Vahepeal ei saagi aru mida ma tahan. Üks hetk tean täpselt mida tahan ja mis selleks vaja on. Teine hetk on jälle selline segadus, et ei saa mitte millestki aru. Ei tea küll millest see oleneb või mis paneb inimese sellist segadust tundma. Miks on inimesed nii keerulised. Nii lihtne oleks kui kõigele oleks vastus ja selle asemel, et me vigu teeme, teaks me hoopis täpselt, kuidas kõike õigesti teha. Nii mõnelgi veal, valel otsusel võib olla täiesti katastroofiline tagajärg.
Öeldakse küll, et inimene õpib oma vigadest aga minu arvates, see kahjuks nii ei ole. Vahepeal teed sa ühte ja sama viga kümneid kordi uuesti ning ikkagi järgneb sellele üheteistkümnes kord. Kahju, et elu ei ole paber, millele hariliku pliiatsiga kirjutades saaks lihtsalt vead ära kustutada. Kuid tegelikult on ka erandeid, mõned vead päästavad lahti olukordade ja kokkusattumuste jada, mis omakorda viib meid millegi hea juurde. Ja siinkohal läheb täppi ütlus - kõik halb on milleksgi hea!!?? Miks peab elus alati midagi halba juhtuma, et saaksime aru, mis on tegelikult hea, mis on siin elus väärtuslik ja mida peaksime väärtustama? Alati kui on midagi head, siis tuleb seda hetke täiel rinnal nautida, sest kui on hea, siis sellele järgneb halb või lihtsalt öeldes mõõn, sellega tuletabki elu meelde, kuidas peaksid hindama neid ilusaid hetki enne taaskordset karastamist elu poolt ehk siis enne "mõõna".
Kahetsemine - teadlik valik? Kui teades ette, et see on viga ja ikka sellega kaasa minnes tunneme kahetsust, siis see on teadlik valik ja miks seda kahetseda, sest see on enese valitud tee. Kas tõesti ise teadlikult valime selle tee ja tahamegi kahetseda?
Iga valik, otsus, mis langetad, tuleb läbi kaaluda või vähemalt mõelda kõikidele võimalikele variantidele, mis siis kui see ei olegi õige valik...Aga samas iga valik annab meile kogemusi ja teadmisi, aga kas see garanteerib, et peale selle arusaamist oleme targemad?
Elu on kingitus ja see, kuidas igaüks meist seda elab on meie endi otsustada!
No comments:
Post a Comment