Cälifornia: Septembri viimane nädal!

Tervitusi siitpoolt, olen taaskord oma postitusega hilinenud nagu ikka aga mis teha, kiirel läheb siin. Mõtted keerlevad peas ringi, millest kirjutada, mida oleks huvitav lugeda ja mida mitte kirjutada. Esiteks, nädala keskel oli liiklus hullumaja, istusin lihtsalt keset kiirteed kinni, muidugi mitte väga kaua aga samas, kui see on mitu päeva järjest siis on see päris tuttav. Isegi õpetaja koolis ütles, et ei tea, mis toimub, et arvatavasti täiskuu pärast on see liiklus selline :D Samas mulle meeldib see, et pean iga päev Palo Altosse sõitma ja tagasi, mulle meeldib roolis olla ja sõita, mu perekonna nimigi Juht juu :). Niiet lõpp kokkuvõttes kõik hea, kiirteed ei ole enam minu joaks probleem, täiesti igapäevane ja tavaline. Muideks juba tükk aega sõidan poistele järgi ja tagasi ilma navigatsioonita, niiet tegija :D ja tegelikult on ned kohti veel ja veel, kuhu sõites ma Google Mapsi enam ei kasuta. Kuna tee on nii peas, et tean täpselt, kuhu pean sõitma ja millise exiti võtma.

Kolmapäeval ja neljapäeval käisime poistega pargis, ühel päeval mängisime selles pargi osas, kus me ammu polnud käinud ja neljapäeval mängisime jalgpalli. Neljapäeval olid mul jalas lühikesed teksad, seljas särk ja õhuke kampsun ja mul oli niii külm, et otsustasime poistega koju minna. Reedene päev möödus nii kiiresti, et ma ei saanudki aru. Hommikul alustasin tööd, pakkisin poistele lõuna kaasa ja muud asjad, pärast läksin ymcasse, pärast seda toiduaineid ostma järgmiseks nädalaks, mis oli ka väga kähku tehtud. Koju tulles hakkasin süüa tegema, plaanis oli teha pikkpoissi, muna ja hernestega, väga hästi tuli välja. Väga eestipärane toit oli meil reedel õhtusöögiks, kartulipuder ja pikkpoiss. Reedel pärast tööd läksime Sunnyga kinno, filmiks oli Don Jon, see oli teist päeva kinodes ja filmi algusajaks oli 10.50pm, niiet väga hiline kinos käik. Aga saali oli täis ja film oli hea. Muide nalja sai ka, vanusepiiranguks oli 21 ja minu käest küsiti dokumenti, vapseee värk juu. Film vaadates sain aru, miks sellel vanusepiirang peal on, täiskasvanute film aga nalja sai kõvasti. Järgmine nädal lähme vaatama Baggage Claim, treilerit vaadates tundub väga hea ja naljakas film. Koju jõudsin kella ühe ajal. Muidugi ei saanud ma kohe magama minna vaid ikka arvutisse, voodisse läksin kella kahe ajal. Hommikul alustasin tööd kella kaheksa ajal, plaanis oli minna laste muuseumisse mis oli aga suletud terve selle nädala, eks siis proovime uuesti järgmine nädal. Läksime poistega hoopis batuudi keskusesse või trampliini keskusesse, ei teagi enam, kuidas seda eesti keeles öelda, loodan, et saite aru. Igaljuhul koht ise on väga super lahe, järgmine kord tahan sinna ise ka hüppama minna. Pärast seda läksime lõunat sööma burgeri restorani, vahepeal ju ikka võib :). Ning pärast seda oligi minu tööpäev läbi. Panin ennast valmis ja sõitsin great malli Sunnyga kohtuma, otsustasime, et vaatame natuke ringi. Kokku veetsime seal kuus tundi, ütleme nii, et jalad olid päris läbi. Nüüd hakkan kohe filmi vaatama ja naudin kodust laupäeva õhtut, mida siiamaani ei ole olnud, kuna iga kord oleme välja läinud. Eelmise nädalavahetuse lõppedes lubasin endale, et see nädalavahetus linna peale ei lähe. Ja pealegi homme lähme San Franciscosse Golden Gate Parki tasuta kontsertit vaatama One Republic, Go Go Dolls jne, ei mäletagi, kes kõik seal olid. Hommikul sõtab Sunny mu peale ja siis sõidame ühe teise tüdruku juurde, kelle autoga lähme. Tõotab tulla väga tore päev. Loodetavasti leian selle rahva massi seast üles kaks Eesti tüdrukut ja saab omasid näha. Pärast kontserdit koju, kontsert peaks lõppema 5pm, pessu, asjad kokku pakkida ja minek. Ning esmaspäeval alustan jälle oma töönädalat. Ootan järgmist nädalat põnevusega, palju üritusi tulemas ja hakkame poiste ja pereemaga küünlaid tegema, nii lahe.

Lisaks ymcale üritan ka igal õhtul jooksmas käia, otsustasin, et nädalavahetusel annan kehale natuke puhkust ja ei jookse. Pärast jooksu teen tavaliselt kuskil kolmkümmend minutit lihasharjutusi. Üle ei pinguta aga millegi pärast ei tunne, et see mind koormaks või liiga palju teeksin. Muideks mõtlesin üks päev, et kuidas USA mind siiamaani mutnud on, nüüd siin mõnda aega juba oldud. On nii plusse kui miinuseid. Plussideks on see, et olen sada korda enesekindlam ja otsekohesem (mis kindlasti tagasi kodumaale minnes oleks probleemiks, kuna inimesed ei ole harjunud, et olen nii otsekohene), toitun tervislikumalt, trennis käisin ka Eestis, siin aga naudin seda palju rohkem. Inglise keel on paremaks läinud, olen teada saanud, kes on sõbrad ja kes lihtsalt muidu inimesed minu ümber, teada saanud, mis on tegelikult tähtis, aru saanud, et sa ei pea olema ideaal inimene ja keegi ei vaata sinu peale viltu, kui sa seda pole, õppinud asju vabamalt võtma, kümme korda rohkem julgust ja tahtmist, ja mis peamine olen õppinud nautima, seda, mis siin on ja mis mul on. Üks tähtis asi veel, olen õppinud seda, et vanasti kui ma ikka polnud inimesega tükk aega suhelnud, siis tundsin ennast halvasti ja lõpuks ikka kirjutasin. Samas on mõlemapoolne huvi suhtlemisse täiesti normaalne ja kirjutada on ju täitsa tavaline, küsida kuidas läheb jne. Siin on suur aga kui teine osapool seda ise mitte kunagi ei tee, siis nüüd ma enam lihtsalt ei teegi välja. Selle ajaga kui ennast kellegile meelde tuletada, teen ma nüüd midagi targemat. Ei teagi, kas see on pluss või miinus, minu joaks pluss ikka. Miinuseid leidsin ka mõningaid, näiteks on USA mind kindlasti mingil määral laisemaks muutnud, vanasti pesin alati nõusid käsitsi, olin harjunud seda tegema ja tegin seda alguses ka siin aga nüüd automaatselt nõud masinasse. Ja veel selles mõttes laisemaks, et Eestis olles liikusin palju jala aga siin lähen igale poole autoga, absoluutselt igale poole, kuigi no vahemaad on ka teised, kõik on kaugemal. Hakkangi siis filmi vaatama ja olge tublid seal kaugel maal, palun hoidke üksteist ja endale kalleid inimesi!!! Tsauka!