Kuidas see kõik toimus

Kirjutan teile siis algusest peale, kuidas terve see protsess toimus. Kui aus olla, siis ma ei mäletagi seda hetke, kuna võtsin vastuse USAsse minna või ei mäleta isegi seda, kuidas ma selleni jõudsin. Mäletan ainult seda, et mingi hetk teadsin, et ma lähen ja mitte miski ei takista mind, nii on ka olnud. Olen elav tõestus sellest, et kui midagi tahta ja selle nimel ise tööd teha, julgeid otsuseid vastu võtta, siis sa selle ka saad, nii ongi kõik läinud. Hakkasin neti kaudu endale õiget agentuuri otsima, enamus mu tuttavaid on läinud Cultural Care nimelise agentuuri alt aga mina leidsin endale hoopis teise agentuuri Au Pair in America (APIA), sellise, et ma ei teadnud mitte ühtegi oma tuttavat, kes oleks selle alt läinud. Hakkasin uurima ja mida rohkem uurisin seda rohkem hakkas meeldima, lisaks pakub APIA sellist võimalust, et kellel on kahe aastane töökogemus lasteaia õpetajana või siis eelkooliõpetaja haridus, võimalus natuke rohkem raha teenida. Mõtlesin kohe, et kahe aastane töökogemus on mul olemas ja kohe kohe vastavat haridust, et miks ei peaks ma võimalust kasutama ja seda ma tegin. Võtsin ühendust Eesti agendiga, rääkisin oma plaanidest ja oligi aeg tegutsema hakata. Vajalikud pabereid koguda, nende hulka kuulusid siis soovitused, tõendid koolist, et õpin hetkel ja milliseid õppeaineid läbin, varasemad lapsehoidmise kogemused, politseist minu taustauuring, et ega ma pätt ei ole :), arsti tõend, viisa asjade jaoks paberite täitmine, viisa jaoks piltide tegemine, jne, neid oli palju. Õnneks kõik paberid saab esitada veebis, see on suureks plussiks. Järgnevaks sammuks leppisime Ketliniga (Eesti agent) kokku kohtumise Tallinnas, et teha psühholoogiline test ja rääkida eesseisvast, et anda mulle aimu, kuidas teatud olukordades käituda ja muid igasuguseid soovitusi. Sellel päeval, kui pidime Ketliniga Tallinnas kohtuma, jäin ma hommikul rongist maha, siis lasin taksojuhil bussijaama kihutada, mida ta ka tegi, bussijaama jõudes oli buss juba sõitma hakanud, kuid taksojuht lihtsalt sõitis bussile ette, et ta kinni peataks ja saingi peale. Helistasin ja andsin teada, et selline nõme asi juhtus, et jään meie esimesele kohtumisele hiljaks, päris piinlik. Tallinnasse jõudes läksin maha lennujaama juures, kuna kohtumine toimus seal samas lähedal. Tahtsin taksot võtta, siis tuli meelde, et pean sularaha võtma, jooksin lennujaama sisse, jõudsin automaadi juurde, otsin pangakaart ja vot mida ei ole, see on pangakaart, kallasin koti tühjaks ja otsisin, no ei ole. Kuna mul on ühele arvele kaks kaarti, siis võtsin teise ja kurja küll 2 korda ütles, et pin vale. Ja mis ime, järsku avastasin, et mul on rahakotis 10 eurot, see läks küll hästi. Vahepeal taksoga sõites meenus mulle, et enne kui Tartus bussi peale läksin nõustus bussijuht mind ootama, kuna tahtsin automaadist pileti raha välja võtta ja sinna see kaart vist jäigi. Sel hetkel mõtlesin, mis saab veel sellel päeval valesti minna. helistasin panka, et kaart kinni panna aga terve taksosõidu aja olin ootel, mõtlesin, et kaua ma ikka ootan lähen pärast Ülemistest läbi ja teen seda. Lõpuks kohale jõudes läks kõik hästi, Ketlin ütles veel, et kuidas ma nii kiiresti jõudsin, kokkusaamine oleks pidanud algama 11.00 aga mina jõudsin 11.40. Pärast viis Ketlin mu Ülemistesse, läksin kohe panka kaarti kinni panema, teenindaja vaatas, et Tartu bussijaama kaarti ei jäänud, mõtlesin siis, et okei ju siis kukkus kuskile maha, samal ajal hakkasin kotist midagi otsima ja nii kui koti lahti tegin vaatas pangakaart mulle vastu. Hakkasin kõva häälega naerma, näitasin oma kaarti ja teenindaja hakkas ka naerma, ütles pole hullu ikka juhtub. Vot selline asi aga nüüd tagasi asja juurde. Pärast kokkusaamist Ketliniga läksgi asi ametlikuks, minu paberid saadeti Inglismaale peakontorisse kontrolli ja nädala pärast oli minu profiil peredele nähtav. Esimene pere kellega suhtlesin oli Bostonist ja nendega oleksin peaaegu matci teinud aga olen hetkel rahul, et nii läks nagu läks. Teine pere oli Clevelandist ja sinna oleksin ma nii väga tahtnud ise minna aga kahjuks soovisid nad, et ma saaksin varem minna, kui mul ankeedis kirjas oli, kuid see ei olnud võimalik. Siis tuli Detroidi pere, siis ühel hommikul oli mul kiri California perelt. Mõtlesin kohe, et vautsi, see oligi ju minu unistuste koht kuhu ma tahaksin minna, suhtlesin perega 3 korda, kuid miski ei klappinud. Järgmine hommik näitas süsteem, et uus pere on minut huvitatud ja ohoo, jälle Californiast. Californiast ja pealegi veel suurlinnast, kaks asja korraga, mida lihtsalt unistasin. Õhtul toimus mul perega esimene vestlus ja paari päeva pärast teine ja oligi match. Siis järgmine samm oligi viisa intervjuu ja nüüd on jäänud veel üks samm, ärasõit. Pärast uurides APIA kohta, sian teada, et see on väga kogenud, usaldusväärne agentuur ja väga palju tüdrukuid ikkagi on selle agentuuri alt läinud. Suured tänud lähevad Ketlinile, kes on mind aidanud nii palju ja olnud alati olemas, kui vaja, super, mina olen väga rahul ja soovitan kõigile.

