Külmad tervitused Californiast!

Tere kõigile, tänast postitust alustan sellega, et meil on siin väääga külm, see tähendab, et paar miinuskraadi juba. Kohalikud ütlevad, et sellist asja ei ole pikka aega olnud, et siin nii külm on. Pereemale ütlesin selle peale, et järelikult tõin mina selle külma endaga kaasa. Selline külm ilm on kestnud nüüd juba tükk aega, nalajaks mõelda, et kolm nädalat tagasi oli nii kuum, et oli lühikesi pükse vaja. Täna hommikul oli õues jää, vau see oli selline asi, et Marii võttis oma telefoni ja tegi pilti. Ostsin endale isegi jope :). Igaljuhul loodan peatsele soojusele.

Reedene päev möödus tööd tehes, trenn ja toiduaineid käisin ostmas ning juba oligi aeg poistele järgi sõita. Mälu on kuidagi kehvaks läinud, hetkel üritan meelde tuletada, mis ma siis reedel poistega tegin aga no mitte kuidagi ei tule meelde. Igaljuhul kui õhtusöök söödud ja poisid vannitatud ning minu tööpäev läbi, siis hakkasin ennast valmis sättima. Täna oli meil plaanis kinno minna, filmiks oli Thori uus osa. Kodust välja minnes sadas vihma täiega ja seda kuni hommikuni. Ütleme nii, et alguses mõtlesin küll, et film on kaks tundi pikk, loodan, et istun ära aga tegelikult oli nii huvitav, et vahepeal vajus suu lahti ja siis tuletasin endale meelde, et olen kinos, mitte kodus. Pärast filmi rääkisime niisama juttu ja siis läksin koju tagasi, kuna hommikul pidin töötama. Laupäeval oli plaaniks minna koos Anu ja poistega Los Gatosesse jõuluparaadile. Paraad oli väga vinge ja mind paneb siin alati imestama inimeste osavõtlikkus, nii lahe, kui tohutu rahvahulk teeb midagi ühise eesmärgi nimel, väga tore. Paraadist eriti pilte ei jõudnud teha, kuna vaatasin rohkem ringi ja meie poistega ei olnud lõpuni, kuna väga tuuline oli ja poistel oli vaja ujumistrenni jõuda. Autosse jõudes sõid poisid oma lõunasöögi, ning sõitsime koju tagasi ja oligi minu tööpäev läbi.

Pärast tööd tegelesin natuke oma juustega ja siis tuli Sunny mulle natukeseks külla, veetsime niikaua koos aega, kui mul oli aeg minna. Laupäeva õhtused plaanid olid seotud Fremontiga, kõigepealt võtsime Starbucksist natuke soojendavat kraami, seejärel läksime õhtust sööma India restorani, kus olime ennegi käinud. Mulle meeldib India toit aga no mõni asi oli nii vürtsikas, et võttis silmist pisarad välja. Pärast õhtusööki läksime kinno. Eile sai Thori vaadatud, tänane film oli Homefront, ohh mu üks lemmikumaid näitlejaid ja väga hea film oli, mulle meeldis. Pärast kino otsustasime, et ei taha veel koju minna ning läksime bowlingut mängima. See oli suur hoone, kus oli bowling, karaooke ja igasuguseid asju veel. Lõpuks jõudsime sinna karaooke poolele, ütleme nii, et pühapäeva hommikul olid mul kõhulihased natuke valusad sellest suurest naermisest. Seal oli palju veidraid ja omamoodi inimesi ja oli ka neid, kes laulsid väga hästi. Enne siia tulekut Eestis olles mõtlesin, et siin olles lähen ka karaooket laulma, kuna siin keegi ei tunne mind ja tahan selle ära proovida, hmm pole kindel, kas siiski selle ära teen. Koju jõudsime mitte väga hilja,jõudsin veel väikse Skype kõne Beritiga ka teha.

Pühapäev oli niisama vedelemise päev, ärkasin päris varakult, no uni läks lihtsalt ära, siis olin nats netis ja siis jälle magasime ja seejärel vaatasime filmi, sõime ja siis magasime ja siis otsustasin, et mul on aeg koju sõita. Plaanis oli õhtusöök Sunnyga Cheesecake Factorys, et kuulda, mis tema nädalavahetusel korda saatis. 

Esmaspäeval magasin kaua, tegin tööd, pärast tööd õhtul läksin trenni ja oligi esmaspäev läbi. Täna on teisipäev, hommikul tegin tööd, siis läksin trenni, siis koju, küpsetasin küpsiseid, sain korraks Sunnyga kokku ja nüüd kirjutan seda blogi.

