Cälifornia: Novembers :)

Tsauki, eelmine postitus oli siis video jälle, ise vaatasin seda videot pühapäeva, hahh sain jälle kõvasti naerda. Imelik on ennast vaadata seal rääkimas ja näha, kuidas mu nägu miimikat teeb. Aga, kes mind teab, siis olen kõva miimika memm :D huvitaval kombel on siin see täiesti ära ununenud. Vahepeal ikka tuleb aga enamus ajast lihtsalt naeratus suul ja seda ma teen koguaeg, see on lihtsalt ajuvaba, palju suudab üks inimene naerda ja naeratada. Hommikul ärgates on naeratus näol ja õhtul maga minnes samuti. Happy person, mis muud! Reedene päev möödus kiirelt, hommikul viisin poisid kooli ja siis kohe tagasi koju. Imelik oli sõita kiirteel, kui seal mingisuguseid ummikuid ei olnud, ma juba nii harjunud nende ummikutega aga ega nad lemmikud ole. Igas halvas tuleb leida midagi head, nii ka ummikutes istudes, võtan seda aega poistega rääkimiseks või arutlemiseks mingi tähtsa teema üle. Ja ükskõik, millest me räägime neil on täiesti arvestatav oma arvamus iga asja kohta ja see teebki selle vestluse alati nii huvitavaks. Kuigi üldjuhul jäävad nad mõlemad kohe magama, siis kasutan seda aega enda mõtete kogumiseks. Mõned parimad ideed on mul tulnud ummikus istudes. Tavaliselt tuletan endale oma eesmärke meelde, tuletan meelde endale miljon põhjust, miks ma nii õnnelik olen ja nii rahul kõigega. Ning vahel mõtlen võrdlevalt Eesti elu peale, kui veel seal elasin ja miks see elu on nii erinev, miks inimesed terves maailmas nii erinevad on ja ometi on meil üks keel, mis võib ühendada meid kõiki. Hetkel mõeldes tunnen, et olen inglise keele koha pealt tohutult arenenud, tohutult. Vahepeal tunnen, et räägin juba liiga kiiresti, kuid muidugi on ikka sõnu, mis meelde ei tule ja koguaeg õpin midagi uut, usun, et ega see ongi elukestev õpe. Aga tagasi reedese päeva juurde, poistele järgi minnes, pidin poisid viima nende kaksikutest sõprade juurde sünnipäevale, kuhu nad jäid ööseks. Reede õhtu oli mul esimene päev kodus täiesti üksi olla terve öö. Käisin linnas ja pärast tulin koju, sõin maasikaid ja vaatasin filmi, mingi hetk läksin magama. Hommikul oli vaja poistele järgi minna, siis tulime koju natukeseks, mängisime, sõime lõunat, tegin lihapalle ehk siis kotlette ja riisi ja juurikaid. Poistele väga maitses. Pakkisime asjad ja suundusime järgmisele sünnipäevale. Pärast sünnipäeva veetsime aega pargis, tulime koju, mängisime natuke ja sain varem töölt lahti, kuna pereema ja pereisa tulid varem tagasi. Kohe pessu, asjad pakitud ja olingi Sunny poole teel. Õhtul läksime välja ja minul oli tähtis kokkusaamine. Pühapäeval oli taaskord super õnnelik nagu ikka, veetsime mõnusa päeva kesklinnas lõunat süües ja kakaod juues. Nagu juba facebooki postitasin siis pühapäevane kakao oli minu esimene kuum jook pärast 11 kuud. Jep, ma ei ole üldse fänn, tavaliselt võib mind näha teed või kakaod joomas, kui ma olen väga tõsiselt haige, kuna mulle lihtsalt ei meeldi soojad joogid, jah tean friik olen :D. Eks igal inimesel on mingisugused kiiksud. Ja muidugi reede oli see päev, kui sain oma uue kaardi kätte, ohh seda õnnistatud hetke, süda hakkas kohe kiiremini lööma armastusest plastiku vastu. Sain oma kaardi kiiremini, kui 8 tööpäeva, kuna käisin pangas kaks korda rääkimas nagu näha kõik on võimalik. Esmaspäev ehk siis tänane päev möödus kuidagi väga laisalt, ärkasin mingi kella kümne ajal, kuna esmaspäeviti hakkab mu töö alles lõunast, siis saan kaua magada. Pärast seda kokkasin natuke ja siis läksin trenni. Siis oligi käes aega poistele järgi minna. Koju tulles hakkasime kõik koos küpsetama koos pereemaga, kuna üks poistest peab homme prantsuse keele tundi snäki viima. Iga nädal viib siis erinev laps snäki.

