Halloweeni lainel

Tere tere, seis on väga kriitiline, eelmine postitus oli nädal aega tagasi. Muidugi need, kes mul ka facebooki on, teie olete asjadega vähe rohkem kursis. Igaljuhul on mul viimane nädal väga kiirelt läinud, taaskord palju palju tegemisi, lihtsalt ei tea enam, kuhu see aeg lendab. Tavaliselt on nädala alguses paar päeva sellised venivad ja siis järsku juba reede ning muidugi märkamatult juba pühapäev. Loodan südamest, et minu elu nii kiiresti mööda ei jookse, kuigi kui tagantjärgi mõelda ja vaadata praegu, siis alles see oli, kui sain 18 ja hakkasin välja peole minema, ikkagi esimene pidu ja emme küsis, mis kella ma kodus tagasi olen. Mäletan seda hetke väga hästi, lõin nina püsti ja ütlesin, et olen nüüd 18 ja et ma ei pea enam kella pealt kodus olema, et tulen kunagi. Ja nüüd vanust juba kaheksa aastat rohkem aga samas olen ma nii pööraselt õnnelik, et eluke on mind alati hoidnud ja kõik, mida ma olen tahtnud saavutada, seda ma olen ka teinud. See on ikka nii õige, et igal asjal on oma kindel aeg ja koht su elus ja kui seda pole veel juhtunud, siis lihtsalt pole veel õige aeg. Vahepeal raske mõista ja leppida aga lõpuks tagantjärgi mõeldes paned pusle kokku ja saad aru, miks kõik nii toimus. 

Igast päevast ma üksikasjalikult kirjutama ei hakka, ma vist isegi ei mäleta enam nii. Aga mul on paar asja, mis ma olen koguaeg ära unustanud, kui olen siia kirjutanud. Esiteks, ameeriklased siin San Jose, kui nad lukustavad auto uksi, alati vajutavad nii kaua nuppu, kui auto annab signaaliga märku, et lõpeta, ma olen juba lukus, ei tea, see asi lihtsalt jääb mulle silma ja kõrva. Teiseks on signaalitamine, millest ma tegelikult juba kirjutasin, kunagi väga alguses, neile kohe meeldib signaalitada, mõnikord tundub, et nad teevad seda igavuse peletamiseks. Kuigi eelmine nädal tegin ka seda kaks korda, mille peale omaette naersin, et ma ei taha selline hull signaalitaja olla, aga mina tegin seda asja eest, tõsiselt. Miskit oli veel aga enam ei mäleta, aga seegi asi, et neid kahte mäletasin.

Igaljuhul eelmine nädal oli kiire ühtemoodi nagu seegi nädal tulemas. Nagu postituse pealkiri ütleb, siis käes on halloweeni aeg, minu esimene päris halloween. Usukmatu paljud on ikka nii sees sellest halloweenist. Võibolla, kui see oleks minu kodu olnud algusest peale, siis oleksin samuti. Aga majad on kaunistatud ja elaksin nagu kuskil kummituslinnas. Käisin Sunnyga kostüüme otsima, oi meil sai nalja, palju palju nalja. Proovisime igasuguseid naljakad kostüüme ja naersime ennast ribadeks. Nende kõige naljakamate kostüümidegi ma ei jõudnudki, näiteks peekon või hernes või hamburger, ma lihtsalt ei oleks suutnud enam püsti seista selle naeru käes. Mina proovisin seksikas meremees või siis pigem merenaine või ah ma ei mäleta, kuidas see eesti keeles on, võibolla saate aru. Tundin ennast paljalt väga paljalt. Teiseks proovisin punamütsikese kleiti, siis võluri kleiti ja teenija kleiti. Mina enda kleiti veel ära ei ostnud aga Sunny ostis enda kleidi. Jätan teile üllatuseks, millise kleidi lõpuks valisin, saate näha pilti varsti, niikauaks võite pakkuda :). Aga jep, enamus neid kostüüme või noh kleite siis, on nii lühikesed, et üks kleit, mis Sunny proovis ei katnud isegi tema tagumikku ära niiet väga hull värk. 

