Ühiskond muutub, maailm muutub, inimesed muutuvad - kõik muutub. kaasaarvatud mina. Mitte kunagi tea, kas muutused osututavd lõpuks headeks või halbadeks. Kes seda üldse otsustab, mis on hea ja mis halb? Mul ei ole muutuste vastu midagi, inimene kohaneb kõigega ja lõpuks muutub kõik uus igapäevaseks ja rutiinseks. Püsin muutuste lainel. Endalegi arusaamatu, kust tuleb minu julgus, positiivsus, kiiresti kohanemine uute olukordadega, mis enne oli minu jaoks võõras.
Tunnen tohutut heaolu, julgust nii palju energiat. Kõik negatiivne on kuhugi kadunud, mille üle mul on hea meel. Olen saanud tagasi positiivsuse, naermise, kõik on hea, mis on ainult hea või on see hoopis vaikus enne tormi? Olen tagasi, mina ise, suudan naerda ning rõõmu tunda kõige piinlikumast ja jaburamast olukorrast. Mida ootamatum, seda naljakam. Olen hakanud mõnu tundma kõndimisest - värske õhk, hea tuju. Tegelikult on see tõsi, et vahepeal lihtsalt vajame, mis tuletaks meile meelde, mis on oluline, tähtis.
Mõtlema paneb ainult üks, miks on inimestel vaja midagi halvasti minna, et saaksime teada, mis on hea? Head on nii palju aga ometi jääb meile paremini meelde halb, pettumused, kukkumised.
Miski on minult ära võetud, kuid sain tagasi midagi palju väärtuslikumat. Ootusi ja lootusi on palju, hindan, mida elul on pakkuda. Küll kord tuleb aeg, kui kõik küsimused leiavad õige vastuse, jaksan oodata, niikaua naudin elu nii nagu on.
Misiganes elu meile ette viskab, kui suured on pettumused või läbikukkumised, väljapääs on alati. Ära mõtle minevikule, mida kauem seda teed, seda kauem kaotad olevikust, mis on palju väärtuslikum. Iial ei tea, mida järgnev päev, tund, sekund tuua võib, seepärast las minevik jääda minevikku ja ela elu. Keegi ei ole öelnud, et see kerge on, kõigel minna lasta. Proovi ja kui ebaõnestub, siis proovi veel, niikaua kui õnnestub.
No comments:
Post a Comment