Ilma pealkirjata :)

Tsau tsau tsau, kuna eelmine postitus oli võibolla natuke tõsisema alatooniga siis jätkame nii nagu ikka. Lihtsalt teatud hetkedel peaks kõik välja ütlema. Täna on siis juba neljapäev ja ootan väga nädalavahetust nagu ikka. Ärge saage minust valesti aru, mulle meeldib väga mu töö siin, poisid on väga kallid mulle ja meil saab palju nalja koos. Eks meil igal ühel ole paremaid ja halvemaid päevi, nii see lihtsalt on. Eestis olin ma selline, et kõik pidi olema korras ja kontrolli all, võib vist öelda, et siin olen õppinud, et jep asi tuleb kontrolli all hoida aga see hakkab vaikselt kaduma, et üritaksin igal pool korda luua. Minu enda tuba on alati super korras ja puhas aga samas paaniline tahtmine kõik korras hoida, seda lihtsalt ei ole enam ja teate mis polegi kõige hullem. Iga inimene peaks elama nii nagu ta ise tahab, on ju nii. Teate, tunne pärast iga hommikust trenni on super, ülivõrdes super. Käin trennis absoluutselt iga päev ja mulle nii meeldib, tean, et ei tohi üle pingutada aga teengi nii, et iga päev on midagi erinevat. Tervis on mehhiko söögist jälle taastunud, hihii. Eile oli meil iga nädalane au pairide meeting, õhkkond oli juba päris vaba, koguaeg tuleb uusi inimesi juurde. Seekord oli kaks kutti ka ja kaks neist oli puudu, niiet siin elab neli mees au pairi, usun, et rohkemgi. Kui mäletate, oli vist üleeelmises postituses või kunagi lähiminevikus mainisin teile tüdrukut, kes läks rematchi oma sõidukogemuse tõttu, kuna kartis siin sõita. Sellel nädalal sain teada, et lõpuks otsustas ta üldsegi koju minna. Niiet ei ole siia tulemine nii lihtne midagi, kui sa ei suuda kohaneda ja endast lahti lasta koduigatsust, pole piisavalt tahtejõudu ja julgust, siis ega see vist õige otsus ei olnud siia tulla. Igaljuhul eile tutvusin uue tüdrukuga, kes tema endisesse perre siia tuli, väga tore tüdruk. Aga kas te tahate teada, kust ta tuli ja mis temaga juhtus, I bet you wat to know! Kui ta meile seda lugu rääkis, tõusid mul kõik kehakarvad püsti, nüüd juba saate aru, et see lugu ei ole just eriti tore. Alustan algusest. Natuke rohkem, kui kaheksa kuud tagasi tuli üks tüdruk USAsse au pairiks nagu me paljud, leidis endale super pere ja oli super õnnelik. Kui tüdruk siia jõudis, siis alguses oli kõik korras, umbes paar päeva ja siis muutus asi täielikult. Nimelt osutus see super tore ja äge pere täielikuks maniakiks. Terves majas olid kaamerad, mis polegi väga ennekuulmatu, seejärel ei tohtinud tüdruk kellegiga suhelda, lukustati õhtuti tema enda tuppa, et ta välja ei saaks minna, jne. Tüdruk oli pärast paari seal oldud kuud langenud sügavasse depressiooni, kui lõpuks võttis oma jõu kokku, ostis pileti koju ning lahkus siit päeva pealt, kahjuks ei öelnud ta seda kellegile, et lahkus. Agentuur võttis temaga ühendust, et tehtud teole põhjendust saada, seal oli veel palju asju, mida tüdruk neile rääkida ei julgenud aga enam vähem rääkis ära, mis oli juhtunud. Kuna tüdruk ei teinud seda USAs koha peal olles, siis oli sellel perel ennast hea kaitsda, kuna tüdruk oli kaugel. Lõppes see asi nii, et agentuuril jäid omad kahtlused ja pere jäeti programmi. Võibolla oleks see kõik lõppenud, kui tüdruk oleks seda koha peal olles rääkinud. Aga nüüd jõuame tüdruku juurde, kellega eile tuttavaks sain. Tema oli seal peres neli päeva. Ta sai kohe aru, et asi pole normaalne, kui teda tema tuppa lukustati, kellegiga suhelda ei lubatud, jne. Võttis ühendust oma tugiisikuga ja järgmisel päeval läks tugiisik kohe tüdrukule järgi. Super on teadmine, et nüüd see pere eemaldati programmist. Jube milliseid peresid siia programmidesse sisse lastakse aga jep, kui sa ei tunne inimest siis ega sa ei saagi kõike teada. Olen nii super super õnnelik, et mul on perega nii vedanud ja tunnen nagu oleksin neid tundnud terve oma elu, ma olen nii õnnelik. Selle juurde mängib palju rolli, kuidas sinu aasta/aastad siin kujunevad, mis sinu ümber on. Praegu tunnen, et tahangi siia jääda. Ja nagu kirjutasin siis eile oli mu emme sünnipäev ja veel üks tähtis asi korda ajada. Nimelt käisin ma eile oma juhilube tegemas, kirjalikku testi, juhuu sooritatud, kõige varajasem vaba aega teha sõidutest oli 15.oktoober ja selle ma ka võtsin. Juhilubade tegemine maksab siin 32.- dollarit ehk siis 24,39.- eurot, naeruväärne eksjuu. Kirjalik test oli siis selline, et lähed kohapeale sulle antakse paber ja siis lahendad selle seal ära, põhimõtteliselt, sul ajalist piirangut ei ole aga samas usun, et kindlasti ei lasta sul teha hommikust õhtuni. Kui test vastatud, millel oli 37 küsimus ja kuus neist tohtis vale olla, kohalikel 3. Läksin seisin järjekorda, nagu kassa järjekord, kohapeal olid inimesed, kes kohe testi üle vaatasid ja ütlesid sulle su tulemusi. Olin nii õnnelik, kui läbi sain, kuna osa küsimusi oli väga rasked, kuna ma ei saanud teatud sõnadest aru, aga mis peamine ära tegin! Mis mulle minu USA pere juurdes meeldib on see, et nad alati hoiavad mulle pöialt ja elavad kaasa, seda ka seekord. Eile sain paljude uute inimestega tuttavaks, ka ühe hästi ägeda tüdrukuga, kellega kindlasti näeme veel palju, ta elab San Joses natuke välja Sunnyvales ehk siis seal, kus minul järgmine nädal kool hakkab. Igaljuhul on kõik super hästi ja ma olen ülivõrdes õnnelik, loodan, et teie kaa. Paar pilti teile kaa :)

Sunny & mina

Vasakul uus tüdruk, kellega tutvusin, mina ja Sunny