Peaaegu 1 kuu

Selle nädala lõpuks saab mul Californias oldud täpselt kuu aega, USAs kokku olnud olen juba natuke pikemalt, aeg läheb kiiresti. Üllatus missugune, koduigatsust ei ole ikka veel, ei tea, mis toimub. On ainult sellised hetked, kui midagi lahedat toimub siis mõtlen, et vot see inimene võiks siin olla, ta tahaks seda näha, jne. Kuigi arvan, et seda ei saa väga koduigatsuseks nimetada vähemalt mina seda ei tee. Aga tunne on küll, et Eesti jääb järjest kaugemaks minust ja soov tagasi tulla elama sinna järjest kahaneb. Arvatavasti pärast esimese aasta lõppu ma tagasi ei tule, õigemini külla tulen ikka, kuna uut viisat vaja. Eks elu näitab, mis saab, nagu kirjutasin olen siin olnud ainult kuu aega, see on samas väga lühike aeg aga samas nii (vabandust väljenduse eest) kuradima pikk aeg, et mõndadest asjadest aru saada. Arusaadav, et kui inimest ei ole silmapiiril, teades, et ta on teisel pool maailma otsa, pole vajadust igapäevase kontakti järgi ega ma seda ei loodagi. Kõigil on oma elu, tegemist on alati palju ja ei eeldagi iganädalast kontakti, kuid samas see on tõsiselt abiks olnud tõeliste minu inimeste välja selekteerimisel. Paratamatus! Aga selle ühe kuu jooksul ei ole ma teada saanud ainult seda, tean natuke rohkem ka enda kohta, olen võimeline oma elu totaalselt pea peale pöörama, võtta vastu julgeid otsuseid, teha midagi sellist, mida mitte keegi kunagi ei uskunud, et võiksin teha. See nimekiri on pikk, mida ma võiks üles loetleda, mida olen enda kohta teada saanud. Siinkohal ei pea ma vajalikuks siin rohkem neid loetleda, kuna paljusid neist ei olegi vaja teistel teada.

Paratamatult tekib seltskond, kellega kõige rohkem läbi käid ja kokku puutud, nii on ka minul siin teatud inimesed, kellega rohkem suhtlen Sunny, Maria, Benilde. Täiesti järsku võid sa saada väga nõmeda uudise osaliseks, et üks nendest tüdrukutest läks rematchi pärast siin oldud kahte nädalat. Juba sellel nädalal lendab Maria tagasi idarannikule, kuna meie tugiisik Valerie tegi sellist tublit tööd. Ametlik rematch laupäeval, uus pere teisipäeval, like wow! Olen kuulnud tüdrukutelt, et meie tugiisik pidi super hästi oma tööd tegema. Kui ma ei eksi siis on ta töötanud sellel kohal 15 aastat või oli see 20 aastat täpselt ei mäletagi ja kui on toimunud rematch siis ainult ühele tüdrukule ei suutnud ta uut pere leida, super. Loodan, et minul sellist abi vaja ei lähe, pereema ütles selle peale, et ta on kindel selles. Rematch on see, kui au pair ja pere omavahel ei sobi, iseloomud ei klapi vms. Minu aravates andis Maria liiga kergelt alla, nimelt tema puhul oli asi autoga sõitmises, ta väga kartis siin sõita aga samas sõitis ta väga harva, see tähendab seda, et ta ei jõudnud liiklusesse sissegi elada, harjutamise küsimus. Mida rohkem sõidad, seda enesekindlamaks muutud.