Pole enne aega olnud teile tutvustada oma USA pere ja kuna nüüd on mul natuke rohkem vaba aega, siis teen seda. Nad on väga toredad ja lapsed on üliarmsad, peres on siis vanemad ja kaks last, viie aastased kaksikud poisid. Hetkel mulle tundub küll, et kõik on super. Esimene kord Skypes vesteldes tekki kohe nii hea klapp, et rääkisime pereemaga üle 1,5 tunni juttu, pereema ütles juba siis, et klapib nii hästi. Paar päeva hiljem vestlesin pereisa ja lastega, siis oli samuti kõik väga hästi ning sellel samal teisel korra toimuski meie match. See oli väga lahe, terve pere kogunes arvuti juurde ja siis nad ütlesid mulle, et mina olen nende match, vastasin neile, et mul ei ole ühtegi põhjust, miks ma peaksin ei ütlema, minu vastus on 100% jah. Suhtlen perega väga tihedalt, neil on meeles kõik mulle tähtsad päevad, kuna miskit toimub, alati soovivad nad mulle edu ja hoiavad kõiges pöialt. Ootan juba väga sinna minekut. Hetkel alustan siis California liikluseeskirjadega tutvumist.

Minu agentuur http://www.aupairinamerica.pri.ee tegutseb ka uuema nime alla Work & Travel http://www.workandtravel.ee

Muide tüdrukud, kes tahavd au pairi programmides osaleda, kiirustage, kuna USAs Senatis on hetkel arutamise all, et senisel kujul seda programmi lõpetada ja et lihtsalt tööprogrammina jääks toimima. Sellisel kujul kaob ära tugivõrgustik ja abi kohapeal USAs jne.

Kirjutan varsti jälle :)