Cälifornia: 14.11.2013

Tere tere,

Täna on siis tähtis päev, minu Seebimull saab kahe aastaseks, palju palju õnne Seebukas. Eesti aja järgi on teil juba kohe kohe reede hommik aga minu aja järgi veel neljapäeva õhtupoolik. Ma ei igatse Eestit üldse aga igatsen oma inimesi, tahan, et nad saaksid kõigest sellest siin osa ja oleksid minuga, kasvõi tuleksid külla mingiks ajaks. Olen nii põnevil, põhimõtteliselt kahe kuu pärast näen juba oma inimesi siin ja siis järgmised külalised juba märtsi kuus, ootusärevus on suur. Ootan väga oma inimesi, kuid samas olen siin juba olnud kuus kuud, pool aastat juba. Ei taha, et see USA aeg kunagi läbi saaks. Aga nagu me kõik teame, aeg ei peatu kunagi. Sellepärast tulebki võtta maksimum kõigest ja kõikidest võimalustest, mis elu su tee peale veeretab.

Olen märganud, et juba kasutan inglise keeles lühendeid, väga palju lühendeid, mõtlen just, kui kellelegi sõnumeid saadan ja muidugi tuleb kõnekeel ka juba peale. Mis siis veel, olen märganud, et siin ei ole üldse nii palju prügikaste tänavatel nagu Eestis on. Näide, üks päev kui poistele järgi sõitsin, sõin oma snäkki, milleks oli banaan, mõtlesin siis, et autost välja minnes võtan banaani koore kaasa ja viskan kohe ära aga mida polnud oli prügikast. Otsisin siseõuest väljastpoolt igalpoolt aga prügikasti ma ei leidnudki, läksin siis tagasi autosse selle banaani koorega ja sõitsin kenasti koju. Sellistes kohtades nagu kesklinn, ikka võib leida aga Eestis on prügikaste iga nurga peal, igal sammul. Sellest prügikasti teemast kirjutasin kunagi hästi ammu ka, ühes oma esimestest postitustes, kui juba siin koha peal olin. Ja teine selline asi, mida olen märganud on tänavavalgustus, mõne koha peal see täiesti puudub. Kesklinn särab täielikult aga sellised väiksemad tänavad ja kohad, mis võiks juba valgustatud olla, seal puudub täielikult. Muide, kui kuskilt kaugemalt pimedas tagasi sõita, kasvõi poisse koolist koju sõidutades, San Jose on nii ilus, särab nagu jõulupuu ja sel hetkel tunnen, et oeh see on minu linn.

Eesti poliitika siin ja seal ja järgmise lehekülje peal. See on teema mille peale olen tükk aega mõelnud, kas kirjutada või mitte, ühes postituses natuke mainisin ka seda teemat. Aga appi ma ei taha õel olla ja võibolla mõni isegi mõtleb, et olen vastutustundetu aga mind tõsiselt ei huvita see Eesti poliitika. See on igal pool, isegi facebookis jagatakse igasuguseid poliitika teemasid, nüüd juba natuke vähem, kuna valimised on läbi aga miks peab üldse kuskil seda poliitika teemat jagama. Selle peale kadus mul isu Postimeest lugeda, enne üritasin ikka nii tihti vaadata, kui võimalik aga nüüd ainult siis kui igav on ja midagi muud teha ei ole. Üleüldse nüüd mõistan ma natuke, miks ameeriklased, midagi muust maailmast ei tea. Pole aega, meie pere ei vaata üldse telekat, lihtsalt ei olegi aega, uudiseid ka ei jõua lugeda. Nii palju, kui ma vahepeal ymca-s jooksu ajal uudiseid vaatan, nii palju ka tean. Eestis lugesin uudiseid iga päev mitu korda.

