6 nädalat

Nüüd on küll sellised lood, et Tartuga on kõik läbi, enam ei ole vaja sinna töölegi sõita, eile, kolmapäeval oli minu viimane tööpäev. Teisipäeval pidasime minu lahkumispidu, päris kurb meeleolu oli, vähemalt minul. Kuigi mul on väga hea meel, et see etapp minu elus läbi sai ja ma olen selle üle õnnelik, siis ikkagi tegi meele natuke kurvaks. Sain palju lilli, häid soove ja kingitusi. Kolmapäeval sain laste käest palju lilli, vanemate ja laste käest palju kallitusi, kaks ema hakkasid isegi nutma ja muidugi see ajas ka minul silma märjaks. Aga nii see on, iga etapp elus saab ükskord lõpu ja algab uus. Tundub, et hetkel on vana ja uue etapi vahemikus, vana on lõppenud aga uus ei ole veel alguse saanud, mis peaks algama 29.juuli. Vahepeal on vaja lõppu, et mingi teine tähtis asi saaks alguse. Iga lõpu järel tagasi vaadates saame aru, kui palju kogemusi see kõik kokku andis. Ja need kogutud kogemused on omakorda aluseks meie uuele eluetapile. Inimene on kord selline, et kui miski saab igapäevaseks ja harjumuseks, siis sellest on väga raske lahti lasta ja midagi uut ette võtta. Sellest ka see, et paljud inimesed on nii mugavad, et ei viitsigi oma mugavustsoonist välja rabeleda ja elu teise nurga alt näha, ollaksegi rahul selle igapäevase rütmiga. Kui küsida nendelt inimestelt näiteks kuidas sul läheb, siis tüüpiline vastus nende poolt oleks, normaalselt! Aga miks mitte ei võiks inimene enda elu põnevamaks teha, koguda kogemusi, elusündmusi midagi kunagi oma lastelastele rääkida. Et ise kunagi vanaduses mõelda, et vot kus mul oli elu, nii palju seiklusi, ettevõtmisi ja kogemusi. Tee ise enda elu mälestusväärseks, et saaksid kunagi tulevikus lastelastele rääkida põnevatest seiklustest ja ettevõtmistest ja öelda endale, ma elasin!

Aga käes on siis see aeg, kui varsti võin öelda, et minekuni on ainult kuu aega jäänud, 45 päeva. Tegin endale nimekirja asjadest, mida kaasa võtta, veel ragistan aju, et mida perele kinkida, poistele on mul üks väike kingitus olemas aga sinna tahaks ikka veel juurde midagi. Kui kellegil mõni hea mõte siis kirjutage mulle siia kommentaaridesse või fbs.

Hetkel naudin niiöelda  maaelu, tunnen rõõmu ehedast Eestimaast - muru niitmine, aiamaa rohimine, õhtune aiamaa kastmine, järves ujumine. Järgmine nädal on tulemas palju põnevat, juba ootan. Tähtsad inimesed saabuvad koju, lõpetamine ja jaanid. Ooo ja sellele järgneb loodetavasti väga vinge nädal Eestimaal. Ühesõnaga tunnen hetkel kõigest mõnu, suudan asju teise pilguga vaadata, kui muidu ja mis muidu inimesele nii silma ei jää ja erilisena ei näe. Seniks olge tublid!

Selline näeb siis hetkel välja minu võtmehoidja :) täitsa tühjus

Nii hea :)

