Nagu eelnevas postituses kirjutasin oli meil esmaspäeval püha Labor Day, see on mingisugune töötajate püha, et saaksid puhata. Seega oli ka mul esmaspäeva vaba päev. Ja nüüd on kõik sassis, kuna tavaliselt ma ju esmaspäeviti töötan, harjumus on sees. Ei saa enam üldse aru, mis päev on. Teisipäeviti on poistel varajane dissmissal ehk siis kool lõppeb varem, kui teistel päevadel, miks ma seda asja räägin on see, et unustasin selle täielikult ära, ma poleks Google kalendrit täna enne tööle minekut vaatanud, kui üks naine ei oleks hommikul minu käest küsinud, et kas täna on lühike päev. Siis mõtlesin, et väga hea, et ta küsis, muidu oleksin kooli juures olnud alles 2.30pm. Pärast, kui poisid olid klassiruumi sisse läinud, läksin trenni ja nüüd istun siin kodus, kirjutan blogi, mõtlen natuke tuleviku peale ja asjadele, mis sellel nädalal teha tuleb. Homme on minu jaoks väga tähtis päev kahel moel. Minu kallil emmel on sünnipäev ja mul on üks tähtis ülesanne siin korda ajada, viimane asjaajmine, loodan, et kõik läheb hästi. Eile käisin lõunat söömas mehhiko restoranis ja no minu keha ja kõht ei ole sellega veel väga harjunud, võibolla harjub, loodan. Nagu öeldakse, et inimene harjub kõigega, vahepeal isegi sellega, millega ei peaks. Selleks nädalaks on plaane väga palju ja loodan, et lõpuks jõuame Sunnyga Great Americasse. Ja ma luban endale, et proovin nii palju igasuguseid hulle asju seal, kui organism vähegi võimaldab. Teate, siia tuleks on suur muutus, täielik muutus, võibolla vahepeal ongi vaja suuri muutusi või kuskiel kaugele ära minna, et aru saada sellest, mis peaks sinu elus olema, mis valikuid tuleks teha. Mõnikord ei ole elu õiglane ja võtab sinult ära midagi, mis on sulle väga kallis. Teinekord laseb elu sul jällegi ise aru saada, et midagi väga kallist sulle võib jääda sinu südamesse, kuid mitte su ellu. Ja nii ongi ju, mõne inimesed tunned sümpaatiat aga midagi rohkemat ei saagi olla. Kahju on ju kellegile haiget teha aga samas, seda olen ma siin õppinud, et mina elan oma elu ja mina ise vaatan kunagi oma elule tagantjärgi ja pean sellega leppima, mis seal olnud on. Tahan, et mulle meeldiks tagantjärgi vaadata, kahjuks on nii, et tavaliselt, kui sa teeb midagi, mis sulle endale meeldib või elad nii nagu sulle meeldib, siis paratamatult on kuskil keegi, kellel see ei sobi. Kahjuks ei saagi kõigile meeldida, võibolla kunagi nooremana Eestis elades, ma püüdisin seda teha aga enam mitte. Miks kuradi pärast peaksin ma elama kellegi teise jaoks ja pärast südamepõhjast kahetsema seda kõike, et ei kasutanud võimalusi. Mul on väga kahju teha kellegile haiget aga paraku elu ongi selline, taaskord paratamatus! Mina ei lepi sellega, et keegi mind pidurdab, tahan elada täiega, nautida kõike, seda enam, et olen kõikide võimaluste maal. Sorry!
Kuumus on tohutu ja lubab veel ja veel, aga võtan kahe käega selle kõik vastu, juba meeldib. Taaskord märkan, et olen piltide tegemise täiesti unarusse jätnud, hmm seda ma lihtsalt pean parandama. Soovin teile kõigile ilusat septembrit, järgmisest nädalast alustan ka mina oma kooliteed siin, põnevust kui palju jälle. Hoidke endale kalleid inimesi ja tehke julgeid otsuseid, lähtudes ikkagi iseendast ja enda õnnest!!!
Päikest, Marii
No comments:
Post a Comment