Kuue nädala pärast on mu kallis sööber juba siin USAs juhuu :). Sellega meenub, et hetkel ei ole mul jõulu ajaks ega aastavahetuseks mitte ühtegi plaani. Korra oli mõte minna Las Vegasesse aastavahetuseks aga eks paistab, peab teistega ka arvestama. Sunny on San Josest eemal jõuludest kuni kuuenda jaanuarini, tal tuleb ema siia ja siis nad reisivad natuke ringi. Üks tähtis uudis veel, lõpuks sain oma kauaoodatud plastikust load kätte, pilt on nii jube, et ma ei taha seda politseilegi näidata, kui nad seda kunagi küsima peaks. Nagu angry bird, jubeee! :)
Olen peaaegu lõpule jõudnud oma facebooki sõbralisti puhastuskuuriga, kuna listis on palju rahvast siis võtab see nats aega. Ja taaskord no ma ei tea mida teha, tahtmine on blogi kinniseks panna aga ikka ei ole kindel endas. Selleks on ainult üks põhjus, miks tahan kinniseks panna aga eks ma mõtlen edasi siis.
Jõulud on tulemas või siin ringi vaadates võib öelda, et juba käes. Kõik on nii ilus, hoovid, majad ja aiad on kaunistatud nii, et tekibki tunne nagu oleks kuskil filmis, super! Kõik on nii haaratud ja peaaegu absoluutselt kõik annavad kuidagi moodi märku, et jõulumeeleolu nende kodudes. Sellel aastal pole mul hinges mitte midagi sellist, mis tavaliselt kodus olles on olnud, kuidagi teisti on tunne. Aga sellega ei ütle ma seda, et ma selle pärast kuidagi kurb või õnnetu oleksin, ei absoluutselt mitte. Lihtsalt sellel aastal on mul esimest korda teistsugused jõulud, mida olen harjunud kogema Eestis enda perega. Eks kui mõtlen meie pere jõululaua peale, siis võtab neelatama küll aga teisest küljest olen avatud kõigele uuele, mida elu mulle pakub. Hetkel on kohe päris imelik mõelda, et pärast 25 aastat esimest korda elus veedan jõulud enda perest eemal olles. Aga loodan, et saan jõuluõhtust osa võtta Skype vahendusel. Olen seda ka eelnevatest postitustes maininud, et Skype kõned on kuidagi väga haruldaseks jäänud, tean, et mul ei ole aega ja siis jälle teistel aega ja vastupidi. Tunnen nii puudust sellest. Muide unustasin kirjutada, et kaasaarvatud enda majadele ja aedadele, kaunsitavad mõned ameeriklased ka enda autosid. Põhjapõdra sarved ja ees tulede juures on siis suur punane nina, esimest korda nägin siis hakkasin nii naerma, et milline totrus, nüüd juba mõtlen, et päris armas :).
Tahaksin ka mainida seda, et kui ma enda postitustes räägin eestlastest, siis eelkõige pean silmas neid rahvuskaaslasi, keda olen elu jooksul kohanud või kellest midagi kuulnud olen. Niiet loodan, et kui olen midagi siia kirjutanud või siis kirjutan, et see ei solva kedagi, see on lihtsalt minu arvamus ja kogemus. Need kaks lauset olid sissejuhatuseks järgnevale, mida kirjutama hakkan. Nimelt avaldati delfis järgnev artikkel või arvamus http://noortehaal.delfi.ee/news/elu/au-pair-kas-oled-valmis-pereliikmete-jarelt-ollepudeleid-korjama-et-beebi-ennast-ei-vigastaks.d?id=67410866 Mind paneb tõsiselt hämmastama paljude eestlaste arvamus, et ah kui minul läks see või teine halvasti, siis on see kõikidega nii. Inimene, kes selle arvamuse kirjutas üldistab sügavalt ja negatiivselt kogu au pairi programmindust. Ja tüdrukud, et kellel võibolla vaikselt kasvab mõte tulla minna au pairiks, siis olen täiesti kindel, et pärast selle artikli lugemist see tahtmine või mõte natukenegi muutub ja mul on nii kahju sellest. Ma ei väidagi, et kogu programmis pole mitte ühtegi asja, mille üle ei võiks nurised, oh ei, muidugi on aga samas absoluutselt alati annab iga asjaga norida. Kuid neid asju, mis ei ole nii ideaalsed korvab sajaga see, mis sa siit saad. See kogemustepagas, maailmavaade, lai silmaring, tolerantsus, keeleline osavus ja ma võingi loetlema jääda on nii palju, et ma pole kordagi mõelnud midagi negatiivset. Olen kindel, et mõni agentuur teeb on tööd paremini tuginedes oma kogemustepagasile, kui teine agentuur. Olen kindel, et on olemas häid peresid ja super häid peresid ja võibolla natuke segaduses peresid, kellel enne au pairi palkamist puudus ettekujutus, kes või mis see au pair on. Ma tean, et mul on super vedanud enda perega, Im just the lucky one ja olen kindel, et häid peresid on sadu ja tuhandeid ja rohkemgi veel ja kui ongi peresid, kes tõsiselt ei peaks programmi kuuluma, siis lõppude lõpuks agentuur nad leiab ja kui midagi parandada ei anna siis on võimalik ka pere programmist eemaldada. Aga olgem ausad lõppude lõpuks saab kõik alguse suhtlemisest ja veelkord suhtlemisest. Kui sa oled aus ja käitud nagu täiskasvanule kohane, siis üldjuhul sul probleeme ei tule, kuna pere siiski otsib veel ühte täiskasvanud inimest, kes suudaks hoolitseda nende laste eest, mitte nad ei soovi veel ühte last. Kui sa suhtled, oled avatud, räägid asjadest nii nagu nad on ja suhtud kohusetundlikult oma töösse siis sul probleeme ei teki. Eks väiksemaid arusaamatusi või eriarvamusi võib ikka olla, see on täiesti normaalne, mitte keegi meist ei ole ideaalinimene. Hetkel iseloomustab minu elu kõige õigemini järgnev "crazy happy" see on see mida tunnen ja mida ei ole enne tundunud, rahulolu tehtud otsuste üle ja rahulolu enda eluga. On ju nii, et tihti oli sul mingit otsust väga raske teha ja siis mingi aja jooksul näitab elu sulle, kui õige see otsus oli ja alles siis saad teada, miks see oli õige otsus! Soovin teile ilusat jõuluootust ja hoidke oma lähedasi inimesi tohutult!

Lillkapsas

Teisipäeva hommikune jää!

Mega hea lõhnaga küünal!

Favorite!