9.juuni

Väike hetk puhkust ja nii läksid mõtted blogi peale. Tänase seisuga on mul jäänud veel 3 viimast tööpäeva, ootan väga. Vahepeal on mu suur võtmekimp, kus oli enne kokku 7 võtit, kahanenud ja järele on jäänud ainult 2 võtit. Kolmapäeval jääb sinna võtmekimpu ainult 1 võti, nii hajumatu. Olen üritanud siin California liikluseeskirju kätte võtta ja nats lugeda aga vot nii, kui ette võtan, vajuvad silmad kinni :) peab välja printima, siis võibolla siis natuke parem lugeda.  Kui täna oleks esmaspäev, siis saaksin öelda, et järgmine nädal on minu lõpetamine aga noh põhimõtteliselt ongi ju niiet vot. Pärast lõpetamist siis jaanipäev, ning pärast jaanipäeva, juuni viimane nädal on plaanis Eestis natuke ringi käia, mõnna, juba ootan. Pärast seda vinget nädalat hakkab minu viimane kuu Eestis päevi lugema. Hetkel mõtlen, et kuhu aeg kaob, miks tal nii kiire on. Tean vähemalt kahte asja, mille üle inimestel võim puudub, need on aeg ja loodusjõud. Mõnikord olen mõelnud küll, et võiks aeg seisma jääda aga ega ma ei imesta kui 20 aasta pärast on inimesed selle jaoks midagi välja mõelnud.
Reedel oli mul rühmaga lõpuväljasõit, väga tore oli, mõne lapsega jätsin juba hüvasti, kuna arvatavasti neid enam ei näe, nemad lähevad suvepuhkusele ja mina ju nendega uut õppeaastat ei alusta. Sain lastelt palju palju lilli, kingituse ja kommi, nii armas. Kuigi tegelikult lubasin neile, et me näeme arvutist ehk siis teen sügisel nendega Skype vestluse.
Eile sain üllatuse osaliseks, kolm toredat inimest helistasid mulle ja ütlesid, et sõidavad Tõrva poole mulle külla grillima ja niisama lobisema, hmm päris mõnus õhtu oli, suured tänud. Niiet, kes tahab külla tulla andke teada ja ootan teid hea meelega siia külla. Olen olnud koguaeg arvamusel, et ma ei tee ise mingit ärasaatmise pidu ja olen siiani sellel arvamusel. Istume ja jutustame kallite inimestega minu viimasel reedesel päeval siin Eestis, osadele olen öelnud, kuid kõigile ei hakka ütlema. On ju selline ütlus, et koeri kutsutakse, sõbrad tulevad ise, niiet, kes tunneb et tahab tulla siia ootan teid hea meelega juulikuu viimasel reedel enda juurde.
Vahepeal on mul tekkinud totaalselt lemmik Macklemore, avastasin üks päev, et kõikides playlistides on kõige rohkem just Macklemore laule. On kahte tüüpi inimesi, ühed, kes kuulavad muusikat lihtsalt, et neile meeldib laulu meloodia vms. Ja teist tüüpi inimesi, kes kuulavad laulu sõnu ja mina kuulun kindlasti sinna teise gruppi. Kuulan alati laulu sõnu ja sellepärast mulle Macklemore meeldibki, tema laulude sõnad on nii sügavamõttelised ja elust endast, super muusikat teeb kutt, olen totaalseks fänniks saanud. Mõtlesin, et panen siia postituse alla ühe tema laulu aga ei suuda valida, kõik on nii head. USAs tahaks kindlasti tema kontserdile ka jõuda. Kuigi hetkel kõik minu lähedal toimuvad kontserdid on kas välja müüdud või jäävad ikka nats kaugeks. Küll jõuan :).
Vahepeal on mul olnud natuke aega mõelda selle peale, kuhu ma tahaksin USAs olles jõuda ja mida näha. Siia postitusse panengi linnade pildid, kuhu ideaalis tahaksin jõuda, kuigi neid on päris palju, siis super oleks kui ma jõuaks vähemalt pooltesse nendest. Teen enda jaoks ka listi vaatamisväärsustest, kuhu tahaks jõuda, siis lisan selle ka siia. Seniks, tsauka!

