22.detsember 2013

Üritan hetkel mõelda, milline peaks jääme selle postituse üldmulje, mida peaks see postitus sisaldama. Kuna tegemist on siiski nii öelda jõulupostitusega siis teen nii, et alustan sealt, kus pooleli jäin ja lõpuks jõuan ikkagi jõuludeni välja.

Esimeseks asjaks kirjutan kohe, et jess haigusepisik jälle võidetud, terve nagu purikas ja enesetunne super. Nii järsku nagu minu haigusepisik tuli, läks ta minema ka. Igaljuhul siinkohal tahan teile öelda, teate, kui palju mõjutavad inimeste negatiivsed mõtted sinu pihta, kohe väga väga. Inimeste negatiivsetel mõtetel võib olla nii halb jõud, et lõpuks jäädki haigeks. Mina tean väga hästi, kust tulevad nii öelda need negatiivsed mõtted minu pihta. Aga uskuge mind, olen üle sellest, mis kes mida minust arvab, nii palju olen siin targemaks saanud ja "hingeliselt" kasvanud, et tuleb lihtsalt üle olla sellest ja seda ma teengi.

Reedene päev möödus tööd tehes, hommikul töötasin natuke ja pärast seda olin niisama netis ja rääkisin perega Skypes. Kiusatus oli küll trenni minna, kuna tervis oli juba väga hea enda meelest, kuigi mingitel hetkedel andis keha märku, et ei tohiks veel trenni minna. Lõpuks suutsin kiusatusele vastu panna ja oligi aeg minna toiduaineid ostma. Seekord tegime nii, et Sunny parkis oma auto minu maja juurde ja ta tuli minuga kaasa. Enne toiduvärgi ostmist läksime kaubanduskeskusesse, kuna meil mõlemal oli vaja kingitus osta kellegitele kallitele. Lõpuks pika otsimise peale lõpetasime poes, kust saime mõlemad kingitused osta. Seejärel toidu asju ostma, ooo ehtne kirjeldus, täielik loomaaed :D no nii crazy, hetkel enam väga ei kipu kuskile poodi, totaalselt ülerahvastatud. Pärast läksime koju, tassisin toidud tuppa ja kohe Palo Altosse poistele järgi. Plaanis oli minna mängutuppa aga kuna see oli juba kella neljast suletud, siis sinna me ei jõudnud. Läksime siis ühte teise lahedasse kohta, veetsime seal tunnikese, ning oligi aeg koju minna. Aga noh kohe kohe jõulud ju, mis te ise arvate, mis kiirteel toimus ja sinna pääsemiseks lihtsalt istusime tunnike, pluss veel seal liiklemine. Ühesõnaga siiamaani ummikus istudes mõtlen, et uskumatu, et Eestis olles arvasin, et Tartus Riiamäelt alla linna pääsemiseks 10 minutit seisakut on nii hull ummik, et jube lihtsalt. See pole mingi ummik, ja need, kes mulle siia külla tulevad, neile tahan ma sada protsenti näidata, mis on tõeline ummik ja seda ma ka teen. Lõpuks jõudsime koju ja hakkasin poistele kohe õhtusööki tegema, pereema ja pereisal oli kohtingu õhtu, seega nautisime poistega õhtusööki kolmekesi, seejärel vann ja oligi tuduaeg, pärast koristasin köögi ja enda toa, seejärel sättisin asjad valmis, dušš ja oligi aeg välja minna. Saime Rga linna kokku, mõtlesin, et misasja seal toimub, kui olin peaaegu jõudnud kohta, kus pidime kokku saama, nii palju politseinike. Teate, ma elan nagu tõelises filmis, kesklinnas, seal kus veedan peaaegu kõik oma nädalavahetused, seal samas toimus tulistamine, tulistati poe akendesse, ma ei liialda, kui ütlen, et seal oli vähemalt 50 politseiautot. Meie läksime ühte klubisse, kus viimasel ajal koguaeg käime, see on siis selline natuke glamuursem koht aga päris mõnus. Pärast läksime ühte vanasse kohta ka, mis on alati nii ülerahvastatud, et isegi ringi ei saa keerata, seda ka sellel õhtul. Pärast läksime koju ja hommikul, vaatasime filmi ja siis läks R ära koju ja minul oli Sunnyga kokkusaamine, niiöelda viimane hang out sellel aastal. Läksime filmi vaatama Anchorman 2, naljakas oli aga kindlasti mitte minu lemmik. Aga enne filmi tegime plaanid, et läheme kuskile kino lähedale lõunat sööma. Kõik kohad olid nii ülerahvastatud, et ainuke koht, kuhu minna saime oli