Muidugi on mul suur uudis, olen nüüd amtlikult California juhilubade omanik, see oli see tähtis kokkusaamine, millest eelmine postitus kirjutasin. Ütleme nii, et närv oli sees küll aga no kuulge, kui hakata võrdlema sõidutesti siin ja Eesti oma, siis Eestis pead sa ikka sõita oskama, kui load saad. Sõidutest ise kestis kokku kuskil seitse minutit. See naine lihtsalt ütles mulle, et great job ja et olen hea autojuht ja welcome to california and thats it! :) Nüüd olen ametlikult kõikide asjaajamistega ühel pool, kõik on tehtud. 

Minu reegel endale on, et siia blogisse ma väga isiklikke asju ei kirjuta, lihtsalt seda loevad väga paljud erinevad inimesed, tuttavad ja mitte tuttavad, niiet ei pea vajalikuks väga isiklikke asju jagada. Üleüldse, ei taha ma siia blogisse kirjutada enda muredest või asjadest, mis mul hinge peal. Jep, lugesite õigesti, mul on ka omad mured siin, need pole kaugeltki sellised nagu Eestis olles olid aga nad siiski eksisteerivad ja kui nii mõnigi teaks, milles nende sisu on siis arvatavasti te lihtsalt hakkatikse naerma selle peale. Ärge saage valesti aru, olen jätkuvalt hüper super õnnelik, lihtsalt alati peab midagi olema, mis sulle meenutab, kui lucky person sa oled, et sul teatud asjad olemas on. Igasuguseid muudatusi on minu elu vahepeal teinud, väikseid, kuid siiski muudatusi. Olen õppinud inimesi tundma ja ka pidanud pettuma ja siis jälle aru saanud kui awesome keegi saab olla. 

Nädalavahetus möödus taaskord linnas ringi käies, ohh kuidas mulle meeldib tantsida, nii väga, tunnen, et tantsimine on minu viis ennast korralikult kõigest lahti raputada. Taaskord palju uusi tutvusi ja toredaid inimesi ja head muusikat. Laupäeval pärast lõunal töötasin ja õhtul olime Sunnyga linnas. Pühapäeval koju jõudes panin ennast valmis ja veetsin aega Cheesecake Factorys väga toredas seltskonnas. Pärast läksin kinno niinimetatud õudukat Carrie vaatama, mis oli esimene film siin, mis mulle ei meeldinud, kuna see reklaamiti välja õudkana, seda see kohe kindlasti ei olnud. Aga nädala keskel käisime vaatas veel Runner runner, peaosas Justin Timberlake, mis oli päris ok film. Ei jõua ära oodata hullu vanaise filmi, see peaks välja tulema, kas sellel nädalal või järgmise nädala alguses, ei mäleta enam.

Teate, sellist muret mulle enne olnud pole aga see on saamas väga tõsiseks mureks ja sama aegselt on see ka väga hea mure. Nimelt on asi sellest, et mulle on kõik riided suured, algusest saadik kui siia tulin siis olen ostnud päris palju riideid ja võin öelda, et kõik on nii suured mulle. Teksad võtan pesust, panen jalga ja hetke pärast, kui olen istunud või kõndinud natuke, vajuvad nad lihtsalt maha, pluusid on nii suured, isegi see, et pesus riie nats kokku tõmbab ei aita enam. Samas on see ju tore mure aga tegelikult reaalselt, mida ma kõikide nende riietega teen, mis suured on, ja ometi on need kõik riided need, mis mulle väga meeldivad, ei teagi. Nagu ma enne kirjutasin, igal inimesel oma mured ja mõne tiesed mured on teistele naeruväärsed, nagu kindlasti ka see minu mure, mida just eelpool kirjeldasin. Mulle anti nõu, et võiksin oma blogis kirjutada oma kaalulangetamisest, et kindlasti oleks huvilisi, kes teada tahaks. Püüan seda teha varsti.

Sellel nädalal on plaanis palju tööd teha, neljapäeval veedan poistega aega San Fransiscos ja teistel päevadel palju tegemisi nagu ikka. Nädalavahetusel lähme halloweeni peole San Fransiscosse, näen ka ära selle halloweeni peo, millest kõik siin räägivad, et San Fransiscos on crazy halloween. Jep igaljuhul asjalood on nii, et nüüd kirjutan teile nats varem, kui nädala aja pärast, vähemalt üritan. Ja siit tulevad pildid :) Thänks lugemast!