Boston

Chigago

Dallas

Detroit

Houston

Las Vegas

Miami

New York

Philadelphia

Reno

Sacramento

San Diego

San Francisco

Santa Barbara

Seattle

Los Angeles

Kuidas see kõik toimus

Kirjutan teile siis algusest peale, kuidas terve see protsess toimus. Kui aus olla, siis ma ei mäletagi seda hetke, kuna võtsin vastuse USAsse minna või ei mäleta isegi seda, kuidas ma selleni jõudsin. Mäletan ainult seda, et mingi hetk teadsin, et ma lähen ja mitte miski ei takista mind, nii on ka olnud. Olen elav tõestus sellest, et kui midagi tahta ja selle nimel ise tööd teha, julgeid otsuseid vastu võtta, siis sa selle ka saad, nii ongi kõik läinud. Hakkasin neti kaudu endale õiget agentuuri otsima, enamus mu tuttavaid on läinud Cultural Care nimelise agentuuri alt aga mina leidsin endale hoopis teise agentuuri Au Pair in America (APIA), sellise, et ma ei teadnud mitte ühtegi oma tuttavat, kes oleks selle alt läinud. Hakkasin uurima ja mida rohkem uurisin seda rohkem hakkas meeldima, lisaks pakub APIA sellist võimalust, et kellel on kahe aastane töökogemus lasteaia õpetajana või siis eelkooliõpetaja haridus, võimalus natuke rohkem raha teenida. Mõtlesin kohe, et kahe aastane töökogemus on mul olemas ja kohe kohe vastavat haridust, et miks ei peaks ma võimalust kasutama ja seda ma tegin. Võtsin ühendust Eesti agendiga, rääkisin oma plaanidest ja oligi aeg tegutsema hakata. Vajalikud pabereid koguda, nende hulka kuulusid siis soovitused, tõendid koolist, et õpin hetkel ja milliseid õppeaineid läbin, varasemad lapsehoidmise kogemused, politseist minu taustauuring, et ega ma pätt ei ole :), arsti tõend, viisa asjade jaoks paberite täitmine, viisa jaoks piltide tegemine, jne, neid oli palju. Õnneks kõik paberid saab esitada veebis, see on suureks plussiks. Järgnevaks sammuks leppisime Ketliniga (Eesti agent) kokku kohtumise Tallinnas, et teha psühholoogiline test ja rääkida eesseisvast, et anda mulle aimu, kuidas teatud olukordades käituda ja muid igasuguseid soovitusi. Sellel päeval, kui pidime Ketliniga Tallinnas kohtuma, jäin ma hommikul rongist maha, siis lasin taksojuhil bussijaama kihutada, mida ta ka tegi, bussijaama jõudes oli buss juba sõitma hakanud, kuid taksojuht lihtsalt sõitis bussile ette, et ta kinni peataks ja saingi peale. Helistasin ja andsin teada, et selline nõme asi juhtus, et jään meie esimesele kohtumisele hiljaks, päris piinlik. Tallinnasse jõudes läksin maha lennujaama juures, kuna kohtumine toimus seal samas lähedal. Tahtsin taksot võtta, siis tuli meelde, et pean sularaha võtma, jooksin lennujaama sisse, jõudsin automaadi juurde, otsin pangakaart ja vot mida ei ole, see on pangakaart, kallasin koti tühjaks ja otsisin, no ei ole. Kuna mul on ühele arvele kaks kaarti, siis võtsin teise ja kurja küll 2 korda ütles, et pin vale. Ja mis ime, järsku avastasin, et mul on rahakotis 10 eurot, see läks küll hästi. Vahepeal taksoga sõites meenus mulle, et enne kui Tartus bussi peale läksin nõustus bussijuht mind ootama, kuna tahtsin automaadist pileti raha välja võtta ja sinna see kaart vist jäigi. Sel hetkel mõtlesin, mis saab veel sellel päeval valesti minna. helistasin panka, et kaart kinni panna aga terve taksosõidu aja olin ootel, mõtlesin, et kaua ma ikka ootan lähen pärast Ülemistest läbi ja teen seda. Lõpuks kohale jõudes läks kõik hästi, Ketlin ütles veel, et kuidas ma nii kiiresti jõudsin, kokkusaamine oleks pidanud algama 11.00 aga mina jõudsin 11.40. Pärast viis Ketlin mu Ülemistesse, läksin kohe panka kaarti kinni panema, teenindaja vaatas, et Tartu bussijaama kaarti ei jäänud, mõtlesin siis, et okei ju siis kukkus kuskile maha, samal ajal hakkasin kotist midagi otsima ja nii kui koti lahti tegin vaatas pangakaart mulle vastu. Hakkasin kõva häälega naerma, näitasin oma kaarti ja teenindaja hakkas ka naerma, ütles pole hullu ikka juhtub. Vot selline asi aga nüüd tagasi asja juurde. Pärast kokkusaamist Ketliniga läksgi asi ametlikuks, minu paberid saadeti Inglismaale peakontorisse kontrolli ja nädala pärast oli minu profiil peredele nähtav. Esimene pere kellega suhtlesin oli Bostonist ja nendega oleksin peaaegu matci teinud aga olen hetkel rahul, et nii läks nagu läks. Teine pere oli Clevelandist ja sinna oleksin ma nii väga tahtnud ise minna aga kahjuks soovisid nad, et ma saaksin varem minna, kui mul ankeedis kirjas oli, kuid see ei olnud võimalik. Siis tuli Detroidi pere, siis ühel hommikul oli mul kiri California perelt. Mõtlesin kohe, et vautsi, see oligi ju minu unistuste koht kuhu ma tahaksin minna, suhtlesin perega 3 korda, kuid miski ei klappinud. Järgmine hommik näitas süsteem, et uus pere on minut huvitatud ja ohoo, jälle Californiast. Californiast ja pealegi veel suurlinnast, kaks asja korraga, mida lihtsalt unistasin. Õhtul toimus mul perega esimene vestlus ja paari päeva pärast teine ja oligi match. Siis järgmine samm oligi viisa intervjuu ja nüüd on jäänud veel üks samm, ärasõit. Pärast uurides APIA kohta, sian teada, et see on väga kogenud, usaldusväärne agentuur ja väga palju tüdrukuid ikkagi on selle agentuuri alt läinud. Suured tänud lähevad Ketlinile, kes on mind aidanud nii palju ja olnud alati olemas, kui vaja, super, mina olen väga rahul ja soovitan kõigile.