Mina, kes ma olen juba aastaid kasutanud ainult MaxFactory jumestus tooteid, siis nii kahju, kui see ka on, siit ma neid ei leia, lihtsalt pole müügil siin. Õnneks on selline hea koht olemas nagu amazone.com ja ebay.com. Sama lugu on minu lõhnaga Nina Ricci - Nina, no lihtsalt ei ole siin müügil ja nad ei ole kuulnudki sellest midagi. Üritasin siin vahepeal kohvi jooma hakata, hmm hakkan praegu mõtlema, et äkki juba kirjutasin sellest eelmises "lühi"postituses aga ok, topelt ei kärise nagu eestlastel tavaks öelda. Mulle on alati meeldinud kohvi lõhn see on nii hea aga no minust ikka kohvi inimest ei saa. Rääkisin siis Starbucksis, et pole kohvisõber aga siiski tahaksin hakata jooma kohvi ja alustada millegist sellisest, mis pole mõru ja maitseb hästi jne jne. Igaljuhul, võtsin viis lonksu ja kõik ülejäänud läks kraanikausist alla. Tuleb vist siiski kohvi lõhna sõbraks jääda.

Juhilube ikka ootan siiamaani, nüüd olen aru saanud, et see naisterahvas, kes mulle DMVs ütles, et kui te pole kätte saanud detsembriks, siis helistage, ei teinudki nalja, nüüd kisub see juba reaalseks, et ene detsembrit ma neid kätte ei saagi, aga lootus sureb viimasena, iga päev loodan, et minu nimeline kirjake on postkastis. Midagi valgusfooridest. Minu jaoks on pärast kolme kuud ikka imelik, et roheline ei vilgu vaid läheb kohe kollaseks, vajab veel harjumist. Ja nagu kõik siin ütlevad tere asemel kuidas sul läheb, siis sellega ma ka veel harjunud ei ole. Tähendab, olen harjunud, et nad seda ütlevad koguaeg aga ma pole harjunud seda ise vastu ütlema, kuidagi naljakas minu jaoks, küsida võõra inimese käest, kuidas sul läheb. Ja isegi kui sellel teisel inimesel, kelle käest seda küsitakse ei lähe hästi, ikka vastab ta et hästi. Ja muidugi käib selle juurde ilus valge naeratus. Naeratada ja naerda mulle meeldib, ma lausa naudin seda, minu nägu ja suu ei oskagi enam teisiti. Vahepeal hakkan mõtlema, et kas see juba üle piiri ei lähe aga ma ei saa teisiti, olen õnnelik ja minu keha ka, sellest ka see naeratus koguaeg, minu jaoks ongi see normaalne. Kujutan ette, kui Eestisse külla tulles tänava peal kõnnin ja suu kõrvuni mul peas, siis mingil hetkel hakkavad inimesed mõtlema, et hmm mis sellel viga on, kas lihtsalt laksu all või mis. Sellest tekib küsimus, et eestlane, kes elab Eestis, kui tihti tüüpiline eestlane naerab ja naeratab? Eks kõik see kliima, päike, positiivsus, füüsiline aktiivsus ja palju häid ja toredaid inimesi annab energiat palju. Trenni teen ma siin hoopis teise tundega, kuidas seda nüüd öelda, et liikumine, kui elustiil. Kindlasti kuulub minu elustiili juurde palju liikumist ja palju eneseteostamistahet, ojaa sellest mul juba puudust ei tule.

Üks naljakas juhus veel, minu üks sõbranna siin, rääkis mulle, et tema õpetaja koolis ütles, et ta on eestlane ja küllap mitte kunagi oma elu ei kohta ta teist eestlast, kuna see on tõsiselt haruldus, õpetaja nimi on Marika. Aga selle peale minu sõber ütles, et no siis tema on õnnega koos, kuna teab kahte haruldust siin ehk siis kahte eestlast, et siis mind ka. Kooliga on nii, et Stanfordi tahtsin väga minna, võtta üks korralik lühikursus, mis annab mulle palju aga kursuste nimekirjas ei olegi eriti midagi sellist, mida ma kohe väga tahaks võtta, niiet siin ma siis olen. Pärast kahte au pairi aastat tahaksin ma muidugi ikka õppima minna rahvusvahelisi suhteid, see ei muutu aga lihtsalt nende lühikursuste nimekirjas hetkel midagi kutsuvat ei olnud. Alustan siis otsinguid teistest ülikoolidest. Sellised põhilised asjad, mida tahan saavutada ja kuhu jõuda on mul paigas ja mõne koha pealt ikka mõtlen kuhu ma jõuda tahan, millal ja kuidas. Aga selleks ma siin olengi, et vastuseid leida või, et lihtsalt liikuda ja võibolla paneb elu ise kõik paika. Üks asi, mida ma siin õppinud olen on hilinemine, noo siin lihtsalt on elu nii relax, et inimestel ei ole mitte kuskile kiiret, ahh hilinesin 30 minutit, see selline tavaline taks, mitte muidugi minul. Kui ma hilinen siis tavaliselt mõtlen ma selle all seda, et kas jõuan täpselt kokkuleppitud kellaajal või siis 10 minutit hiljem aga mulle tõsiselt ei meeldi hilineda, eelistan olla täpne.