McDonalds, seda tegin vastu tahtmist, ohh my god, see oli viga suuuuur viga, järgmine kord kui mõnda nomraalsesse kohta on järjekord kasvõi tundi aega ootan ära, päriselt.. Teate, nüüd ma saan aru, mida kiirtoit su kehaga teeb ja kuidas see mõjus ja kui kiiresti. Kui sul organism ei ole harjunud kiirtoiduga, siis see mõjub laastavalt. Kuskil kaks kuni kolm tundi pärast lõunat toimub minu kehaga midagi kummalist, kõht tegi selliseid hääli, et ise ka ei uskunud, et see minu kõhust tuleb, jube lihtsalt, väsimus, kiirtoit on jube. Vaevlesin terve öö kõhuvalude käes, und ei tulnud, hommikuks olin nii väsinud. Tänaseks on kaks päeva möödas ja võin öelda, et nüüd on mu enesetunne jälle normaalne. Kindlasti on suur vahe Euroopa ja USA McDondalsil aga see on selge, et kiirtoit jääb kiirtoiduks. Pärast Sunnyga veedetud aega oli mul väga kiire, tulin kinost ära nats enne filmi lõppu, pidin õhtul kella kuueks juba Fremontis olema aga jäin tund aega hiljeks. Kinost koju sõitmisele kulus üle tunni aja, kuna taaskord ummikud, tavaliselt sõidan seda maad 15 minutit. Koju jõudes kiire dušš, juuksed korda, asjad pakkida ja kiiresti autosse, seda kõike tegin joostes ja ikka jäin hiljaks. Tänu sellele tuli meil igasuguseid muudatusi teha ja palju naljakaid asju ette, niiet lõppkokkuvõttes oli kõik väga tore. Pühapäeval tagasi tulles sain ikkagi Sunnyga uuesti kokku, läksime õhtust sööma, minu esimene söök pärast McDonaldsit, millest oli möödas kuskil 16 tundi. Pärast sööki läksime, World Marketisse ringi vaatma, meil sai nii palju nalja, lisan siia mõne pildi ka. Pärast läksin koju ja kohe magama, kuna polnud eelmine öö üldse magada saanud McDonaldsi kõhuvalu tõttu. Tänane päev mööd tööd tehes, magasin kella üheksani ja siis tööle. Hommikupoole mängisime poiste uue legoga, mis on arvutiga ühenduses ja saad ise programmeerida, mis häält see kindel asi teeb, mille ehitasid, kuidas liigub jne, ülimalt vinge asjandus. Pärast üritasime minna ühte sise mänguväljakule mängima aga kuna nad sulgesid juba paarikümne minuti pärast, siis ei hakanud ma meie sissepääsu selle peale raiskama ja lähme mõni teine päev. Yelpisin laste parke ja leidsime paar kihvti, olime kesklinnast kaugel mägedes, millised vaated. Lõpuks jõudsime ühte parki, mis on sellise vaatega, et võttis hinge hellaks, sel hetkel tundsin, et armastan seda linna siin ja oma elu siin, sellest tulenevalt postitasin ka pildi vaatega Facebooki. Pärast tahtsid poisid minna kodu lähedale parki, mängisime seal ka natuke ja oligi aeg koju minna. Minu töö oli küll läbi aga tahtsin poistega veel natuke mängida, pärast seda otsustasin, et nüüd on see aeg. Ja seda ma tegingi, pakkisin oma trenni koti ja läksingi trenni, ohhhh kui hea tunne super lihtsalt, ei kujuta enda elu ilma selleta ette. Kuna täna oli üle pika aja jälle esimene trennipäev, siis otsustasin et ei tee endale liiga ja tegin nats lühemalt, kui muidu, et koju jõuda õhtusöögi ajaks. Jäin nats hiljaks aga väga tore oli istuda ja jutustada. Iga hetkega veendun, et olen endale leidnud siin ühe kõige ägedama host pere, kes üldse kunagi olla saab. Pärast õhtusööki rääkisime pikalt juttu ja jagasime kallistusi. Seejärel otsustasin endale kakaod teha, pätsikuid süüa ja mandariine, noh nii jõulude puhul :). Teil on seal juba 24nda hommikupoolik ja kiired toimetused juba käivad õhtusöögiks. Igaljuhul soovin kõigile imelisi jõule! Ja usun, et see postitus jääb eelviimaseks postituseks sellel aastal. Järgmine postitus on siis kokkuvõtvalt kõigest ja nii öelda tähtsatest hetkedest minu elus selle aasta jooksul, stay tuned! :D Bye!

Rasberry Dazzle & Mushroom koogike

Anukesega :)

Nokia, isegi küünelak on Nokia :)

Tuttavad :)

Hope so!