10 000

Vau, nüüd on siis minu blogi lugenud üle 10 000 inimese, aitäh! Juu siis ikka pakub huvi minu elu siin. Loodan väga, et mõni tüdruk, kes kahtleb kas siia kaugele maale tulla või jääb julgusest puudu, leiab siit blogist inspiratsiooni ja julgust, et see tohutult suur ja elu muutev otsus vastu võtta. Ja ka võibolla annab minu blogi lugemine killuke päikest ka kellegi teise ellu. Igal juhul suured tänud teile mulle kaasa elamast.

Kolmapäevane päev möödus kenast, hommikul töötasin tunnikese, siis loomulikult trenni, kus sai palju nalja, pärast trenni läksime Sunnyga lõunat sööma. Sanomo Chicken Coop, see on üks minu lemmik kohti, seal on nii head toidud, veetsime mõnusalt aega nii kaua, kui Sunny pidi tööle minema. Kuna minul oli tööni veel natuke aega, siis läksin koju ja tegelesin oma asjadega, mis vajasid tegemist. Kuulasin muusikat, ohh kui hea, ma ei kujuta ette elu ilma muusikata, ei tahagi kujutada, ei suudaks nii elada. Mina olen selline inimene, kes alati kuulab laulu sõnu, ma ei saa lihtsalt teisiti ja kui seal on ikka mingid ajuvabad sõnad, siis mulle laul ka ei meeldi. Vahepeal aga tunnen mõne lauluga, et see laul on täpselt mulle kirjutatud. Kell kolm oli aeg tööle asuda ja sõitsin Palo Altosse, et poisid koolist peale võtta. Pärast kooli läksime kõrvitsaid ostma. Poisid valisid kõrvitsaid väga hoolega ja kui neile mõni kõrvits ei meeldinud, mida mina pakkusin, siis nad põhjendasid selle ka ilusasti ära, miks see kõrvits ei sobi ja ega mul ei olnudki selle peale midagi öelda, kuna neil on õigus. Koju tulles sõime õhtust, siis vann ja oligi tuduaeg. 

Neljapäeval oli plaanis San Fransisco Exploratoriumi külastus. Hommikul pool kümme läks rong, millest jäime maha. Ühesõnaga siin on kaks jaama, üks on põhijaam ja teine natuke väiksem, kust igal ajal rongid ei lähegi. Läksime sinna väiksemasse, kuna teadsin, et sellel kellaajal peaks rong sealt minema, mida aga ei tulnud oli rong. Otsustasin, et lähme teise jaama, kuna varsti läheb uus rong, jäime ka järgmisest maha, nagu ütlus on, siis kolm on kohtu seadus, kolmanda peale jõudsime. Kui kohale jõudsime ootas pereema meid juba jaamas ja sammusime sihtkoha poole. Oiii, kui külm seal oli. Exploratorium ise oli super, mulle väga meeldis, kui võrrelda siin meil kohaliku laste avastusmuusemugia, siis see siin on pigem väiksemaltele lastele aga San Fransiscos on kõigile midagi, mulle väga meeldis. Veetsime terve päeva seal ja tagasi tulles läksime kohe rongile ja kojusõit. Koju jõudsime kuskil kella poole seitsme ajal, siis õhtusöök ja minu tööpäev oli läbi. Siia kirja panin kõik väga lühidalt aga minu emotsioonid, kui rongist maha jäime ja tundmatu koht, kus mida tegema pean, kahjuks neid siia kirja ei saa panna. Pärast tööpäeva sain Sunnyga kokku, läksime frozen jogurtit sööma ja niisama lobisema. Koju jõudsin alles poole kaheteistkümne ajal, meil sai nii palju nalja ja väga tore oli lihtsalt väljas istuda ja lobised, eriti veel siis, kui on millest rääkida. Tänane päev algas tööga. Hetkel istun arvuti taga ja kirjutan seda blogi, meil on kell hommikul üheksa läbi neli minutit, kohe kohe pärast enda hommikusööki lähen trenni. Tänane päev tõotab tulla väga tegus, seepärast hetkel naudingi lihtsalt siin istumist. Täna on reede, seega pärast trenni lähen kohe poodidesse, vaja paari asja ja taaskord toiduvarusid täiendama, pärast seda kohe poistele järgi ja siis tänane tööpäev lõppeb. Üks asi veel, mida olen tähele pannud, et siin inimesed, kui nad midagi teevad on nad nii pühendunud sellele asjale, et seda on tore vaadata. Näiteks hetkel pean ma silmas kõiki ymca personali liikmeid, nad on nii toredad ja armastavad, mida teevad. Nädala alguses oli surma saanud üks pikaajaline trennis käija, nad panid pika jutu ja pildi sellest mehest, kui tore ta oli, see oli nagu mäletuskoht, väga armas neist. 

Lähiaja tulevikuplaanideks on minna paitballi mängima, nädala alguses ostsin juba paketi ära, peab aega leidma nüüd selle jaoks. Mis veel, aa tattoo on ka peaaegu kenasti ära paranenud, kohe kui on täielikult paranenud, siis lähen üle tegema ja teist tegema.

Meile ka juba sügis saabunud, lehed on värvilised ja õhk palju jahedam. Ja mis veel, tahtsin siia kirjutada, et olge õnnelikud, ärge virisega selle üle, mida teil ei ole, vaid tundke rõõmu selle üle, mis teil on. Eile õhtul Sunnyga väljas olles juhtus igasuguseid asju ja teate, sain aru, kui väga ma olen muutunud, see vagur Mariikene, kes ei tahtnud kedagi solvata ning sellepärast ei öelnud asju välja, mis tõsi on, hmm selline ma ei ole kohe üldse enam. Eestlastel on miskipärast, räägin kõikidest nendest, keda ise kohanud olen ja kindlasti mitte kõik nad ei ole sellised aga nad tahavad, et sa oleksid aus ja otsekohene AGA kui sa oled siis nad solvuvad selle peale, kui sa midagi välja ütled, nii on. Sellepärast hoiabki tüüpiline eestlane oma suu kinni ja pigem ei ütle midagi. Kahjuks või õnneks mina enam selline ei ole. Selle avastuseni jõudsin eile, polnud seda enne niii väga tähele pannud. Julgusest puudu ei jää, absoluutselt mitte. Julgus on pool võitu! :) Ja palun nautige nelja aastaaega, see on super ja lumi, olge õnnelikud eestlased, et teil seal lund sajab. Kell juba päris palju, peaksin juba praegu Ys olema, niiet nüüd nädalavahetus tulemas, arvatavasti järgmine postitus uue nädala alguses tulemas, tahate teada, kes ma halloweenil olen ja palju muud põnevad, siis on mida oodata eksjuu? :) Varsti räägime!