Tulemas on mu vaba nädalavahetus, tavaliselt tean juba ammu, mis plaanid on, seekord on aga väike segadus. Nimelt plaanisin mõndade inimestega kokku saada, siis tuli pakkumine terve nädalavahetus Fremontis veeta, siis hoopiski paintball, siis San Fransisco ja siis veel kümme muud asja, niiet tegemistest puudust ei tule kunagi, aeg on see midagi napib, ööpäevas kõigest 24h, liiga vähe. Eks jätan selle otsustamise nädala teise poole sisse, kuigi vahepeal mõtlesin, et äkki õnnestub mul enda vaba nädalavahetus muuta mõnele teisele nädalavahetusele, ahh küll näeb.

Tegelen siin jõudsalt nimekirja koostamisega, mida mu hing ihaldab Eestimaalt saada. Hetkel on sellised põhi asjad juba kirjas, mis on mul koguaeg peas ringi käinud aga kahjuks kõik head asjad ei tulegi meelde, võibolla keegi oskab midagi soovitada, mis oleks see, mida ma tahaksin :).

Üks asi veel, mida olen tahtnud kirjutada, kui teil on mingid plaanid või unistused, siis ärge mõelge, et ahh küll ma jõuan, alustan järgmine kuu ja siis saab sellest järgmisest kuust juba järgmine aasta. Kolmekümne aasta pärast vaatad tagasi ja kahetsed südamepõhjani, miks ma ometigi seda ei teinud, mis mind takistas ja mina siin hetkel või öelda ja kindlasti jõuad sa ise ka selle järelduseni, et MITTE MISKI. Mitte kui miski ei takistanud sind seda tegemast, lihtsalt ära lõkka oma unistusi edasi, tegutse kohe praegu, kohe nüüd!!! Miskipärast on see nii aga ega unistused ise ei täitu, jäädki ootama.

Thanksgiving on tulemas, black friday ja jõulud. Ütleme nii, et võib öelda, et jõulud on juba tükk aega käes. Isegi mina kuulasin juba jõululaule, hahh päriselt, aga mida pole ega tule on jõulutunne. Üks teine au pair postitas pildi nende pere majast, mis oli totaalselt nagu jõulupuu, nii ära kaunistatud ja tuledes, et kui ise seal reaalselt koha peal olla, siis läheb päikseprille vaja. Noo aga see on Ameerika ju, kõik on võimalik, pole midagi imelikku, kui juba augustis kaunistused üleval. Starbuck'sis ka juba jõulu topsid, niiet USAs on ametlikult jõulud kohal. Tavaliselt on nii, et uudised, mida sa üldse ei oota või tähendab ei oska oodata, tabavad sind just sellisel hetkel, kui sa seda kõige vähem, see lihtsalt on nii või see on nagu kirjutamata reegel. Nimelt sain ma pühapäeval teada, et üks väga tore ja au pair on rematchis. Kui sa tead kedagi väga hästi ja saad teada täiesti suvalisel hetkel, et ta on rematchis siis see väheke võtab jalust nõrgaks küll, kohe tekivad küsimused, miks? miks? miks? Usun, et panin siia ka pildi kunagi ammu ja facebooki ka, pildid olid Sunny, mina ja Lina. Tema ongi tüdruk, kes on rematchis. Ta on väga kurb, et peab minema, rematchi algatajaks oli pere, kuna nad tundsid, et vajavad kedagi, kellel on rohkem kogemusi beebidega. Õnneks on Linal juba uus pere olemas ja ta lahkub juba loetud päevade pärast. Kuid sellised uudised ei ole kunagi toredad. Mõtlesin üks päev, et mida ma teeksin, kui keegi mulle väga väga lähedastest sõpradest siin läheks rematchi, ma läheks lolliks vist. Sest siin kaugel maal, olles eemal oma perest ja oma sõpradest ja kõikidest kallitest inimestest on minu sõbrad siin minu kindluseks, tugiisikuteks. Loomulikult ei väsi ma kordamast, et olen oma perega väga õnnelik ja uskumatu, kui super tänulik ma olen neile, et saan siin olla ja et nad võtavad mind kui pereliiget, ma pole kordagi tundunud, et ma ei kuulu siia. Saan rääkida nendega absoluutselt kõigest ja nad alati aitavad mind. Just täna ütlesin pereemale, peale seda, kui olen kuulnud nii paljude tüdrukute suust, mis nende peredes toimub, et ma olen nii õnnelik, et saan olla siin, nende peres.

Igaljuhul, uneke surub peale, tuduaeg on käes. Olge siis ikka tublid ja võidelge enda unistuste eest!