Sõltuvused, mina nimetan sõltuvuses neid asju, tegevusi, mis mulle väga meeldivad ja mida ma teen absoluutselt koguaeg ja see nimekiri on mul väga pikk. Muidugi on minu üks suurimaid sõltuvusi muusika, see mängib mul koguaeg, ükskõik, kus ma olen. Kui eelmine pühapäev Sunnyga koju sõitsime, siis või noh see on koguaeg, kui me kuskil oleme, ma alati laulan laule kaasa ja ma alati tean kõikide laulude sõnu. Ja Sunny alati imestab, et kuidas see võimalik on, et ma tean kõiki sõnu aga nii lihtsalt on. Olen alati mõelnud, et kui lihtne oleks koolis õppida, kui koolitükid jääksid sama hästi pähe nagu laulude sõnad. Võibolla peaks proovime, et kui midagi õppida antakse, et siis laulan need koolitükid selgeks endale. Sunnyga oli meil vahepeal veel üks lahe asi, nimelt ei saanud mina mitte ühtegi Sunny sõnumit, kuna ta sai endale uue telefoni, õde saatis Koreast ja mina olin see ainuke inimene, kes sõnumit ei saanud, kõik teised said. Ja minu sõnumid sai Sunny kätte, niiet kuskil nädal aega ei saanud me sõnumeid saata, eile sai asi lahendatud õnneks. Ta ütles ka et miks just sinule ei saa saata, kellele ma koguaeg saadangi ju, kellele vaja saata on aga loodame, et sellist jama enam ei tule.

Viimasel ajal olen mõelnud, sellele, et töötasin lasteaias, oehh praegu ma seal ennast enam ette ei kujuta, mitte kuidagi kohe enam. Ma ei ütle, et ma ei lähe sinna enam kunagi tööle aga kindlasti pole see, mida ma teha tahaksin. Olen avastanud, et mulle meeldib piire ületada, kui Eestis olles meeldis mulle piirides põsida ja ma pigem vältisin uusi asju proovimast, kuna vana ja tuntud oli turvaline, siis nüüd on vastu pidi, ma tunnen, et kohe vaja midagi hullu ja on vaja ennast proovile panna. Minu peas kõmiseb üks lause Ma tean, et ma suudan seda teha! ja nii see ka on, kui tahad siis ka saad ja suudad. Kui ei suuda ja siis järelikult ei taha sa seda ikkagi nii palju. Olen hakanud endale soojemaid riideid soetama, olen aru saanud, et ega ikka ei jää siia kolmekümne vii kraadi peale see soojus midagi. Üks asi, mis mind tohutult häirib, et mul on näo näha peal mingi lööve ja ma ei saa aru, millest see olla võib. Mõtlesin kõige uue peale, mis umbes sellel ajal kasutama hakkasin, kui need tekkisid ja nüüdseks olen sellest nimekirjast ühe asja täiesti ära jätnud ja nüüd võib isegi öelda, et kaks asja, paremaks on läinud aga ära ei taha kuidagi minna. Kui nädalakese pärast paranemise märke ei näita lähen arsti juurde.

Eile käisin ühe poisiga tehnoloogia muuseumis, veetsime seal terve päeva ja käisime imax kinos, mis siis on, et terve saal ongi ekraan, mul võttis kaks korda pea ringi käima, kuna nii tõeline oli. Star Warsi väljapanek oli ka, päris lahe oli näha neid tõelisi asju, mis on ka filmis. Täna veetsin päeva Eesti tüdruku Anuga, tutvustas mulle oma kodukoha shopingukeskust, ohh kui palju poode. Rääkisime ka, et see on kui elustiil, see shoppamine siin. Väga tore päev oli. Nüüd pean kaheks tunniks veel tööle minema, õhtusöök vajab valmimist ja poisid vannitamist, tsauki praegu, olge tublid!