Olen siin oma peas koguaeg võrrelnud USA kasvatupõhimõtteid Eesti omadega. Jah võib öelda, et USAs on vabakasvatus, jah lapsed saavad paljusid asju ise valida, jne. Eestlaste mõistes on see kasvatamata jätmine aga tegelikult on vabakasvatusel ja kasvatamata jätmisel suur vahel. Lastel lastakse teha oma valikud, sellele järgneb valikust tingitud tagajärg, mille eest vastutab laps ise. Vanemad lasevad lastel neid ennast puudutavate otsuste puhul kaasa rääkida ja ise oma valik teha. Vanemad ei püüa lapse eest kõike ära teha ja lapsed on nagu väiksed täiskasvanud. Mulle meeldib see, kuidas meie peres asjad on. Ja nii palju kui mina tean ja kokku olen puutunud laste ja vanematega, siis ameeriklased näitavad oma tundeid rohkem välja. Pidevalt kallistatakse ja öeldakse, et armastan sind, üleüldse ollakse avameelsemad. Ärge saage valesti aru, ma ei ütle, et kõik ameeriklased on sellised ja elavad nii, kindlasti see nii ei ole ja ma ei taha halvustada eestlasi ja nende kasvatuspõhimõtteid. Kuid leian, et elu ei tasu liiga tõsiselt võtta. Nagu minu pereema ütles, maja on elamiseks, mänguasjad on mängimiseks, mitte lihtsalt vaatamiseks. Asjad peavadki kuluma ja igal asjal on oma eluiga, kui see asi läheb katki siis ju oli aeg või ei oskanud laps seda ise nii hästi hoida ja nüüd vastutab tagajärgede eest, et seda asja enam lihtsalt ei ole. Kindlasti on ameeriklastel sellist käitumismalli lihtsam järgida, kuna siin on asjad tunduvalt odavama. Eestis selle eest asjad hingehinnas. Sorry, kui kellegi tundeid riivasin, palun mitte isiklikult võtta.

Peaaegu üle päeviti sõidab meie maja juurest kaks korda mööda jäätiseauto, muusikat kaugelt kuulda. Mulle meenutab see miskipärast kohe ühte filmi, kus jäätiseautoga sõitis ringi üks mees, kes lapsi röövis. Tegelikult väga paljudes olukordades mõtlen, et oh vot see asi oli selles filmis ja mõtle, kui praegu nii juhtuks. Kui siia alles tulin, siis oli minu jaoks päris ulmeline vaadata, kuidas lennuk lendab nii madalalt nagu seda nii. Saan aru, lennujaam on siin samas ja lennukid hakkavad maanduma, aga no nii madalalt, selline tunne et viib katuse kaasa. Üritan mingil hetkel teile pildi ka muretseda, et siia panna, sest muidu te lihtsalt ei kujuta seda ette, KUI madalalt lennukid lendavad. Üks erinevus veel Eestiga, nimelt võib siin prügikasti nii täis panna, kui tahad, võid kasvõi torni peale laduda, ikka viiakse ära ja lisatasu ei küsita, meie tänavas käib prügiauto kord nädalas. Aednik käib meil iga nädala tagant, kõik muru mis ta kokku riisub ja praht, selle viib ta tänava peale paneb hunniku maja juurde maha ja ka see viiakse ära. Trenni teen ikka igapäevaselt, tunnen, et tunni ajalisest treeningust jääb mulle väheseks, niiet nüüd järgmisest nädalast lisan treeningusse ka õhtuse jooksu. Käisime täna perega kesklinnas õhtust söömas, see on ajuvaba kui suured praed siin on. Lõunasöök on keskmise suurusega ja õhtusöögid on siin nii suured, et pole veel jõudnud ära süüa tervenisti ühtegi praadi. Tänasest õhtusöögist võtsin pool jälle kaasa. 

Tegelikult saan ma mõnesmõttes aru, miks paljude jaoks on USA unistuste maa, seda oli see ka minu joaks ja eks meil igaühel ole oma põhjus, miks sa tahad siia tulla. Minul on oma põhjused, sinul jällegi hoopiski teistsugune miks sa siia tahaksid tulla. Aga selline uudis siis, et esimesed külalised on graafikusse lisatud, kevadel tulevad Ketu ja Marko mulle külla, juhuuu :). Paljud on mulle kirjtanud, et paneksin majast pilte, luban et teen seda kohe kui võimalik on. Seniks soovin teile sinna sügisesse Eestisse kõike ilusat.

Tunnen, et olen siin, kus ma olla tahan!

Üks poistest lihtsalt ei suutnud käsi eemale hoida, kuna see näeb nii maitsev välja siis saan temast aru. Mina võtsin ühe maasika ja apelsini, rohkem ei tahtnud :)