8 nädalat

Kõik, lõpuks saab aja maha võtta, kuigi ega see väga hästi välja ei tule, ei oska. Kui oled pidanud koguaeg kuskile kiirustama, midagi tegema, siis ei oskagi teisiti. Lõputöö sai kaitstud, korter ära antud, Tõrva kolitud ja viisa intervjuul ära käidud. Kaks tähtis päev veel jäänud, viimane tööpäev 12.juuni ja lõpetamine 21.juuni. Tegelikult on väga raske otsi kokku tõmmata, lühikese ajaga enda senine elu kokku kerida, ning kapi peale tulevikku ootama panna, et kas kunagi saan selle elu siin uuesti lahti kerida ja edasi minna, eks seda näha.

Kaitsmine läks hästi, üllatavalt hästi, ei osanud nii head tulemust oodata, eks see vaev tasus ära ja kindlasti aitas kaasa ka minu enda sügav huvi lõputöö teema kohta. Pärast kaitsmist kiiresti kiiresti rongi peale, Tallinn ootas. Sain kokku kahe väga hea sõbrannaga, ajasime niisama juttu ja öösel läksime Tallinna ööelu uudistama. Järgmine päev sõitsin tagasi Tapale ja pühapäeval tagasi Tartusse. Ees ootas 3 pikka tööpäeva, kuid ootasin neid päevi väga, kuna pärast 3 tööpäeva tuleb nädal puhkust. Neljapäeva hommikul pidin ärkama kell 4.00, kuna pidin jõudma varase Tallinna bussi peale, ees ootas viisa inetrvjuu Ameerika saatkonnas. Peaaegu terve tee magasin, Tallinnasse jõudes sadas vihma ja jahe oli. Turvakontroll oli saatkonda sisenedes oli sama, mis lennukisse minnes, saatkonda sisse võtta ei võinud käekotti, telefoni, mitte midagi peale vajalike paberite. Kohal pidin olmema 9.40, sisse minnes oli ainult üks inimene veel ootamas. Seal istudes ja oodates jõudis miski mulle natuke kohale, kõik oli inglise keeles, inimesed minu ümber rääkisid inglise keeles, telekast tulid inglise keelsed uudised, kõik tundus nii võõras, tagantjärgi on naljakas mõelda, et sel hetkel läksid mul silmad natuke märjaks. Üleüldse viimasel ajal on minu elus nii palju muutusi, et enam ei jõua kohale need mulle, ei suuda kohaneda, aju ei võta nii palju uut vastu korraga. Siis oli aeg enda paberid esitada ja jälle pidin nats ootama, selle aja peale oli juba päris palju rahvast kohale tulnud. Aga teadsin, et mina olen esimene, niiet kaua ei pea ootama, nii kui ära mõtlesin, kutsutigi mind vestlusele. Vestlus kestis kokku 2-3 minutit ja viisa oligi olemas. Kõndisin kiirelt bussijaama ja kohe bussi peale. Tagasi sõites magada eriti ei saanud, ma olin niiii väsinud. Normaalne inimene arvestab sellega, et kui ta peab järgmine päev kell 4.00 ärkama, siis läheb ta varem magama aga mina nende normaalsete hulka ei kuulu. Tartusse jõudes, sõin kõhu täis ja läksin magama. Õhtul ärkasin ja hakkaisn kohe asju pakkima. Järgmine päev lõuna ajal andsin korteri omanikult üle. Pidin õhtuni Tartus olema ja imelik tunne oli, mitte kuskile ei olnud minna, passisin autos, käisin poodides, nii igav oli, lõpuks võtsin raudteejaamast rahva peale ja läksime Christofer lasteaia lõpupeole. Tõrva jõudsin hilja õhtul alles. Täna on olnud esimene päev Tõrva elanikuna ja tunne on ikka nagu oleks lihtsalt külla tulnud aga eks harjub. Asjad vaja lahti pakkida ja suur puhastus teha. Riietest mida ma ei kanna tuleb kõik minema viia, jätta alles nii vähe kui võimalik, kuna need jäävad niikuinii siia seisma. 

Ootan väga jaanipäeva ja ootan väga puhkust, ootan kõike head, mis tulemas on. Mind paneb mõtlema see, et tüdrukud, kes hetkel on USAs või sealt juba tagsi tulnud, on rääkinud, et USA muudab sind palju, tagsi tulles ei ole miski endam selline nagu enne ärasõitu. Elu on muutunud, inimesed on muutunud, sõbrad tuttavad, kellega enne suhtlesid võibolla enam ei mäletagi sind. Sinu enda sees miski muutub, sinu vaated ja mõtted, see kõik ei ole öeldud ainult ühe inimese suust, vaid mitmete. Sellest, kui palju on muutunud, kui palju oled sina ise muutunud saad aru alles siis, kui oled tagasi Eestis, natuke kardan neid muutusi. Juba liigub peas mõte/tahtmine minna magistrisse või teen hoopis teise baka, olen endale juba välja suutnud valida, mida õppida tahan eks vaatab, kas jõuan magistri õpinguteni kunagi Eestis või hoopiski USAs.

Iga päev küsib keegi minu käest, kuidas tunne on, et baka taskus, vot ei ole mingit tunnet, tühjus, tunne on nagu lihtsalt suvevaheaeg oleks, loodan, et ikka jõuab mulle kunagi kohale, et kool läbi.

Nii mõnus soe on välja, täielik suvi aga Põhjamaa inimesed nagu olema, paar nädalat sellist ilma on ok aga üle selle on juba tahtmine külmemat, see mudiugi ei käi minu kohta, mulle meeldib soe. Kui on suvi, siis peabki korralik soe suvi olem, kui on talv siis peab korralik külm talv olema, nii on :). Üks naljakas asi veel, ma ei tea, mida see tähendab või näitab aga viimasel ajal ei meeldi mulle magama minek / maga jäämine, magada mulle meeldib aga see voodisse minek, vot see osa ei meeldi mulle üldse, sellepärast ma praegu ka venitan sellega, ei tea, mis värk on.

Selles postituses ei kirjutama ma midagi San Jose kohta, lihtsalt ei ole aega mõelda olnud.

Olge tublid!