...
...kas on maasika soovi? :)
Love my life!
hahh :)
Milline leid USAst, naersin puruks ennast :D
Blacknight run :)
Väike osake meie grupist - hetkel pildil esindatud siis Poola, Lõuna-Korea, Eesti ja Taani
Juhuuuu :D
Mina ja Mariana - no nendest prillidest küll midagi läbi ei näinud :)
Põhimõtteliselt on Sille koju minekust juba nädalake möödas, kuhu tõttab see aeg. Aga alustan siis eelmisest nädalast. Teisipäeval oli meil vihmane, muudkui sadas ja kui aus olen siis ma väga ei mäletagi, mis me tegime. Kolmapäeval oli Sille viimane õhtu San Joses ja ühtlasi USAs. Lõime ennast üles ja läksime Cheesecake Factorysse sööma, minu üks lemmikuid kohti, natuke üle keskmise hinnad aga toit on alati super hea. Kuna üks mu sõpradest tahtis kokku saada, siis pärast õhtusööki, läksime saime kokku ja Sille sai natuke jalga keerutada, mina niisama seltskonda nautida. Järgmine päev oli unine, mul oli selline väsimus peal nagu selja taga seitse magamata ööd. Ise mõtlesin küll, et olen tugev nii nagu ikka aga no tunnen ennast väga hästi, auto pargitud ja lennujaama sisse jõudes juba mul silmad märjad. Istusime seal ja me mõlemad nutsime. Peas kumisesid koguaeg Sille sõnad, et kas me üldse kunagi veel näemegi, usun , et need sõnad ajasidki mind järjest rohkem nutma. Aga see hetk kui lõpuks viimast korda kallistasime ja hakkasin eemale kõndima, tekitas mul sisimas sarnase tunde nagu Tallinna lennujaamast perele viimast korda lehvitades. Autosse kõndides nutsin ikka veel. Sel hetkel usun, et sain lõpuks aru, kui kaugel mu sõbrad ja pere tegelikult on. Pärast sõitsin tööle ja pärast tööd läksin magama, olin läbi nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Reedene päev möödus juba tavapärast rütmi tallates, hommikul töö, trenn, toiduainete shoppamine, töö ja pärast tööd Sunny juurde. Alguses tahtsime lihtsalt kinno minna aga siis lõpuks otsustasime, et lähme ikka pidusse ja nii hea oli tantsida, no mul üks lemmik tegevusi ongi tantsimine. Laupäevase päeva veetsime niisama ringi käies, läksime lõunat sööma ja siis maasikad ostma, nämm. Õhtused plaanid olid Sunnyga erinevad kuna eelmine öö venis pikale siis veetsin mina oma laupäevase õhtu teiste sõpradega. Sain siis lõpuks oma tõelise Ameerika majapeo kogemuse, noo täiega vinge. Kõige vingem selle asja juures oli see, et terve maja oli paksult rahvast täis ja ma olin ainuke valge nahaline, ehk siis kõik teised olid latiinod. No ma ei tea, ma pole vist kunagi nii sõbralikke inimesi kohanud, super olemine. Võtsin kaasa Eesti jooke ja siis osa oli seal valmis proovima. Gin meeldis neile, aga mingisugune mee ja metsmaasika liköörid tegid inimeste nägudele sellised grimasse, et naeru jätkus kauemaks, muidugi oli ka neid, kellele väga meeldis. Aramis meeldis pooltele. Kõige lahedam selle asja juures on see, et ühe inimese sugulane on abielus eestlannaga, kes on pärit Tartust, selle peale ei oska öelda muud, kui maailm on nii väike. Pühapäeval oli meil igakuine au pairide kokkutulek, polnud ammu enam sinna jõudnud, aga kuna seekord oli tähtis teema, siis oli vaja kohale minna, nimelt anti infot meile maksude kohta ja täitsime ära paberid, palju igaüks maksma peab. Ütleme nii, et minu summa jäi väga tagasihoidlikuks. Tüdrukud, kes tulid pärast 19.augustit ei pea maksma midagi sellel aastal, kõik kes enne seda tulid peavad maksma. Minu summa tuli natuke üle saja kolmekümne dollari. Sunny peab maksma täis aasta eest, kuna tal on juba teine aasta siin. Kui pikendan, siis järgmisel aastal pean maksma üle kaheksasaja dollari, päris karm värk. Sõime spagette, pitsat ja pakuti cupcake. Pärast kui paberid said täidetud, oli aeg minna, kuna mul oli teine kohtumine. Esmaspäeva hommikul magasin, ärgates kokkasin ja siis kohe tööle. Tööpäev oli nagu ikka. Õhtul pärast tööd läksin trenni. Teisipäevane päev möödus ka kiirelt. Hommikul tegin tööd, käisin trennis ja otsustasin koju tulla ja natuke aega skypele pühendada. Pärast seda kiirelt poistele järgi, neil prantsuse keele tund, pärast seda kohe koju. Ja mida mina pikkisilmi ootasin, et saaks Sillele näidata ja mida ei juhtunud kui tema siin oli, no ja seda oli liiklus teisipäeva õhtul, üks iseloomustav sõna ütleb kõik ummik. Totaalne ummik kiirtel, üle pika aja ei ole sellised ummikuid minu silmad näinud, ikka väga pikka aega sõitsime koju üle tunni aja. Miskipärast mõjus Sille igal pool nii, et kõik kohad kus tavapäraselt peab kaua aega järjekorras seisma või kaua parkimist otsima, siis temaga minnes ei olnud neist mitte ühtki, kummaline. Kolmapäev möödus kiirelt töö, trenn, töö, töö ja töö, poistega kokkamine, lihapallikaste spagettidega ja nüüd blogi. Üritan võimalikult palju trennis nüüd jooksmisega tegeleda, nimelt järgmine nädal on mul siis linnajooks, ei mäletagi distantsi enam aga vaja jalad soojaks saada enne kui starti lähme. Neljapäeval töö, trenn, töö, töö ja pärast tööd jooksuga siis kauaoodatud cirque du soleile. Reede on ju valentini päev ja mis siis muud, kui pärast kõiki päevaseid tegemisi kohtingule. Laupäeval töötan natuke, lähme poistega kinno ja niismaa aega veetma ja arvatavasti kokkame ka. Üritan varsti vastlakukleid teha.
Seekordne postitus on hästi pealiskaudne ja kiiruga kirjutatud ja suhteliselt lühike. Jagan siin tohutult head lugu, millega Sille mind nakatas. tegemist on siis filmi The Hobbit soundtracki remixiga, nautige.
Tsauki praegu ja taaskord pildid ei ole kõik õiges järjekorras.
Reede
Ecces & Jesus saadavad tervitusi Sillele :)
Super lahedad inimesed :)
Niisama...
Soeng pole just suurem asi...aga suurem asi on see, et olen päris uhke, isegi need dressikad juba väga suured.