Pole enne aega olnud teile tutvustada oma USA pere ja kuna nüüd on mul natuke rohkem vaba aega, siis teen seda. Nad on väga toredad ja lapsed on üliarmsad, peres on siis vanemad ja kaks last, viie aastased kaksikud poisid. Hetkel mulle tundub küll, et kõik on super. Esimene kord Skypes vesteldes tekki kohe nii hea klapp, et rääkisime pereemaga üle 1,5 tunni juttu, pereema ütles juba siis, et klapib nii hästi. Paar päeva hiljem vestlesin pereisa ja lastega, siis oli samuti kõik väga hästi ning sellel samal teisel korra toimuski meie match. See oli väga lahe, terve pere kogunes arvuti juurde ja siis nad ütlesid mulle, et mina olen nende match, vastasin neile, et mul ei ole ühtegi põhjust, miks ma peaksin ei ütlema, minu vastus on 100% jah. Suhtlen perega väga tihedalt, neil on meeles kõik mulle tähtsad päevad, kuna miskit toimub, alati soovivad nad mulle edu ja hoiavad kõiges pöialt. Ootan juba väga sinna minekut. Hetkel alustan siis California liikluseeskirjadega tutvumist.

Minu agentuur http://www.aupairinamerica.pri.ee tegutseb ka uuema nime alla Work & Travel http://www.workandtravel.ee

Muide tüdrukud, kes tahavd au pairi programmides osaleda, kiirustage, kuna USAs Senatis on hetkel arutamise all, et senisel kujul seda programmi lõpetada ja et lihtsalt tööprogrammina jääks toimima. Sellisel kujul kaob ära tugivõrgustik ja abi kohapeal USAs jne.

Kirjutan varsti jälle :)

8 nädalat

Kõik, lõpuks saab aja maha võtta, kuigi ega see väga hästi välja ei tule, ei oska. Kui oled pidanud koguaeg kuskile kiirustama, midagi tegema, siis ei oskagi teisiti. Lõputöö sai kaitstud, korter ära antud, Tõrva kolitud ja viisa intervjuul ära käidud. Kaks tähtis päev veel jäänud, viimane tööpäev 12.juuni ja lõpetamine 21.juuni. Tegelikult on väga raske otsi kokku tõmmata, lühikese ajaga enda senine elu kokku kerida, ning kapi peale tulevikku ootama panna, et kas kunagi saan selle elu siin uuesti lahti kerida ja edasi minna, eks seda näha.

Kaitsmine läks hästi, üllatavalt hästi, ei osanud nii head tulemust oodata, eks see vaev tasus ära ja kindlasti aitas kaasa ka minu enda sügav huvi lõputöö teema kohta. Pärast kaitsmist kiiresti kiiresti rongi peale, Tallinn ootas. Sain kokku kahe väga hea sõbrannaga, ajasime niisama juttu ja öösel läksime Tallinna ööelu uudistama. Järgmine päev sõitsin tagasi Tapale ja pühapäeval tagasi Tartusse. Ees ootas 3 pikka tööpäeva, kuid ootasin neid päevi väga, kuna pärast 3 tööpäeva tuleb nädal puhkust. Neljapäeva hommikul pidin ärkama kell 4.00, kuna pidin jõudma varase Tallinna bussi peale, ees ootas viisa inetrvjuu Ameerika saatkonnas. Peaaegu terve tee magasin, Tallinnasse jõudes sadas vihma ja jahe oli. Turvakontroll oli saatkonda sisenedes oli sama, mis lennukisse minnes, saatkonda sisse võtta ei võinud käekotti, telefoni, mitte midagi peale vajalike paberite. Kohal pidin olmema 9.40, sisse minnes oli ainult üks inimene veel ootamas. Seal istudes ja oodates jõudis miski mulle natuke kohale, kõik oli inglise keeles, inimesed minu ümber rääkisid inglise keeles, telekast tulid inglise keelsed uudised, kõik tundus nii võõras, tagantjärgi on naljakas mõelda, et sel hetkel läksid mul silmad natuke märjaks. Üleüldse viimasel ajal on minu elus nii palju muutusi, et enam ei jõua kohale need mulle, ei suuda kohaneda, aju ei võta nii palju uut vastu korraga. Siis oli aeg enda paberid esitada ja jälle pidin nats ootama, selle aja peale oli juba päris palju rahvast kohale tulnud. Aga teadsin, et mina olen esimene, niiet kaua ei pea ootama, nii kui ära mõtlesin, kutsutigi mind vestlusele. Vestlus kestis kokku 2-3 minutit ja viisa oligi olemas. Kõndisin kiirelt bussijaama ja kohe bussi peale. Tagasi sõites magada eriti ei saanud, ma olin niiii väsinud. Normaalne inimene arvestab sellega, et kui ta peab järgmine päev kell 4.00 ärkama, siis läheb ta varem magama aga mina nende normaalsete hulka ei kuulu. Tartusse jõudes, sõin kõhu täis ja läksin magama. Õhtul ärkasin ja hakkaisn kohe asju pakkima. Järgmine päev lõuna ajal andsin korteri omanikult üle. Pidin õhtuni Tartus olema ja imelik tunne oli, mitte kuskile ei olnud minna, passisin autos, käisin poodides, nii igav oli, lõpuks võtsin raudteejaamast rahva peale ja läksime Christofer lasteaia lõpupeole. Tõrva jõudsin hilja õhtul alles. Täna on olnud esimene päev Tõrva elanikuna ja tunne on ikka nagu oleks lihtsalt külla tulnud aga eks harjub. Asjad vaja lahti pakkida ja suur puhastus teha. Riietest mida ma ei kanna tuleb kõik minema viia, jätta alles nii vähe kui võimalik, kuna need jäävad niikuinii siia seisma. 

Ootan väga jaanipäeva ja ootan väga puhkust, ootan kõike head, mis tulemas on. Mind paneb mõtlema see, et tüdrukud, kes hetkel on USAs või sealt juba tagsi tulnud, on rääkinud, et USA muudab sind palju, tagsi tulles ei ole miski endam selline nagu enne ärasõitu. Elu on muutunud, inimesed on muutunud, sõbrad tuttavad, kellega enne suhtlesid võibolla enam ei mäletagi sind. Sinu enda sees miski muutub, sinu vaated ja mõtted, see kõik ei ole öeldud ainult ühe inimese suust, vaid mitmete. Sellest, kui palju on muutunud, kui palju oled sina ise muutunud saad aru alles siis, kui oled tagasi Eestis, natuke kardan neid muutusi. Juba liigub peas mõte/tahtmine minna magistrisse või teen hoopis teise baka, olen endale juba välja suutnud valida, mida õppida tahan eks vaatab, kas jõuan magistri õpinguteni kunagi Eestis või hoopiski USAs.

Iga päev küsib keegi minu käest, kuidas tunne on, et baka taskus, vot ei ole mingit tunnet, tühjus, tunne on nagu lihtsalt suvevaheaeg oleks, loodan, et ikka jõuab mulle kunagi kohale, et kool läbi.

Nii mõnus soe on välja, täielik suvi aga Põhjamaa inimesed nagu olema, paar nädalat sellist ilma on ok aga üle selle on juba tahtmine külmemat, see mudiugi ei käi minu kohta, mulle meeldib soe. Kui on suvi, siis peabki korralik soe suvi olem, kui on talv siis peab korralik külm talv olema, nii on :). Üks naljakas asi veel, ma ei tea, mida see tähendab või näitab aga viimasel ajal ei meeldi mulle magama minek / maga jäämine, magada mulle meeldib aga see voodisse minek, vot see osa ei meeldi mulle üldse, sellepärast ma praegu ka venitan sellega, ei tea, mis värk on.

Selles postituses ei kirjutama ma midagi San Jose kohta, lihtsalt ei ole aega mõelda olnud.

Olge tublid!